Armastus kui anomaalia

Vilja Kiisler, Delfi

Ühiskond ei vaja armastajaid, tarvis on tublisid tööinimesi.

 

 

Erich Fromm, Armastuse kunst. Tõlkinud Ann Alari. Teine trükk. Pegasus, 2006.

Kas pole kohatu kõnelda armastusest tänapäeva Eestis, kus arutletakse tavatu kirega prostitutsiooni keelamise või lubamise üle? Ja tähtsamatki peale lõbumajanduse on arutada: majanduskasv, euro tulek või viibimine, kinnisvarabuum, tulevased presidendikandidaadid, linnugripp. Kõige selle keskel võib armastust jutlustada vaid vaimust vaene või lihtsalt hull.

Aga ikka ei imestaks ma põrmugi, kui Erich Frommi “Armastuse kunst” raamatupoodidest kiirelt ära ostetaks. Nimelt seksiõpiku pähe, sest eks räägi seksiõpikudki “armastuse kunstist”. Selleks ei pea seda isegi muu seksiteemal välja antava jama keskele paigutama. Võidakse muidugi, poleks kah imestada midagi – tänapäeval lihtsalt on sedasi, et ütleme “armastus”, aga mõtleme “seks”. Armastusest on kohatu kõnelda.

Ent armastusel polnud kohta juba pool sajandit tagasi, aastaks 1956, mil “Armastuse kunst” esimest korda ilmus. Eestikeelsena ilmus see esmakordselt 1989. aastal, kui iseseisvuse taastamiseni oli jäänud kaks ja krooni tulekuni kolm aastat. Ent kindlasti on nüüd juba viisteist aastat turumajanduse reeglite järgi elanud eestlasel palju paremad eeldused Frommi mõista.

Aastal 1989 puudus enamikul eesti lugejatel ettekujutus ja isiklik kogemus, mida tähendab “kapitalistlik ühiskond”, “kaubaturg” ja “läänelik kultuur”. Et kuskil suitsetavad noored marihuaanat ja eksisteerib prostitutsioon, seda oldi küll kuulnud. Kuid kapitalismi “põhiolemus” elas alles raamatutes või kuskil kaugel “välisriikides” ning tuletas meelde värskelt saadud või siis vanematest aastakäikudest pärit punast ajupesu Eesti ülikoolides. Nüüd aga on meistki on saanud “kaup, mis peab talle kehtivatel turutingimustel tooma maksimaalse kasumi”. Meiegi elame nüüd suuresti sellesarnases ühiskonnas, mida kirjeldab Fromm, kuigi “kapitalismi” sõna me eriti ei pruugi. “Meie ühiskonda juhivad tipp-bürokraadid ja elukutselised poliitikud; inimesi suunatakse massikommunikatsioonivahendite abil, neile on omaette eesmärgiks rohkem toota, rohkem tarbida. Igasuguse tegevuse puhul on määravaks majanduslikud eesmärgid, lõppsihiks on jõukus; inimesest on saanud robot: ta on hästi toidetud, hästi riides, kuid ilma erilise huvita kõige süvainimliku vastu” (lk 135). Kui me seda ka just päris nii ei sõnastaks, tuleb see igatahes tuttav ette.

Fromm lähtub nimelt eeldusest, et inimloomust determineerib suuresti ja peamiselt  ühiskond, milles ta elab ja toimib (rohkem ja avaramalt kõnelevad sellest küll Frommi teised raamatud, eestikeelseist eelkõige “Omada või olla”, Tallinn 2001), ning kaasaegses lääne ühiskonnas on armastus taandunud marginaaliasse. Ühiskond ei vaja armastavat inimest. Tarvis on tublisid töötegijaid, inimesi “kaheksast viieni”. Frommi teine, eelmisega vastandlik eeldus on, et armastus on inimese põhiline, eksistentsiaalne tarve ning võime. Mitte mõni tunne, mis tuleb või läheb – või ka jääb –, vaid tegevus/aktiivsus, millesse kuuluvad hoolitsus, vastutus, lugupidamine ja teadmised. Mitte tunde objekt pole tähtis, vaid see küpse, loova isiku võime ise – ja võime seisukohalt on peaaegu ükskõik, keda armastada. Ja kui armastus on kunst nagu elaminegi, siis tuleb seda õppida, täpselt samamoodi nagu muusikat või maalimist, puutööd või arstikunsti (sellel kunstil, millest kõneleb Fromm, pole esteetikaga vähimatki pistmist, ärgu lastagu ennast sõnast eksitada).

Oma vastandlikud eeldused ühendab Fromm usu abil. Omavahel ei sobi küll põhimõte, millel rajaneb kapitalistlik ühiskond, ja põhimõte, millel rajaneb armastus, aga usk armastuse võimalikkusse teeb võimalikuks, et armastust tuleb ikka ette ka kapitalistlikus ühiskonnas. “Usk armastuse võimalikkusse /—/ on ratsionaalne usk, mis põhineb arusaamal inimese tõelisest olemusest”  (lk 136).

Tegelikult ei sobi see, millest kirjutab Fromm, lääne inimesele mitte sugugi. Lääne inimest huvitab pigem see, kuidas võita sõpru ja mõjutada teisi inimesi – et teised teeksid seda, mida meie tahame. Ja kuigi Fromm vannutab sõnutsi muutma pigem ühiskonda inimese ümber, vähemasti sel määral, et see saaks keskenduda oma loomusele, üha uuesti “sündida”, on soovitava muutuse keskmes päriselt siiski inimese võime armastada, selle äratundmine ja arendamine.

Mille poolest “Armastuse kunst” aga lääne inimesele, siis ka eestlasele, sobib, on see, et raamat on õhuke ja kõik, mis seal kirjas, on “õige”. Kõike seda oleme me kuskilt kuulnud: kes on mõnest teisest raamatust lugenud, kellele mõni targem inimene kõnelenud. Jutt käib lihtsas, arusaadavas keeles ning sissevaated filosoofia ajalukku ei nõua eelteadmisi. Vahest rohkem “kasu” kui armastuse kunsti enese määratlemisest võib lugejal aga olla hoopis nende nähtuste määratlemisest, mis Frommi mõtte järgi armastus ei ole, sest – mida kõike tänapäeval armastuseks ei peeta.

Hea on “Armastuse kunsti” elus nii umbes iga kümne aasta tagant uuesti üle lugeda. Iga kord leiate midagi, mida enne ei märganud, seda võib küll lubada.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming