Autost saab elukeskkond

Kaarel Tarand

 

Riigikogu töötab jälle põhiseaduse kallal. Mõte on kiireloomulist lahendust nõudva küsimusena lisada põhiseaduse preambulisse, kus räägitakse eesti rahvuse ja kultuuri kestmisest läbi aegade, loetelu täiendusena ka eesti keel. Algatajaid on palju, nagu ikka riigikogu valimiste eel, sest nn rahvuslikke hääli tahavad võita kõik. Ja algatajad arvavad, et põhiseaduse kuues paragrahv, mis sätestab eesti keele riigikeelena, pole keele kaitseks ja arengu tagamiseks piisav.

“Eesti keele tähendus eesti kultuuri ja rahvusliku identsuse kandjana on hindamatu,” seletavad autorid. Küllap just keele hindamatuse pärast leidis haridus- ja teadusministeerium võimaliku olevat kärpida eesti keele ja rahvusliku mälu programmile riigieelarvest määratavat summat. Hindamatuid asju on labane rahas mõõta, seetõttu võibki eesti keelelt üldse raha ära võtta ja ta hoopis põhiseaduse preambulisse kirjutada. Küll ta seal kõikumatus usus ja vankumatus tahtes seisab. Kultuuriga on just niimoodi käitutud – et preambulis on, aga raha ei anta või antakse liiga vähe. Ja kultuur õitseb, mis mühiseb.

Raha peab avalik võim demokraatia tingimustes jaotama hoopis kodanike soovide järgi. Nii tõuseb ümberjaotamisest kõige suurem tulu. Elanike eelistused aga on selged. Kõigi väärtuste mõõt Eestis on auto. Tänavu ületas registris arvele võetud autode arv Eesti leibkondade või ka töötavate elanike arvu. 1. oktoobri seisuga elab Eestis 636 204 autot (tänaseks ca 6000 rohkem) ning lisaks veel üle 12 000 mootorratta. Poole aastaga on register täienenud ligi 40 000 sõiduki võrra. Täiesti uued autod hõlmavad kasvust kolmandiku. Ainuüksi sõiduautode kategoorias lisandub iga kuu rohkem kui 2000 värsket autobeebit. Seda on peaaegu poole rohkem kui sünnib inimbeebisid. Pole kahtlust, kummale poole kaldub elanike eelistus valiku puhul “auto või laps”.

Statistikaameti teisipäevase teate järgi on lastega leibkondi Eestis 27% kõigist leibkondadest (kokku 567 000, neist lastega 151 600). Tähendab, lapsed on vähemuse mure. Selge see, et kõik lasteta leibkonnad ei taha, kas või nui neljaks, lapsi saada. See pole ka võimalik. Aga veel autota leibkonnad tahavad autot küll. Ja see on ka täiesti võimalik. Nende jaoks, kellel auto käes ja ümber, on sellest saanud midagi palju enamat kui lihtsalt tarbeese või omand. Ta on pereliige ja ainult statistikareeglite tagurlikkus ei võimaldada seda (teda) ka nii arvestada. Tulevikku vaatavad riigimehed peaksid seda silmas pidama ja abstraktse keeleküsimuse asemel hoopis kaaluma auto põhiseadusesse raiumist.

200 aastat tagasi julgesid vaid üksikud unistajad väita, et talupoeg-pärisori on mõtlev ja tundev subjekt, mitte ostetav-müüdav-vahetatav omand. Aga pärisorjade eneseteadvus kasvas ning ei läinud palju aega, kuni neist said täieõiguslikud kodanikud. Nii juhtub ka autodega. Ajal, mil põhiliselt spekuleeritakse sellega, millal arvutid inimestelt otsustamise üle võtavad, on autod seda juba ammuilma teinud. Nüüd tuleb see ainult seadustada.

Pärisori ei saanud kehvas õigusruumis areneda, ei saa ka auto. Inimese eellasel olid ka kunagi rattad, aga need olid kohmakad ega võimaldanud liikumist igasugusel maastikul ning peale selle põhjustasid suuri kulutusi infrastruktuurile ehk teedele. Seetõttu asendusid rattad evolutsiooni käigus jäsemetega, mis, nagu pimegi näeb, on ju rattakodaratest arenenud. Kui autod orjusest vabastada, siis pole kaugel aeg, mil nendegi ratastest arenevad paindlikud jäsemed.

Autode edasine areng on mingil määral suunatav. Näiteks roheliste võitlus nn biokütuste eest viib inimese ja auto toidusedeli ühtlustumiseni. Algatuseks puhas külmpressitud taimeõli, edasi juba aedviljad, liha ja kala. Pikemas perspektiivis areneb auto sõbrast ja mõttekaaslasest terveks elukeskkonnaks, mille sees inimene elab samamoodi nagu mikrofloora praegu meie soolestikus, võimalik vaheaste võiks sarnaneda Austraalia kukkurloomade praeguse elumudeliga. Kui paljudest muredest see vabastaks! Esiteks muidugi energiakulu. Ei mingeid küttearveid, ei mingeid naftakriise. Põhimõtteliselt toimib see juba praegu, keegi pole ju kunagi istmesoojenduse sisselülitamise eest mingeid arveid saanud.

Ettenägelik inglise arhitekt Ron Herron suutis oma projektis “Walking city” sellist tulevikku ette aimata juba 1964. aastal. Tema vaimusilm nägi terveid linnu pidevas liikumises. Oleksime erilised kilplased, kui evolutsiooni vääramatu kursiga sõdima hakkaksime, selle asemel et sellest kasu lõigata.

Ja kust siis lapsed tulevad, kes kannab edasi kultuuri, kes kõneleb selle maa keelt? Lihtne. Baasväärtus tingib tuletise. Kui lastetu paar soetab kolmanda auto, siis on paratamatu ka sellele autojuhi teke, sest loodus ei salli tühja kohta. Seega, õigesti kirjutavad põhiseaduse muutjad riigikogus, et “Meie hool oma kauni keele eest vajab hoopis tugevamat sümboolset ja õiguslikku tagatist”. Vajab küll, aga otsetee ei ole siin lühim ega parim. Põhiseadusesse tuleb kirjutada auto, mitte keel.

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming