Arhitektuurialased kuriteod ei aegu

Mihkel Mutt

Nii linnas kui maal on nõukogude süsteem rajanud inimvaenuliku keskkonna See mõte tuli mulle esimest korda pähe vene ajal, kui osa honorare sai kätte kodupostkasti saabuvate rahakaartide alusel, mida maksti välja peapostkontoris. Selleks tuli minna üle Mere puiestee alguse. See oli alati närvesööv tegevus, ainsaks tiivustajaks mõte saadavatest rubladest. Autosid oli toona küll tunduvalt vähem, ent siiski oli see üks tihedama liiklusega kohti Tallinnas. Edasisööstmiseks parajat momenti oodates mõtlesin tihti, kes kurat on küll sellise ülekäigu konstrueerinud, taevas, milline raiskamine siin toimub. Kui keegi arvestaks kokku, kui palju autod vöötraja ees ja muidu pidurdades ning kohalt võttes kulutavad lisakütust, kui palju seejuures vallanduvad heitgaasid reostavad õhku, kui palju see kõik kulutab inimeste närve, kes autode vahel slaalomit lastes üritavad teisele poole saada? Kuidas on võimalik, et sihukeses kohas ei ole tunnelit või silda!?

Nüüd ma ei pea enam ammu postkontorisse rahakaartide järele minema, aga sealpool Narva maanteed ja Mere puiestee ääres on igasuguseid asutusi, mida tuleb külastada, ja kui Rotermanni kvartal valmis ehitatakse, muutub selle piirkonna infrastruktuur veelgi ligitõmbavamaks. Samuti tiheneb turistide voog sadama suunas. See, mis Mere puiestee alguses praegu toimub, on veel meeletum kui vanasti. Ausalt, see koht on inimvaenulik. Loomulikult ei saa ma selles süüdistada postkontori projekteerijat või ehitajaid, vaid ikka toonaseid linnaplaneerijaid. Aga mis tähtsust on poodava jaoks sellel, kes projekteeris võllapuu või kus punuti köis? Kokkuvõttes mahub Mere puiestee algus minu jaoks mõiste ?arhitektuurialased kuriteod? alla.

Niisuguseid kuritegusid on mitmesuguseid. Näiteks tekivad praegu kõikjale maotud kooslused, mille puhul on selgelt näha, et lähtutud on hetkevajadustest ? pärast neid tulgu või veeuputus. Kõikjal tungib peale äri- ja kaubandushoonestik, lämmatades ajaloolise traditsiooni, esteetilised ja muud kaalutlused. Eesmärk on panna hirmkiiresti püsti odavad hiidkuurid, kus tarbimisühiskonna juurde pääsenud pimestatud-hullutatud rahvale võimalikult palju nänni kaela määrida ja selle eest raha kasseerida. Nende kuritegude üle ei hakata kahjuks kunagi kohut mõistma.

 

 

?Väiksed? karbid mööda maad

Aga ma ei tahtnud üldsegi eeskätt linnast rääkida, sest sinna praegu rajatavate ehitiste puhul säilib teoreetilinegi võimalus, et midagi saab peatada või paremaks teha. Üks suur jubedus on aga igaveseks ajaks tehtud. Sõites suvel mööda maad ringi, on igaüks näinud endiste tootmishoonete varemeid. Kogu Eesti on neid täis. Neid on nii asfalt- kui kruusateede ääres. Neid on liialdamata tuhandeid. Enamasti on nad maha jäetud, vaid mõnda protsenti kasutatakse. Kusagil suurte betoonkarpide mõnes sopis töötab paar tsehhi. Üldiselt seisavad need kui tondilossid. Need ei ole pakkunud huvi ka välismaa firmadele, kes siinset odavat tööjõudu kasutades toodavad allhanke korras näiteks spordijalatsite pealseid või mobiilivutlareid. Nad ei lähe nendesse ebaökonoomsetesse lobudikesse, vaid panevad püsti oma kaarhallid. Kunagistes kekkides, mekkides ja epeteedes, sigalates ja karjalautades, silotornides ja viljakuivatites puhub tuul tühjadest ustest. Kõik, mida on võimalik ära tassida, viimnegi silikaatkivi ja prussitükk, on ära tassitud.

Meil on kombeks viia välismaalasi endistele Vene sõjaväelennuväljadele ja näidata kunagisi lennukiangaare. Olen seda Haapsalu lähedal Kiltsis isegi teinud. Välismaalastel on suu ammuli vajunud. See on võimas vaatepilt, need angaarid on omamoodi Jurassic park. Ja lennuväli on ikkagi fantaasiat ergutav rajatis. Ka neid ei hakata ülima tõenäosusega kunagi muuks kasutama kui algajate autojuhtide õppesõiduks, aga need ei ole nii koledad kui põõsastikust paistvad heledad karbid. Need on nagu kellegi skeletid. Vanasti ei tundunud see arhitektuur nii jäle, ilmselt sellepärast, et nende hoonete ümber käis elu, mis õilistas. Praegu tungib karpidele umbrohi juba peale, aga kõik on veel näha. Kui kaua need püsivad? Tõenäoselt nii kaua, kui elemendid nende kallal oma töö teevad. Aga see võib võtta aastakümneid. Keegi ei hakka neid maha kiskuma. Iga säärase hoone ärakaotamine läheks maksma kümneid kui mitte sadu tuhandeid kroone. Vaevalt avaneksid selleks Euroopa Liidu struktuurifondide kraanid. Karpide ja tornide mahakiskumine ei annaks materiaalset tulu, ei tõstaks elujärge, aga viimane on esmatähtis. Nii need karbid jäävad.

Madalamal asuvad kasvavad kinni ja kunagi satub juhuslik kõndija neile peale nagu mahajäetud linnadele India või Peruu d?unglis. Aga need, mis rajati lagedale ja kõrgemale, jäävad kauaks paistma. Kindlasti peaksid kinnisvara müüjad mõnd maal asuvat objekti välja pakkudes mainima, kas selle läheduses on või ei ole vaadet kahjustavaid objekte. Ega siingi ei saa süüdistada arhitekte, kes need hooned kunagi projekteerisid. Pealegi funktsioneerisid need omal kombel pool sajandit, andsid inimestele tööd ja leiba. Elu läks edasi. Ent ajaloo pikas perspektiivis on nendegi näol tegemist arhitektuurialase kuriteoga, mille autoriks on nõukogude süsteem.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht