Avalikkus nagu amnestia

EVI ARUJÄRV

Avalikkus ? areen, kus toimub ühiskondlik diskussioon ja sellel figureeriv arvamuste kogum, on üks demokraatia võtmesõnu ja tunnuseid. Uus Eesti Vabariik kujuneski avalikustamise loosungi all. Enne seda kandis avalikustamine eelkõige karistusfunktsiooni, tähendas paljastamist, häbiposti. Kõigest viisteist aastat tagasi olid avalikkusel veel piirid: privaatruumi intiimsusi ei olnud kombeks kõigi silme all lahata. Kui just kedagi poliitilistel põhjustel ?paljastada? ei tahetud. Täna kõneldakse peaaegu kõigest. Muidugi on teemasid, mille puhul on soovitav sõnastust valida ja seisukohtade teravust reguleerida: teatav leebus ja pigem empaatiline kui võitlev hoiak on paljuhäälse demokraatliku avalikkuse puhul vältimatu. Umbes nagu liikluseeskiri, mis väldib veriseid õnnetusi. See kõik loob mulje, et avalikkus on midagi enesestmõistetavat ja ?antut? ? nagu õhk, mida me hingame, neutraalne, pehme loodusprodukt. Üldiselt kipub avalikkus võrdsustuma sellega, mis toimub meedias: ?nähtavaks? saanud ja dominantne, kirjutatud, esitatud, paljundatud avalik kõne. Et on olemas veel mingi teine, varjatud, inertne, nimetu avalikkus, seda on raske isegi tõestada. Vaikimisi käsitletakse toda varjatud avalikkust kui ?eel-arvamuslikku?, primitiivset, ?atavistlikku?. ?Nähtamatu? avalikkus tõuseb enamasti pinnale siis, kui on tegemist tundlikuma teemaga: kui kahtluse alla satub mingi kultuurinorm (seksuaalsus), maailmavaatelised küsimused (usuteema), rahvusikoonid (lähiajaloo kangelased) vms.

Tänase meedia-avalikkuse eriomadus on, et teatud piiripealseid, kultuurinorme või sotsiaalset õiglustunnet riivavaid nähtusi kirjeldades töötab see nagu amnestiamasin. Me oleme harjunud, et meedia kõikjal viibiv silm loomulikustab sõda ja vägivalda või et olemuselt avatud loovkultuur loomulikustab inimelu äärmuslikke avaldusi. Samal viisil töötab ka provotseerivalt ?madalstiilne? reklaam, näiteks hulk roppuse ja labasuse piiril laveerivaid alkoholireklaame. Sihik on täpne: just alkohol ju annabki võimaluse kultuurinormide ahistusest vabaneda. Tulemuseks on aga üldiste sündsuspiiride nihkumine.

Eesti Ekspressil on mõnus rubriik ?Tubli inimene?. Ühest küljest vihjab see ?tublide inimeste? elustiili ja sissetuleku mittevastavusele. Teisest küljest ? money talks: kui ei istu kinni, ju siis on tegemist nutika selliga… Või vene ajakirjanik, kes oma raamatus ?julgelt? avalikustab Ida-Virumaa maffia tegevust, kuid saates ?Koosolek? näitas üles märkimisäärset osavust, et vältida raamatu kangelaste nimetamist kurjategijateks…

Nagu tilk õõnestab kivi, nii võib teatud liiki ?avalikustamine? tasapisi legaliseerida korruptiivse ja poolkriminaalse elustiili, loomulikustada sotsiaalse korralagedus või harjutada meid labasusega. Raske on isegi kujutleda, et avalikkusel võiks praegu olla mingi hoiatav või korralekutsuv funktsioon. Avalikkus justkui pühitseb, sõltumata kontekstist. Avalikkuse printsiibi üks kaasnähte on seegi, et, eeldades pidevat kontrolli ja ?nähtaval olekut?, toodab see bürokraatiat ja loob ettekäände privaatruumi tungimiseks. Selline inimhingede inseneri kõikenägev silm näib kehastuvat meie haridusreformis, mis üha edendab õpilase bürokraatlikku mõõdistamist (arenguvestlus, hindamissüsteem).

Paratamatult tekib küsimus, kui palju avalikkust on hea ja kus peaks olema piir või keelumärk. Meenub, et tegelikult on selle eest ju ka hoolitsetud: teatud raamatud, teatud õpetused ja pildid on keelatud. Meil on andmekaitseseadus. Asi liigub: uus kriminaalmenetluse seadustik keelab politseisaadete tegijal kaameratega kuriteoohvrite kodusse tungida või neid üles võtta. Krimireporterite protest odava materjali kaotsimineku pärast on arusaadav, kuid mitte veenev: miskipärast on ekraanil valdavalt abitu põhjakiht, aga ei ühtki suure kaliibriga valgekraed…

Avalikkusega kaasneva bürokraatia ja amnestiaefekti taustal mõjuvad kokkuvõttes üsna tühjalt inimeste või institutsioonide avaldused avalikkuse ja läbipaistvuse vajalikkuse kohta. Paraku on avalikkus kohati mürgine nagu suurlinna õhk, paljudel inimestel võib täheldada avalikkusepohmelli. Suureneb ka vajadus kaitse järele poliitiliselt manipuleeriva, sotsiaalset korralagedust amnesteeriva või jõhkralt privaatsfääri tungiva ?avalikkuse? eest.

Karta on, et siin ei aita alati ka avaliku ja privaatse piiri üha täpsem määratlemine. Seda tõestavad paljude ülereglementeeritud valdkondade totrused, olukorrad, kus piirang tekitab bürokraatiat ja infosulgu, üksikisik aga on endiselt kaitsetu. Mis parata: tundub, et ikkagi aitab avalikkuse kuritarvitusi pisutki ehk ohjeldada vaid avalikkus ise, arutelu avaliku ja privaatse piiri üle. Aga veel tähtsam tundub iga avalikkust ?tootva? inimese või institutsiooni sisemine, kultuurinormidena päritud mõõdik.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming