Armastuskiri oma ametile

Ragne Kõuts

Klikimeedia ei vaja Rein Siku suguseid ajakirjanikke. Rein Sikk, Ajalehe anatoomia: armastav ja vihkav teekond reporterite suurima saladuseni. Toimetaja Katrin Streimann. Kujundaja Einike Soosaar. Menu, 2013. 167 lk.

Rein Siku „Ajalehe anatoomiat” lugedes tulevad esimese hooga pähe järgmised sõnad: liialdab, lihtsustab, üldistab, emotsioneerib, provotseerib. Aga ka: haarab kaasa, paneb mõtlema, viib ajaliselt ja geograafiliselt ekstreemsetesse paikadesse. Loksutamise kunsti valdab Sikk hästi. Ega muidu oleks nii 2011. kui ka 2013. aastal talle antud aasta ajakirjaniku tiitlit. Sikk loksutab nii, et selle tagajärjel midagi muutub, inimeses või siis süsteemis (poliitikas, otsustes jne). Ajakirjandus on olnud Sikule ligi kolmekümne aasta jooksul elukutse, mille abil muuta maailma paremaks.
Miks ma tahtsin kirjutada „Ajalehe anatoomiast”? Mitte sugugi sellepärast, et teos on ajakirjanduse eriala õppuritele kohustuslik kirjandus nii Tartus kui Tallinnas. Raamatust kirjutamine sai aktuaalseks seoses viimaste muutustega ajakirjandusväljal. Läinud aasta sügisel sai avalikkus sai teada nii Postimehe kui ka Eesti Ekspressi seniste peatoimetajate töölepingu lõppemisest. See sunnib küsima, millist ajakirjandust meil õieti vaja on ja millist meil praegu siin leida võib. Pealegi on see soodne võimalus võtta Kaupo Meielilt üle jutujärg, aluseks 25. VII 2013 Sirbis ilmunud „Kadastik ja Kivirähk. Kirjandus ja ajakirjandus”. Meiel tuli välja arvamusega, et osav žongleerimine korraga ajakirjanduse ja kirjanduse väljal ei ole sugugi tavaline: „dualistlik loomesuutlikkus olla kirjanik ajakirjanduses ja ajakirjanik kirjanduses” torkab silma vaid üksikute puhul. Sellega tuleb nõustuda.
Rein Sikk on läbinisti ajakirjanik, kes andnud välja vähemalt kolm raamatut.* Siku raamat on kirjandusteosena ikkagi ajakirjandus: lakooniline, täpne kirjeldamine, ainult olulisema esiletoomine, kogu tekst toetab teose läbivat sõnumit, kuid poeb siiski igal hetkel ootamatute metafooride ja võrdluste vahendusel lugejale naha vahele. Lugeja saab teada, miks ajakirjanik „selmet poliitiku või pressiesindajana pappi kokku roobitseda” on jäänud „tolana ajakirjanikuameti külge” (lk 128) ja kuidas „võimalus rahvale tema oma lugusid rääkida kaalub üles mõne ministri või suisa presidendi enda iganädalased irisemised ajakirjanduse aadressil” (lk 78). Raamatus on lühilood, mis võiksid sellistena ilmuda ka mõnes trükiväljaandes. Nendes veenab Sikk, et ajakirjanikutöö on huvitav, väärikas ja äärmiselt oluline.
Sikk on osanud ja tahtnud väärtustada iga tavalise inimese vaadet elule, sõltumata tema positsioonist ja rahvusest. Võib-olla sellepärast on ta saanud oma allikatega kontakti ka ekstreemsemates olukordades, näiteks kui läks 1990. aastate alguses uurima Venemaale Komarovka külla sinna püstitatud Eesti värvides piiritulpa, aga „kus keegi ei oodanud teda lilled pihus” (lk 86). Või juhtum, kui ta käis Kalitino külas otsimas Eduard Wiiralti sünnipaika. Kuigi esmalt kostitati teda mahlaka venekeelse sõimuga, leiab ta ka otsitu kätte (lk 83). Või hoopis üks kõne tema Rakvere kontori telefonile, kus „teisel pool teatab murtud häälel mees, et tahab ennast ära tappa /…/ Ma olen ta viimane lootus /…/ Olen kirjutanud hiljuti artikli, kus siunan SMS-laene, Eestimaa liberaalse vabamajanduse katku. Murelik mees on seda lugenud” (lk 147-148).
Sikk ei ole oma lugude tegelasi otsinud selle järgi, et saada võimalikult palju klikke, ei ole kirjutanud lugusid sündmuse skandaalsuse või konfliktsuse pärast. Tal on olnud ajada tõsine asi –
tuua esile probleeme, mis Toompealt vaadates või pelgalt seadusi ja määrusi lugedes ei paista. Teiselt poolt näib, et Sikku on ajendanud piire katsuma ja uusi vaatenurki avama mängulust: „Aga härra president, mis me siin külmetame. Läheme parem õue, päike paistab ja linnud laulavad …” korraldab Sikk president Mere pressikonverentsi Purtse linnuse külma keldri asemel linnuse köögiukse taga puupakul (lk 32-33). Hoolimata sellest, et „Ajalehe anatoomias” esineb sageli tegelastena ka kuulsaid ja mõjuvõimsaid, on Sikk püüdnud eelkõige seista nende eest, kes muidu sõna ei saa ja keda ei kuulata. Rein Siku lugudes on olemas Inimene – sugugi mitte nii tavaline tänases killustunud, online’ist domineeritud infovoos.
Rein Sikust endast ei saa raamatut lugedes kuigivõrd teada, erinevalt ka kunagi ajakirjandust õppinud Daniel Vaarikust tema suhteliselt suurt tähelepanu pälvinud ajakirjandusõpinguid käsitlevas tagasivaates „Praktikaaruanne”. Neid kahte teost kõrvuti lugedes tekib Eesti ajakirjandusmaastikust üpris omapärane, ühtaegu vastuoluline ja tõene pilt. Ajakirjanik Siku tunded, läbielamised, mõtted ei välju ajakirjaniku rolli piiridest. On üsna loomulik, et illegaalne tegevus kutsub seadusekuulekas ajakirjanikus esile hirmu (Siku metallimüük) või et petmine (mustanahaliseks maskeerumine) – mis siis, et õilsa eesmärgi nimel – on selge moraalse kompassiga isikule natuke piinlik. Sikk autorina täidab raamatus läbimõeldud, hoolikalt komponeeritud ajakirjanikurolli. Kuigi ta kirjutab sageli elu pahupoolest, teeb ta seda läbi sellise prisma, mis lubab elu paranemist. Tema ebaseaduslikud või taunitavad sammud on suunatud kiiduväärt eesmärgi saavutamisele.
Üks raamatu kirjutamise tagamaid oli Siku puhul soov kirjutada oma eripalgelistest kogemustest ja läbielamistest ajakirjanikuna. Igaüks oli omal moel õpetlik. „Et ma ei peaks tudengitele kogu aeg tausta üha uuesti ja uuesti rääkima,” on ta selgitanud. Sikk annab noortele reporteritele retsepte. Raamat pakub „vana kooli” vaadet – sotsiaalset vastutust kandvat sõnumit ajakirjaniku tööst. Siku raamatust jääb kõlama, et kui teha tööd „õige tundega”, võib saavutada palju. Aga võib-olla saabki sellist „aasta ajakirjaniku tiitli väärilist” ajakirjandust teha siis, kui ollakse ajakirjanikuna käinud läbi „tulest, veest ja vasktorudest” (lk 11).
Kas praegu vajab ajakirjandus sellist ajakirjanikutööd ja ajakirjandust, mille esindaja on Sikk? Klikimeedia, mis tahab hoida loo tegemise kulu minimaalse ja tähelepanu sellele loole maksimaalse, mis arvestab klikid ümber rahasse, ilmselt ei vaja. Siku lood ei ole tehtud odavalt. Siku lood oleksid olnud kõik olemata, kui ta oleks istunud kontoris, suhelnud ainult e-kirja ja telefoni teel ega oleks käinud „päriselt” inimestega jutustamas. Selline ajakirjandus, nagu seda on teinud Sikk, on demokraatliku ühiskonna vajadus. See on aidanud kujundada mitmekülgset infovälja, kus on olemas ka iga üksiku inimese elus väärtuslikud kogemused, mis on kollektiivse teadmise ja õppimise allikaks. „Tavalise” inimese kogemuse kaudu saab pakkuda keerulistele probleemidele lihtsaid ja näiliselt pisikesi lahendusi, mis võivad aga olusid otsustavalt muuta. Selliseid inimkogemuse-keskseid vaateid, reportaaže ja portreid on vaja tasakaalustamaks infoühiskonna ajakirjanduslikku mosaiiki.
„Ajalehe anatoomia” ütleb varjamatult välja, miks ajakirjanik saab armastada oma tööd: oskuslikult kasutatud sõna jõuga võib parandada päris paljude elu. Ilmselt on vähe elukutseid, mis viiksid inimese kokku nii paljude erinevate tegelaste ja olukordadega, lubaksid näha elu hiilgust ja viletsust nii lähedalt. Ainult ajakirjanikule võib osaks saada mängida päriselus nii paljusid erinevaid rolle. Kõik läbielatud ja kogetud lood ei vormu tekstiks – ei olegi vaja – aga need, mis vormuvad, on seda meeldejäävamad. Ja õpetlikud. Sikk on kindlasti kujundanud oma tööga ja ka raamatutega omamoodi oaasi praegusel (sageli küünilisel) ajakirjandusväljal.

* Peale „Ajalehe anatoomia” ka „Kümme juhtumit, mis vapustasid reporterit ehk kuidas kirjutada reportaaži” (2008, Eesti Päevaleht) ning „Minu Ugrimugri” (2010, Petrone Print).

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming