Avameelselt salaelust

Stoya: „Seksitöötajaid nähakse kui halbade emotsioonide ladustamise prügimäge.“

MARINA RICHTER

Sattununa tänavu Lazar Bodroža ulmefilmi „Ederlezi tõus“1 Austria esilinastusele, tuli mulle väljamüüdud kinosaalis üllatusena peaaegu püha vaikus. Samal hetkel tabasin end arusaamiselt, et suurema osa publikust moodustasid mehed vanuses 20–50. Tegelikult seal naisi peaaegu ei olnudki. Enne seda õhtut polnud mul täit aimu Stoya rahvusvahelisest populaarsusest kinniste magamistoauste taga. Mitte et ma poleks kuulnud tema olemasolust ja kuulsusest – serbia-šoti päritolu 32aastane Ameerika pornonäitlejanna Stoya kuulub pornofilmitööstuse tippude hulka –, aga minu teadmised pornost on nii vananenud, et mäletan veel Traci Lordsi oma karjääri tipus enne seda, kui ta vanale ametile selja pööras ja hakkas arthouse-filmidega õnne proovima. Küll teadsin ma üht, ja midagi sellist, mille vastu Stoya ise võrdlemisi allergiline on: ta on väidetavalt kõige terasem pornotäht. „Umbes nagu ei peakski üldse mõtlema, kui töötad seksiäris,“ selgitab ta oma vastumeelsust ja peatudes seejärel pikemalt oma kolleegidel, kes on kirjutanud raamatuid, produtseerinud filmivallas nii mõndagi mittepornograafilist või pühendanud oma elu haridusele. Oma vast avaldatud bestselleri ja uue firmaga on Stoya tegijate hulgas oma koha leidnud. Lisaks mitmesugused kauba­artiklid ja fännikraam ning agregaat Destroya, mida ma praegu kirjeldama ei hakka, sest piisab nimetuse toksimisest otsingumootorisse.

Omavahelises jutuajamises avanevad mu silmad järjest enam nägemaks naist, kes hoolitseb oma karjääri eest. Ma ei saa sinna midagi parata, et pähe tikub vägisi soovunelm paremast maailmast, kui kas või kümnendik mu intervjueeritavatest annaks küsimustele nii selgeid ja arusaadavaid vastuseid ilma hämamata või järge kaotamata. Me alustame vestlust küsimustega – millest veel kui #metoo-liikumise ja feminismi kohta.

Umbes kuu aega on möödas sellest, kui Brett Kavanaugh määrati Ameerika ülemkohtu uueks kohtunikuks ja talle esitatud seksuaalse väärkohtlemise süüdistused loeti põhjendamatuks. Kas saab üldse olla kõvemat lööki näkku kõigile ärakasutatud naistele, kes kõik nägid, kui vähe maksab nende ülestunnistus?

See otsus peegeldab Ameerika Ühend-riikide üldist meelestatust. Minu tutvusringkonnas räägitakse sellest, kui palju me oma kannatuste uuesti läbielamist peaksime pikendama. Paljudel juhtudel mõjuvad sellised istungid ohvrile traumeerivalt ja hingetrauma tabab ka teisi ohvreid. Iga internetiühendusega elusolend võib näha, kui ulatuslikult on viimase aasta jooksul väärkohtlemine laienenud. Igaüks võib lugeda netist isiklikke lugusid, kohtuistungite ärakirju, blogisid – kõigi nende naiste lugusid, kes räägivad sellest, mis tunne on sattuda rünnaku alla. Tõesti, infot selle kohta on rohkem kui küll. Oleme jõudnud mingisse vahetsooni, kus me ei ole enam kinni mingis abstraktsioonis ega pea enam üllatust teesklema: kas tõesti on olemas selline süsteemne struktuur nagu patriarhaat? Me loeme, et rünnakud tabavad nii- või naasuurt protsenti naistest. Päris inimesed on löödud ja solvatud viisist, kuidas süsteem toimib. Küsimus on: mida me ette võtame?

Stoya: „Me räägime seksitööstusest tihti nii, nagu see eksisteeriks mingis vaakumis muust maailmast eraldi.“

Steve Prue

#MeToo revolutsiooni sünnist on nüüdseks möödas aasta ja misogüüniat määritakse meile kõikjal näkku. Mida enam tuleb ilmsiks ärakasutamislugusid, seda laialdasem on ka vaenu õhutamine ja paranoia.

Olen nõus. Kohutav olukord püsib, meeste suhtumine on järjest agressiivsem ja valjuhäälsem. Kui see diskussioon poleks praegu päevakorras, ei pruukinuks me seda meeste külge kunagi nähagi. Mehed, kelle käitumist olime pidanud sündsaks, on nüüd sellises frustratsioonis, et paiskavad välja mõtteavaldusi, mille kohta jääb ainult loota, et tegelikult nad nii ei mõtle.

Miks on sinu arvates nii lihtne diskrimineerida naisi välimuse, edukuse ja seksuaalse käitumise põhjal?

Esimene osa küsimusest viitab, et selles ei ole üldse midagi uut. Igikestvast misogüüniast on aktivistid ja feministid alati kirjutanud. Kolleeg on juhtinud mu tähelepanu sellele, et kui me hakkame uskuma ohvreid, peame omaks võtma ka tõsiasja, et õudsed lood ei puuduta ainult teisi, vaid see võib juhtuda ka meiega. Niisuguse mõttekäigu omaksvõtt tähendab, et peame uskuma, hoomama ja menetlema toimunud kohutavat intsidenti, kuigi see tekitab hirmu. Inimesele on omane püüd end hirmust distantseerida. Uskumatu küll, aga võimukad inimesed on vahel kohutavad. Kui asjaosalisel mehel pole võimu, ei tehta osast tegudest väljagi. Need olukorrad ei olekski käsitletavad ahistamisena, kui sinna ei kuuluks võim kui mõjutusvahend. See on komplitseeritud teema ja keeruliste probleemide üle on ka keeruline mõelda. Tuju läheb ära, kui süüvida meie endi küsitavasse või halba käitumisse ja selle tagajärgedesse. Palju lihtsam on leida põhjus kellegi diskrediteerimiseks. #MeToo aruteludes tuli ilmsiks vägagi häirivaid seiku. Näiteks tõstatas keegi küsimuse, miks ei minda oma frustratsiooni maandama seksitöötaja juurde. Seksitöötajana olen sunnitud vastu küsima: miks tahetakse saata seksitöötaja juurde inimene, kes käitub kohutavalt ega austa piire? Sellepärast, et see valdkond on tihti ebaseaduslik, enamikus USA osariikides töötatakse ebaametlikult, neil pole turvavõrgustikku ega ole kedagi, kes väärkohtlemise kohta avalduse esitaks. Keegi neid ei kaitse ja kõige selle tagajärjel ei nähta seksitöötajaid üldse kui inimesi, vaid kui prügimäge, kuhu võib ladustada sedasorti käitumise. See on traagiline ja täiesti vastuvõetamatu. Kahjuks iseloomustab see tänapäeva maailma. Nii oli Kora Petersi juhtumi puhul James Deeni vastu,2 aga ka Christy Macki puhul, keda ründas War Machine.3 Kui Christy Mack oli kohtus, arutati sõna otseses mõttes seda, kas pornostaari on üldse võimalik vägistada.

Samal ajal on pornotööstuses hulk julgeid naisi, kes on tõstatanud topeltstandardite teema.

Paljud on segaduses ega tea, kuidas käsitleda seksitöötajate õigusi. On nii seksitöövastaseid feministe kui ka teisi, kes seisavad nende õiguste eest. Nina Hartley on väga tänuväärselt aastakümneid suunanud seksuaalsuse ümber keerlevat arutelu. Ta pole ainult pornonäitleja, vaid ka kutseline meditsiiniõde. Olen võtnud temalt oma lemmiktsitaadi: „Ma olen medõde ja meie kultuuris suhtutakse seksuaalsusse haiglaselt.“ Meie hulgas on naisi, kes on endised Mensa4 liikmed ja endiselt tehakse nägu, nagu ei oskaks pornonäitlejad lugeda ega kirjutada. Paljud on kirjutanud raamatuid, lõpetanud kõrgkooli ja teinud omajagu vaimutööd.

Sa oled üles ehitanud oma äri ja kujundad oma karjääri. Ometi nimetatakse seda ekspluateerimiseks. Miks?

See ongi ekspluateerimine. Kapitalismis on seda iga töökoht. Ma ei tea, kuidas kommunism elus funktsioneerib, nii et mul on raske selle kohta midagi väita. Aga kapitalismis on asi küll nii, et iga töö puhul ekspluateeritakse kas iseend, ekspluateeritakse sind või sina kedagi teist. Kapitalismis on kõik ärakasutamises osalised. Bossina öeldakse umbes midagi sellist: „Hei, ma kasutan sinu parima võimaliku tööd ära nii palju kui võimalik, parima võimaliku kvaliteediga ja võimalikult väikese raha eest, sest töötaja püüab teha võimalikult väikest pingutust tehes võimalikult vähe tööd ja saada selle eest maksimaalset tasu.“ Me räägime seksitööstusest tihti nii, nagu see eksisteeriks mingis vaakumis muust maailmast eraldi. Kapitalistlikus maailmas kasutab keegi alati kedagi ära, aga mulle tundub, et iseendale töö andmine on parem variant, sest siis on töötingimuste üle parem kontroll. Saab ise otsustada, mis on liiast või millal oleks tahtmist ja vajadust veel veidi panustada. See, et akadeemilised feministid räägivad ekspluateerimisest toonil, nagu ei saaks me pornograafilise töö eest üldse palka, on arulage.

Pornotööstuses oled sa nii mõnegi initsiatiivi algataja. Teil oli koos Karley Crossiga platvorm nimega TrenchcoatX, mis on nüüd tervikuna tema käes, ja nüüd projekt nimega „Nullkohad“ („Zerospaces“). Äkki tutvustad neid pisut?

Alates 2016. aastast ma enam ei teagi, kuidas Trenchcoatil läheb. Mu uus projekt „Nullkohad“5 hõlmab videoid ja fotolavastusi ning ka kirjutisi publikule. Alustasime mõne kuu eest. Pornonäitlejana töötasin alguses ainult teiste heaks ja siis hakkasin mõtlema, et mulle meeldiks oma karjääri ise kujundada: lükata mõni tööpakkumine tagasi, juhtida ise filmivõtet või fotosessiooni täpselt nii, nagu soovin. Siis aga selgus, et vastutan oma levitaja või rahastajate ees ja kokkuvõttes on see kõik võrreldav iga teise tööalaga. Tehniliselt küll juhin mängu, klientuur ja teatud infrastruktuur aga piiravad.

Pöördusid tagasi ka lavastamise juurde.

Lavastasin kõrgetasemelise viie-stseeni-projekti pealkirjaga „Avameelsed kujutised“ („Graphic Depictions“). Isiklikel põhjustel võtsin sealt küll kaks stseeni välja. Seejärel hakkasin lavastama pornosarja „Ümber maailma“ („Around the World“).

See sari koosneb maailma eri paikades üles võetud seksistseenidest endaga peaosas. Tallinn ei ole veel esindatud, aga vaevalt seal vastu ollakse.

Olen mõelnud Eestist ja teistest Balti riikidest. See mõte võib iga hetk tõeks saada.

Mõni episood on lekkinud ka Pornhubi ja Porntube’i, nagu su filmide teisedki stseenid. Kuidas sa sellesse suhtud?

Mul on raske seisukohta võtta. Esiteks on minu meelest vahe tube-tüüpi saitidel ja torrentitel. Torrenteid on keerulisem kasutada ja kasutajate hulgas tundub üldiselt kesksel kohal olevat infovabadus. Osa, kellele on tasuta alla laetult nähtu meeltmööda, võivad materjali hiljem ka osta, nii et seda võib võrrelda laulude esitamisega raadios. Mõni võib isegi särgi osta. Tube’id on reegliteta maailm, igaüks võib sinna sisse astuda ja see on mitmel põhjusel problemaatiline. Keegi ei teeni nendega raha, välja arvatud saitide omanikud. Ka osa tootmisfirmasid, aga üldiselt toimub tube’ides laiaulatuslik intellektuaalse omandi vargus. Ometi keelduvad nad järjekindlalt klippide üleslaadimise mudeli muutmisest ega küsi klipi õiguste omanikelt enne üleslaadimist luba. Seega jääb illegaalselt üleslaetud klippide ülesotsimine ja autoriõiguste rikkumisest teatamine sisuloojate õlgadele.

Kui nad leiavad torrentitest oma tootmisfirmade materjali, kasutavad nad taktikat, mida kutsutakse autoriõiguse trollimiseks ehk teisisõnu „leia kohtuväline lahend või me kaebame su kohtusse“ taktikat. Seda teemat on hästi lahanud näiteks torrentfreak.com. Kohtuvälisest lahendist keeldumise puhul kohtuga ähvardamisel on ebameeldiv lisaklausel: kohtujuhtumi käigus on oht, et avalikustatakse klippide tarbijate nimed koos täpse klippide nimekirjaga, mida nad on vaadanud. Paljude arvates on see aga isikuandmete kuritarvitamine.

Stoya on kümne tegutsemisaasta jooksul pälvinud seitse pornofilmitööstuse auhinda.

Steve Prue

Selles on suur hulk silmakirjalikkust, lisandub finantsprobleem ja veel see, et ka kaheksa-aastane võib neid klippe vabalt näha. Teiseks – kuigi ma ei arva, et peaksin inimestele seksuaalharidust pakkuma – õpitakse tihti seksi kohta just pornost. Filmidest või stseenidest klippide väljalõikamine jätab ka midagi välja. Minu filmides näidatakse tavaliselt kaht inimest, kes tegutsevad vastastikusel nõusolekul ja lugupidamisega teineteise vastu.

Mu töö eesmärk ei ole hariduslik, aga tahan, et sellist suhtumist pandaks tähele. Ma tahaksin, et tasuta pornosaidile sattunud 19aastane türgi poiss, kel pole mingit muud viisi seksi kohta teadmisi saada ega ole raha seksi eest maksta, näeks seksimas kaht õnnelikku inimest. Ma tahan, et ta peegeldaks elus hiljem seda, mida on näinud. Soovin, et noortele, kes käivad koolis ja kellel pole raha, oleks mingi aus süsteem, et nad saaksid seda materjali vaadata. Kas see poleks tore? Aga me elame teistsuguses maailmas.

Su karjääril on ka teine külg, näitlemine hoopis teistsugustes linateostes. Oled auhindu võitnud „Valu peamehes“6 ja LGBT-telesarjas „Pist­oda suudlus“.7 Oled saanud parima naisnäitleja auhinna rolli eest „Ederlezi tõusus“ Belgradi filmifestivalilt FEST. Kuidas tundus üleminek ühest filmitööstusest teise ja kas soovid osaleda rohkem kunstilistes filmides või kommertsfilmides?

Pornograafial, laval näitlemisel ning filminäitlemisel, aga ka balletil ja tsirkusel on teatud sarnasus. Pornovõttel ollakse ühel lainel inimes(t)ega, kellega hakatakse seksima. Näitlejad on omaette mullis ja kaamera ning võttemeeskond jäävad sellest väljapoole. Filminäitlemisega on umbes samamoodi, mull ümbritseb sama stseeni etendavaid näitlejaid, kaamera sinna ei kuulu. Teater oleks nagu pooleldi sama: ollakse laval ja omamoodi publikuga koos, pööramata sellele samal ajal ka eriti tähelepanu.

Kõlab väga lihtsalt, aga selle seisundi saavutamine on tegelikult keeruline. Kui mul on stseenides mängimisega vahe sisse jäänud, on raske end õigele lainele viia, sest mõtted on mujal – vastamata e-kirjal või millelgi muul. Olen kindel, et kui mediteeriksin igal hommikul, hoiaks see mind vaimselt vormis. Olen hakanud tihti kohvi valmistama!

Narratiivses filmis näitlemise puhul tuleb töötada kogu paleti inimkogemuse ja -emotsioonidega, kuid pornos on see diapasoon tilluke. Emotsioonide hulk on piiratud – armukadedus või kirg – nii et vahel on tore ja väljakutset pakkuv töötada mõnda aega ka muuga. Mulle meeldib pornograafia endiselt väga ja jätkan tööd selles vallas, vahel ka teiste firmade ja režissööridega, aga on nüüd selgunud, et mulle meeldib mängida ka narratiivsetes filmides. See on kõik üks võrgustik. Pornograafiat eristab justkui mingi tsoon muust, kas siis videost või fotograafiast, kunstist või filmist, ja siis on sellised tegijad nagu Lars von Trier ja Gaspar Noé, kes sirutuvad pornograafiliste elementide poole, aga suur osa nende tegevusest on hinnanguline. „Ederlezi tõusus“ on kindlasti oma sõltumatu kunstisfäär, aga see film ei kohku tagasi ka seksuaalsuse ees.

Küsimuse juurde tagasi tulles: mulle meeldib olla erinevate asjade keskmes, astuda sammukese teises suunas ja osaleda lavastuses, milles pole midagi seksuaalset. Piire ületada. See huvitab mind. Mul on olnud õnne teha koostööd paljude andekate inimestega ja see on mõjunud ergutavalt.

Eelmisel sügisel mängisid Brooklynis Surmaingel Sharonit tuntud koomiksitegija Dean Haspieli kirjutatud näidendis „Harakiri Kane“. Adam McGoverni sõnul oli see „liigutav ja tugev lavadebüüt“. Kas ootad teatrilavale naasmist?

Võimaluse korral küll. Mulle meeldis see väga. Lavastusel läks hästi ja laval otse mängimine oli lahe. See oli mu esimene teatrilaval esinemine pärast seda, kui ma kuue-aastaselt lasteaias emahane mängisin. Omandasin pinge all näitlemise. Tuleb oma otsustega edasi minna, olgu need millised tahes. Publik annab vahetu tagasiside, mis on võrratu ja kindlasti proovimist väärt. Ja Surma­inglil oli ka väga päikeseline iseloom! (Naer) Olen praegu sealmaal, kus mulle meeldivad suuremad rollid, aga tunnen, et vajan rohkem lavapraktikat, enne kui suudan suure rolli välja kanda. Mul on tõmme teatri poole ja armastus selle vastu – aga ka teadmine oma vähesest kogemusest.

Auväärsed väljaanded paluvad sinult tihti kaastööd erinevatel, tihti feminismi teemadel. Muu hulgas oled kirjutanud väljaannetele Guardian, Vice ja New York Times ja nüüd avaldanud ka raamatu „Filosoofia, kiisukesed ja porno“,8 esseekogumiku „tõsisest seksikeelest“. Kuidas raamatul läheb?

Raamatut avaldades mõtlesin, et küll oleks tore, kui vähemalt pool selle raamatu kohta pärinud inimestest selle ka ostaksid. Nüüd aga tundub, et seda on teinud kõik. Isegi mu ema tellis endale. Hakkasin kirjutama kõigi nende asjade pärast, mida minult küsida ei ole tahtnud, või küsimuste, millele üritati kavalusega saada mingit kindlat vastust.

See on seotud veel mitme teemaga, mis on mulle alati meelehärmi teinud, näiteks seesama „intellektuaalse pornostaari“ jutt, feministlik porno jne. Ma ei tee feministlikku pornot, aga mul on „Nullkohad“. Juhi ja toimetajana saan ise otsustada nii loo kui sisu üle. Ja võib-olla mõtleb mõni selle lehekülje külastaja: „Sel seksitööga seotud naisel on mõne asja kohta öelda üht-teist arukat.“

Tõlkinud Tristan Priimägi

1 „Ederlezi Rising“, Lazar Bodroža, 2018.

2 Naisnäitleja esitas meesnäitlejale vägistamissüüdistuse, aga kuna mõlemad on pornonäitlejad ja juhtum leidis aset võtteplatsil, sattus naine laialdase naeruvääristamise ohvriks. James Deenile on samasuguse süüdistuse esitanud vähemalt üheksa naist, neist esimesena Stoya. Kohtuni ei ole mindud.

3 Sportliku vabavõitluse täht War Machine peksis kodus halastamatult läbi oma pornostaarist tüdruksõbra Christy Macki, kellel sai 16 luumurdu ja hulgaliselt muid vigastusi. Kohtus mõisteti mees kandma eluaegset vanglakaristust amnestiavõimalusega 36 aasta pärast.

4 Maailma vanim kõrge IQga inimeste ühing.

5 Seksuaalselt avameelne multimeediaprojekt, mille eesmärk on vähendada lõhet peavoolu ja erootilise või seksuaalse materjali vahel. Zerospaces.com

6 „The Kingpin of Pain“, Rory Hanrahan, 2009.

7 „Dagger Kiss“, 2016 – …

8 Stoya. Philosophers, Pussycats and Porn, Not a Cult 2018.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht