Augutäiteks: Savisaar kui fort/da-mäng

Valle-Sten Maiste

  Pooleteise aasta eest otsisime Sirbis vastust küsimusele, miks Eestis ei ole tekkinud korralikku sotsiaaldemokraatiat. Vastused ulatusid eestlaste individualismist, sotsialistlikust pärandist ja ametiühingu ebapopulaarsusest kuni ideoloogiliselt puhta poliitika taandumiseni kogu maailmas. Kummatigi ei mainitud ühte tõika. Küsimuse puhul, miks Eestis ei ole tekkinud sotsiaalselt hoolivat ja kogu ühiskonna arengu eest seisvat poliitikat, tundub just Savisaar olevat fenomen, mille abil “kallutatud jõud” ühiskonna arendamise küsimused mugavalt kõrvale lükkavad.

Kuigi mõistuse ja südametunnistusega inimesed on Savisaares rühmadena pettunud, on tema ümber ikka jagunud aferiste, poolpätte ja lipitsejaid: kellel on nõukaajast midagi hingel, kes hangeldab sisemise kokkuvarisemise piiril kortereid, kellel pole lihtsalt suurt midagi öelda, aga meeldib võimuvoolus ujuda. Muidugi on selle erakonna juures ka hoolivaid inimesi, nagu on selline poolus küllap ka Savisaares endas. Paraku on parteijuhi ambitsioonid olnud monstrumlikud ja nende täitmiseks valitud sahkerdamiste rajalt ei ole olnud tagasiteed. Savisaar on kujunenud sotsiaalselt hooliva poliitika peamiseks piduriks populistina, kes tugevalt vasakhääli võttes ühiskonna arengu eest seismise asemel õhku müüb, pakkumata pidevate heade valimistulemuste eest vastu ei paksemat riiki ega integreerunumaid kogukondi. Sama tuntav on Savisaare-nimeline tropp kollina, mis toodab sisulisi küsimusi tõrjudes nii enese vastu kui ka toetuseks protestihääli.

Eesti valimised on üha vähem idee- ja probleemipõhised.  Selle asemel  võideldakse süvenevalt Savisaare kolliga, valitakse mineviku ja tuleviku, valgeid ja pimedaid jõude. Osa Savisaare valimistulemustest ehitub psühholoogiale – kuidas kõik tema vastu on? Ei oleks ju vaja lakkamatult ühe ebameeldivuse ümber keerelda. Meediaühiskonnas toituvad nõmedikud jamadega esilekerkimisest. Krimipraktika ja popkultuur tunnevad legendaarseid maniakke, kes puhtalt mainitud printsiipi järgides kuulsuse tippu on kerkinud. Mida enam situd, seda enam esil oled. Savisaar elab sellest.

Kollikloppimine pole olnud ainult apla ning järelemõtlematu meedia üritus. Nagu Savisaar on harjunud masohhistlikult ennast piitsutada laskmisega valimistest valimistesse hääli korjama, on temast teiste poliitikute jaoks kujunenud midagi sellist, nagu psühhoanalüütilistest naudinguteooriatest tuntud fort/da-mäng, mille käigus tehakse vaheldumisi uppumis- ja pääsemisliigutusi omaenda roojas. Populaarse valgete ja mustade jõudude võitluse mütoloogia variatsioonina hõljub presidendivalimistest saati õhus fantasm, et tulevikujõud on jälle kord murranguni jõudmas. Kas nimetatud tunne oleks sama tugev ja võimalikki, kui Reformierakond ei oleks oma Sauluste ja Pauluste, Tsahkna sahkerduste, Kägu ja kultuuriministeeriumi majade, tipp-poliitikute osalusega Hanschmidti afääris, küüniliselt toetatud avalik-õiguslike institutsioonide politiseerimisepüüdega jne nn minevikujõududele pikaajalist ja järjepidevat panust andnud.

Eesti valimiskampaania olevat arenenud lääneriikidega võrreldes isiklik ega keskenduvat sisulistele küsimustele. Aga kes seda sisu meie poliitikutest igatseb? Täna raporteeritakse mõnuga, et rahvas andis taas oma hääle parempoliitikale. Kas seda mõnu oleks, kui polnuks kloppida Savisaare kolli ja minevikurooja? Reformierakond saab hästi aru, et nende pragmaatilised huvid teostuvad, kui valija mõtleb kollidele ning mitte sellele, kas Eesti peab tingimata olema ELi viie õhema riigi hulgas ja kui kaua jagub hariduses halvima vältimiseks veel nõukogudeaegsete kooliõpetajate missioonitunnet ja elupäevi. Või kas 19 000 krooni asemel 20 000 kätte saada on ikka seda väärt, et inimesed vaevlevad krooniliste valude käes kuid ja aastaid ravijärjekordades.

Meedia laseb poliitikutel oma juttu rääkida, ilma et vastuoksustele reageeritaks. Ühe päevalehe valimiseelsed intervjuud parteijuhtidega olid kui aupäevareportaažid. Lustižurnaalid pärgasid valimiste eel poliitikuid lausa karjakaupa. Ka ETVs näis tõeliselt süvenenud ja valmistunud olevat vaid Hanno Tomberg. Üldiselt võimaldasid saatejuhid poliitikuil vaba käega nii tonte kui udu joonistada. Reformierakond ütleb, et tõstsime teaduse ja innovatsiooniraha 50% ja nii jääb. Keegi ei korrigeeri, et oleme siin mis tahes arvnäitajate poolest arenenud õhtumaadega kõrvutades haletsusväärses mahajäämuses.

Pole kellegi asi simulatsioonimulle lõhki puhuda. Meedia ja populistid on saanud oma näilise kisma. Vaid sotsid tunduvad kirjeldatud mänguga kaasa minnes tohlemitena. Ehk võiks sellele ja 1995. ning 2003. aasta valimistulemustele mõelda, enne kui kolmandat korda paremvalitsusse minna.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming