Ärajäänud rahvahääletused Eestis

EERO MEDIJAINEN

Me ei saa kunagi teada, kas Vene Asutav Kogu oleks 1918. aastal korraldanud riigi äärealadel rahvahääletuse autonoomia või koguni iseseisvumise küsimuses. Ilmselt küll, sest Soome oli juba impeeriu­mist eraldunud ja Poolat oli samuti lootusetu kinni hoida. Venemaa äärealade vähemusrahvad olid vabaduse võimalusi juba tunda saanud. Riigi terviklikkuse eest seisjad olid ärevuses. Oleks võinud korraldada ka ülevenemaalise referendumi, kus n-ö vene rahvas oleks ühiselt otsustanud ääremaade saatuse ja staatuse üle, seda varianti pooldasid senised liitlased ilmasõjas eesotsas USAga.

Pelgalt Eestimaal organiseerituna andnuks hääletus ilmselt ülekaalu autonoomia ja mitte täieliku iseseisvuse pooldajatele. Nii oli häälestunud tollane poliitiline eliit. Õnneks ei jäänud demokraatlik riigikord Venemaal püsima ja pärast enamlaste pööret jäi meie ainukeseks teeks valida iseseisev vabariik. 1917. aasta vabaduse puhang ei kadunud ning kandus edasi 1920. aastate Eesti vabariiki. Rahvahääletuse ihalus ja võimalus jäid alles ning seda pruugiti. Me ei tea sedagi, kas 1939. aasta oleks rahva enamus olnud sõjalise vastupanu poolt. Pealegi, kas sellist küsimust tohib rahvahääletusele pannagi? Ainult tagantjärele tarkadena arvame, et rahvas oli valmis vastupanuks ja sõjaks.

Järgmine saatuslik hetk kerkis meie ette Teise maailmasõja päevil. Novembris 1943 tehti korraga kaks ettepanekut korraldada Eestis rahvahääletus. Omavalitsuse esindaja Tallinnas Oskar Angelus leidis, et hääletus võib toimuda okupatsiooni tingimustes, aga neutraalsete riikide vaatlejate osavõtul. See aidanuks parandada Saksa mainet ja julgustanuks pisut eestlasi. Vaevalt oleks tulemus andnud Eestile parema asendi lääneriikide silmis. Samasugune referendum soovitati Stalinil korraldada mõni nädal hiljem Teheranis. USA-l ja Rooseveltil oli vaja vähemalt mingit formaalsetki märki või Stalini lubadustki hääletus Baltikumis läbi viia – ja nad saanuksid Baltikumi annekteerimist tunnustada. Sõja järel, näiteks 1946. aasta veebruaris, võinuks Stalin NSVL Ülemnõukogu valimistel lisada Baltikumis küsimuse „kas siinsed elanikud soovivad elada vennasvabariikide ühtses peres?“. Isegi välisvaatlejate kohalolekul saanuks ta tagada enamiku nõusoleku. Õnneks jättis Stalin selle soovituse ülbusest, uhkusest või rumalusest tähelepanuta ning seepärast jäi kestma ka USA mittetunnustamise poliitika.

Taasiseseisvumise protsessis kasutati rahvahääletuse võimalust edukalt nii suveräänsuse kinnitamiseks kui ka Eesti astumisel Euroopa Liitu. Edaspidi jäi rahvahääletusele kaks rolli. Ühelt poolt sai sellest potentsiaalne vahend parlamendi käes, kui peaks vaja olema mingeid pingeid maandada. Niisuguse võima­lusena on see kirjas ka põhiseaduses. Teiselt poolt on sellest saanud vahend mõjutamaks ning survestamaks erakondi otsedemokraatia kujundamiseks. Otsedemokraatia eeskujuna on esile tõstetud Šveitsi. Niisugusel juhul näib idee taga olevat küll mingi huvigrupp või naivism. Kuidas võiks riigi- ja haldusreformi valudes siplevale Eestile olla kasulik Šveitsi eeskuju? On ju seal igal kantonil oma parlament ja valitsus. Kas tõesti on selline ka Eesti demokraatia tee? Hollandis viidi seesugune algatus hiljuti läbi. Kuuldavasti on tulemuseks pigem demokraatia käändumine.

Selline lahendustee annaks võimaluse ja ehk looks koguni vajaduse mõned vahendid ja funktsioonid ümber jaotada. Äkki saaks koguni seni katuserahana otseselt või kaudselt parteidele mõeldud summad suunata uutele huvigruppidele? Riik eraldaks seega tuhandeid eurosid igasugustele rühmitustele, seltsingutele, MTÜ-dele jne, et need võiksid teha selgitus- ja propagandatööd. Konkurents demokraatia teostamisel suureneks ja see polekski paha. Iseküsimus, kas ja kuivõrd aitaks niisugune tee lahendada ühiskonna ees seisvaid probleeme?

Muidugi oleks mõned aastad tagasi olnud huvitav teada saada, kas rahvas olnuks nõus endale üüratult kalli mausoleumi ehk ERMi uue kompleksiga, kui talle mingi alternatiiv oleks pakutud. Kui paljud Eesti elanikest pooldavad Rail Balticut? Raudtee üle hääletamisele tekiks ilmselt niikuinii väga tugev huvi(äri)gruppide vastuseis. Presidendi otsevalimine ja omasooliste teema ei tundu olevat jällegi nii olulised, et nende pärast hääletus korraldada. Paljudele niisugusele küsimusele vastuse saamiseks piisab küllap ka küsitlusest. Kas kallite valimiste kõrval peaks lisaks veel hääletused olema? Sellegi küsimuse võiks enne muud hääletusele panna.

Demagoogiline näib kinnitus, et rahvahääletused aitaksid kaasa lõimumisele, eriti juhul kui rahvas tähistab kodanikke ja mitte elanikke. Kas selle vahe rõhutamine iga natukese aja või pisutki olulisema küsimuse korral aitaks eristumist vähendada? Kui teema tõstatajad eeldavad, et rahvas tähendab kogu elanikkonda, siis tuleks selle kohta taas enne omaette hääletus korraldada. Ühtlasi tuleks küsida, kas hääletada ei võiks juba ka 16-17aastased? Seega tuleb esmalt muuta kehtivat rahvahääletuse õiguslikku alust. Tundub, et rahvahääletuse rõhutamine on demokraatliku survevahendina hea mõte, aga päevapoliitika vahendina kõigepealt omaette hääletust vääriv küsimus.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Keel ja kirjandus
LR
Täheke
Õpetajate leht
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Vikerkaar