Arhitektuuriaasta

Kaarel Tarand

aron stern Nii, nagu bürokraadi loomulik pürgimus ja elu mõte on ressursside suurendamine ja reeglistiku mitmekesistamine ning maffiapealiku oma illegaalses äris täieliku monopoli saavutamine, peaks tänapäeva arhitekti põhipüüdlus olema oma loomingu võimalikult kiire organiseerimine muinsuskaitse alla.

Kirjaniku looming on (paha)tahtliku muutmise eest kaitstud ka pärast tema surma, ei lähe keegi ka surnud maalikunstniku töid paremaks, täiuslikumaks ja muutunud aegadega kooskõlla kohendama. Arhitektid aga peavad veel täies loomejõus nägema, kuidas nende looming kas maatasa tehakse või seda tundmatuseni muudetakse, sõltumata autori tahtest. Ses mõttes ei ole arhitektuur teiste loomevaldkondadega võrdses seisus. Aga ega ta pole seda õigusliku regulatsioonigi mõttes. Kuigi kultuurkapitali seadus võrdsustab arhitektuuri näiteks kirjanduse ja helikunstiga iseseisva sihtkapitali vääriliseks, on arhitekti tegevus erinevalt kirjanikust piiratud üle Euroopa kehtiva direktiiviga.

Ja ikkagi: kuidas pääseda oma teosega muinsuskaitse alla? Esimene võimalus: luua midagi seninägematut, originaalset, midagi sellist, mida teised massiliselt järele aimama hakkavad. Igal kunstivoolul ajaloos on olnud oma asutaja või algatusrühm. See nõuab, et  julgel ja originaalsel autoril oleks samasuguste omadustega tellija, keda aga pole, sest originaalsus kipub olema kallis.

Teine, mõnevõrra aeglasem tee on olla ettenägelik, õigesti ennustada keskkonna ja inimeste selle sees muutumist aastasadade jooksul. Lihtne näide, millega kirikuehitaja oma pead vaevama ei pea, elamuehitaja aga küll. Kui näiteks vabaõhumuuseumis külastame oma XIX sajandil elanud esivanemate „maadligi, vettligi maju”, tundub toa lagi ebamugavalt madalal olevat ning ettevaatamatu saab kindlasti uksepiidalt muhu pähe. See on märk esivanemate elu viletsusest – juhul, kui me ei mõtle sellele, et nad olid tänapäeva eestlasest ka keskmiselt peajagu lühemad.

Pärast viimast sõda elamuehituses kujunenud toa kõrguse standard 250-260 sentimeetrit ja 2 meetrit ukseava kõrgusena võib elanikkonna keskmise pikkuse kasvu praegusi suundumusi arvestades saja aastaga samamoodi madalaks jääda nagu meile rehetared. Kui ei ole ettenägelikkust, lüüakse varem või hiljem pea ära.

 

Esmaspäeval kuulutasid Eesti Kunstiakadeemia ja Eesti Arhitektide Liit koostöös Eesti Arhitektuurimuuseumiga 2008. aasta arhitektuuriaastaks. Akadeemia arhitektuuriteaduskonna dekaan Jüri Soolep rõhutas sel puhul: „Arhitektuuriaasta jooksul on kavas pöörata tähelepanu elukeskkonna säästva arengu ja jätkusuutlikkuse põhimõtetele, virgutada arhitektkonna ja teiste loovdistsipliinide esindajate innovaatilist ja loovat mõtlemist XXI sajandi ruumis ning teadvustada arhitektuurihariduse koht Eesti kultuuris ning kavandada selle tulevikuvisioone.”

Sellist linna, mis oleks rajatud „säästva arengu ja jätkusuutlikkuse põhimõtetele”, Eestis ei ole ja mõne niisuguseks ümberkujundamine on inimeste enda loodud ametkondlike, rahaliste ja mentaliteedibarjääride tõttu kuratlikult raske. Aga fantaseerimise keeldu meil pole. Säästva arengu vaste arhitektuuris on ökolinn (novembris-detsembris oli meie meedias sellest imeloomast palju juttu), tänaseks juba täiesti realistlik fantaasia, mis vaja vaid paberile panna. Arhitektuuriaasta pakub suurepärase raamistiku Eesti ja Euroopa (ning ehk kogu maailma, kui hiinlaste jutte kriitikameelega võtta) esimese ökolinna avalikuks näidisprojekteerimiseks. Selles projektis oleksid koos nii loov mõtlemine XXI sajandi ruumis, innovaatilisus kui ka tulevikuvisioon ning vähemasti esialgu puuduksid juriidilised ning rahalised pained. Väga head projektid ei jää Eestis ka realiseerimata. Mis ongi võimalus pääseda korraga nii muinsus- kui ka looduskaitse alla. Haarake tal sabast!

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming