Ausana näimise „õilis” vale

Ülo Mattheus

Silver Meikar, Poliitmalaaria. Pilk Birmast. Toimetaja Urve Eslas. Kujundaja Tõnu Kaalep. Reisiraamat, 2013. 155 lk. XIX sajandi Ameerika poetess Alice Cary on kirjutanud: Tõeline väärtus on olla, mitte näida, – tehes igas päevas, mis möödub natukegi head – mitte unistades suurtest asjadest ajas, mis kunagi saabub. Mida iganes kannustaks ütlema rumalus või ette näib noorus kujutavat pole midagi ülevamat kui headus ega tõest midagi ülemat.1 Neis värsiridades pikemast luuletusest „Üllus” („Nobility” ) imponeeris mulle mõte olemisest ja näimisest: „tõeline väärtus on olla, mitte näida”. Meikari raamatust leiab selle mõtte mõnevõrra teisel kujul, nii nagu see on mingil seletamatul põhjusel juurdunud meie poliitmaastikul ja sellisena palju kordi üle korratud. Erakondade rahastamise läbipaistvusest kõneldes kirjutab Meikar: „Asjad saavad käia ausalt vaid siis, kui neid tehakse sooviga, et nad mitte ainult ei oleks, vaid ka näiksid ausad” (lk 69). Nii muutub aus näimine neis sõnades ootamatult tähtsamaks kui aus olemine. Sellest on saanud just nagu meie tänase poliitika kammertoon.

Luban siin endale autoriga veidi vaielda. Poliitikas seisnebki ju probleem sageli selles, et asjad küll näivad ausad, aga nad ei ole seda. Just näilikkus on see, mida poliitika loob: hea kuvand, mulje, imidž – need on poliitiline kapital. Säravaks klanitud vitriin. Ja selle varjus kinnised tagauksed, kus aetakse asju – kuidas täpselt, seda kõrvalseisja enamasti ei tea. Kui ta just ei ole läbinud Ühtse Eesti poliitkoolitust või muul viisil „haritud”. See on lõpuks ju näilisus, mille varjust me tahame tõde välja tuua; näilisus, mida Meikar üritas oma teoga lõhkuda, tunnistades tundmatu raha annetamist erakonnale.

Väites, et asjad on ausad, aga need ei näi seda, selles aimub poliitilist taotlust näidata, et keegi tahab meie ausat olemust määrida näilise (väär)kuvandiga, mistõttu tuleb meil pingutada selle nimel, et aus olemise kõrval ka näida aus. Tõrjuda oma kuvandi määrijaid. Nii võib mõelda, võib tajuda seda kui õilsat eesmärki, aga see moonutab asjade olemust. Tõe enda üllast loomust, kus esiplaanil peab olema tõde ise ja näimine on vaid tõe vari.

Kuigi poliitika üritab näida aus ja eetiline, toob ajakirjandus ometi pidevalt esile seda, kuidas seda tehakse ebaausalt, mis tahtmatult paneb järeldama, et läbinisti ausat kuvandit polegi olemas. Ausus poliitikas ongi vaid näiline. Poliitikat teevad inimesed, keda kannustavad väga erinevad motiivid, õigemini väga keeruline segu motiividest. See sisaldab nii igaühe ambitsioone kui ka grupihuve, millesse on tembitud üksjagu võimuiha ja isiklikku lusti. Öeldakse, et erakonnad taotlevad võimu selleks, et edendada ühiskonda ja täita erakonna programmilisi eesmärke. Seejuures on iga niisugune eesmärk ka vahend poliitikule, et õigustada oma olemist poliitikas. Igast poliitilisest eesmärgist saab teha trummi, et seda valjult põristada ja silma paista.

Kuigi poliitikas on ka aatemehi ja -naisi, kes toimivad isetult ühiskonna edendamise nimel – neid ei ole enamasti väga palju –, on poliitikal ka omadus inimesed endast sõltuvaks. Ennekõike juhindub inimene vajadusest oma eluga toime tulla – vajadusest omada töökohta ja seda tagavat positsiooni. Viimast aitavad luua ambitsioonid. Ambitsioonitu inimene ei jõua enamasti kuigi kõrgele ega kaugele, sellega üheses relatsioonis on ka tema toimetulek ja palgatulu. Seda piiri, kas tegutsetakse ühiskonna või enda huvides, on väga raske tajuda nii kõrvalseisjal kui ka inimesel endal. Ja ka seda piiri, mida ületades tegutsetakse eetikat eirates või moonutades. Lord Acton on öelnud: „Võim kaldub korrumpeerima ja piiramatu võim korrumpeerib täielikult. Suurmehed on peaaegu alati halvad mehed …”2

Küllap ongi nõrk koht poliitikas poliitikategijate sõltuvus: erakond annab töökoha ja toidab, erakond ei jäta sind hätta. Vastutasuks tuleb tegutseda erakonna heaks. Tuleb ehk teha ka midagi niisugust, mis ei ole kooskõlas ei poliitikategemise heade tavade ega inimese enda tõekspidamistega, põhjustades Meikari puhul sisemise konflikti ja süütunde. See paneb küsima: kas lõpuni aus inimene saabki poliitikas osaleda? Kas ei ole mitte nii, et ta peab ikka ja jälle oma aususega kompromisse tegema, kuni ühel päeval on ta keegi teine? Toda, eelmist lõpuni ausat, ta seejuures enam ehk ei mäletagi. Meikar erineb selle poolest, et tema mäletab ja teda see vaevab, ning ta tunneb, kuidas see vaev aina paisub. Ta selgitustest aimub motiivide keerukas kokteil (kui kasutada Andres Herkeli väljendit, kelle arvates võib erinevate ajede kokteil inimese peas olla ka ohtlik, PM 20. V). Meikari selgitused näivad kõnelevat sellest, kuidas teda suunab raskolnikovlik süütunne ja soov oma ülestunnistusega süütundest vabaneda. „Mingid asjad, mis olid mind pikalt vaevanud, hinge kriipinud ja häbi tekitanud, said ära räägitud,” kirjutab Meikar, kirjeldas emotsioone pärast prokuratuuris käimist ja tunnistuste andmist (lk 73).

Kuigi süütundele lisandub ka soov muuta erakonna toimimist, teha poliitika ausamaks ja läbipaistvamaks, on raamatut kirjutama ajendanud ikkagi soov oma seisukohti selgitada. Siin on näha soov veenda lugejat oma eesmärkide siiruses ja vabaneda süüst, et vaadata ausalt silma oma kangelastele – dissidentidele ja vastupanuliikujatele, kellega ta sageli kohtub ja kes on korduvalt pannud kaalule oma elu või vabaduse. Ka siis, kui nad kohtuvad silmakirjalike poliitikutega läänest. „Tundsin, et olen tasunud võla nende ees, keda olen pressiteadetes ja ajaveebi artiklites toetanud,” märgib Meikar (lk 73).

Kokteili kujund kipub vägisi meelde sellegi tõttu, et raamat kõneleb läbisegi nii Eestist kui ka Birmast, kuhu Meikar on vahetult pärast oma paljastava artikli avaldamist sõitnud sealsete vastupanuliikujatega kohtuma. Paraku, nii nagu Meikar ei saa rahulikult keskenduda Birmas toimuvale, sest Eestis juhtunu jääb teda edasi vaevama, on ka lugejal raske millelegi keskenduda ja ta peab paratamatult kaasa liikuma autori siia-sinna hüplevate sundmõtetega. Kuna tegemist on eneseõigustusliku teosega, autoris valitsevast segaduse kirjelduse, ei võimalda see autoriga ka vabalt kaasa minna, vaid sunnib peale pigem kriitilise hoiaku, sest teise poole seisukohta see raamat ju ei sisalda ning ühe poole tõde on parimal juhul vaid pooltõde, mis ainult suurendab näilikkust, näidates asju vaid ühes valguses. Ent kas pooltõde pole mitte ka poolvale?

Oma filosoofilisemates mõttekäikudes kõneleb Meikar hirmust, millel on riikides nagu Birma, Ukraina ja Valgevene erinev pale. „Olen alati imetlenud neid julgeid üksikisikuid, kes autoritaarsetes režiimides ei allu hirmule, vaid jäävad oma heaolu ja vahel ka elu ohtu seades kindlaks oma väärtustele,” ütleb Meikar (lk 153). Sellega jääb üle vaid nõustuda. Vähemasti oma hirmu on Meikar ületanud: ta pani panti oma heaolu ja temast sai paaria oma erakonnas, kes ta välja heitis. Seda koormat kanda pole kerge, sellest näib kõnelevat raamatu emotsionaalne kaos. Tahaks küsida, kas Meikar on nüüd oma süütundest vabanenud, kas ta nüüd tunneb end ausana. Sellele see kaos vastust ei anna. Pigem kõneleb raamatu kirjutamine sellest, et vajadus veenda jääb, eelkõige teisi, kuid ilmselt ka iseennast.

Mulle meeldisid raamatus rohkem need kohad, kus Meikar kirjeldab oma reisimuljeid, kuigi, nagu öeldud, häirib nende hakitus Eesti sündmustega. Katkestusena mõjuvad ka sisse põimitud ajaleheartiklid, millest pilk libiseb tahes-tahtmata diagonaalis üle, et jõuda tagasi põhiteksti juurde. Võib-olla oleks parem olnud kirjutada üks ilus reisiraamat või planeerida kaks tükki, nii et Eesti teema puhul tekkinuks vajalik distants ja Birma puhul oleks tõepoolest keskendutud vaid Birmale. Ma saan aru autori vajadusest oma tegu põhjendada ja end õigustada, kuid nõnda kuumalt kaante vahele pandud tekst ei jõua paratamatult ei millegi selge mõtestamise ega ka kunstilise üldistuseni. See kõik mõjub liiga isiklikuna, ühepoolse selgitusena, arvete klaarimisena.

Oma meeldejäävamates osades näitab raamat, et kirjutada Meikar oskab. Reisikirjelduste puhul ootaks võib-olla ka suuremat süvenemist kultuuri, millel eriti Aasia puhul on aastatuhandetesse ulatuv ajalugu. Seda mõistmata ei pruugi alati aru saada ka riigi poliitilistest protsessidest. Ühe silma kriipinud vea tahan siinkohal siiski parandada. Meikar osutab, et Birma traditsiooniline ajaarvamine algas Gregoriuse kalendri järgi aastast 544 a. D, mil Buddha saavutas kirgastumise (lk 127). Esiteks ei juhtunud see kindlasti meie ajaarvamise järgi, vaid enne meie aega. Teiseks on aasta 544 e.m.a theravaada budistlikus traditsioonis Buddha surma-aasta ehk tema siirdumine parinirvaanasse, mis oma lõplikkuses on ka kirgastumine, kuid mitte see, mida kirgastumise all tavaliselt silmas peetakse. Peale budistliku kalendri kasutatakse Birmas ka tsiviilkalendrit, mille ajaarvamine algab aastaga 638 m.a.j, nagu Meikar õigesti märgib. Raamatus jääb see lõik paraku segaseks.

Debüütraamatu kohta on seda raamatut siiski ju üksjagu. Meikar näitab end autorina, kes on võimeline haaravalt kirjutama – lõikudes, kus ta kirjeldab oma seiklusi ja üleelamisi Birmas. Probleem seisneb ju lõpuks eesmärgi püstitamises. Kasuks ei tule ei kiirustamine ega ülepea rapsimine. Asjadel tuleb lasta settida, kuni need saavad selgeks ja on võimalik jõuda mingi üldistuseni, mis ka lugejale huvi pakub. Minu arust ei ole raamatu formaat kohane selleks, et seal nii isiklikku asja ajada. Piisanuks artiklisarjast kusagil ajalehesabas või ajaveebis. Muidugi, kui raamatut kui nähtust ikka tõsiselt võtta.


1 „True worth is in being, not seeming, –

In doing, each day that goes by,

Some little good – not in dreaming

Of great things to do by and by.

For whatever men say in their blindness,

And spite of the fancies of youth,

There’s nothing so kingly as kindness,

And nothing so royal as truth.”

2 „Power tends to corrupt, and absolute power corrupts absolutely. Great men are almost always bad men, even when they exercise influence and not authority, still more when you superadd the tendency or the certainty of corruption by authority. (Letter to Bishop Mandell Creighton”, 1887).

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming