Appi – keskaeg on tagasi!?

Mikael Laidre

Kui Dannar Leitmaa kirjutas (Ekspress 21. III 2013), et kaitseväe juhataja ning veel mitmed riigikaitse juhtfiguurid kuuluvad templirüütlite sekka, oli see järjekordne piisk juba üle ääre ajavas vandenõuteooriate karikas. Sama päeva Kuku Raadio Delfi kiirtunnis rääkis Leitmaa: „[K]eskaeg on justkui tagasi tulemas. … Vabamüürlased käivad ringi, siis templirüütlid on meil, Opus Dei on igal pool. Samal ajal noored inimesed kirjutavad muudkui vampiiriromaane ... Samal ajal mingid Igor Mangid ennustavad muudkui mingeid asju; inimesed usuvad seda, silmad pärani, ja poliitikas on ka niimoodi, et seadusi tehakse nii, et Jumal on andnud seadusandjatele mõistuse, teadlased mingu kuu taha kuhugi …” Kui välja arvata Tartu ülikoolis 2010. aastal edukalt kaitstud lõputöö, kus ei tehtud vahet Martin Lutheril ja Martin Luther Kingil, siis midagi nii naljakat ei ole ammu kuulnud. Oleks vaid tegemist huumoriga. Tahaks peaaegu et hüüda, nagu n-ö progressiivsetel inimestel kombeks: „Me elame ju XXI sajandil!” Jah, just nimelt XXI sajandil, mitte keskajas. Elame ajastul, mil on levinud pseudoratsionaalsus, esoteerika ja relativism. Pole ime, et end valgustatuks pidav ajastu nimetab oma vastandit ehk keskaega pimedaks. Nagu olen kirjutanud Akadeemias (2011, nr 11; 2012, nr 12) esineb hulgaliselt näiteid, kuidas sõnaga „keskaegne” või „feodaalne” iseloomustatakse lugematul hulgal just uusaegseid või tänapäevaseid nähtusi.

Tegelikult hakati just nn valgustusajastul tegelema ekslikult keskaegsena tuntud alkeemiaga ning leiutati muuseumi eksponaadi tarbeks piinariist die eiserne Jungfrau või iron maiden ehk „raudne neitsi”. Valgustusaegne Friedrich Schilleri näidend „Don Carlos” alustas Hispaania inkvisitsioonile kurikuulsa maine omistamist. Sarnastel radadel jätkab Umberto Eco, kelle menukas raamat „Roosi nimi”, millest on ka Sean Conneryga film tehtud, maalib sünge pildi julmast ja hollywoodlikust inkvisitsioonist. Mis siis, et esimene nõid põletati Roomas alles XV sajandil. Mis siis, et nõiaprotsessid olid levinud hoopis uusaegsetes demokraatlikes ja protestantlikes Šveitsi ja Saksa külakogukondades. Kuigi ka XVII sajandi lõpu Ameerika Massachusettsi puritaanliku Salemi küla massihüsteeria puhang ja ulatuslik nõiajaht on põhjusega kurikuulus, pole sel midagi pistmist keskajaga.

Just keskajal rõhutati vajadust olla kooskõlas objektiivse tegelikkusega, uuriti ja säilitati antiikfilosoofiat. Hoolimata levinud arvamusest, et siis klassikuid ei tuntud, moodustas keskaeg antiigiga ühtse ja katkematu vaimse terviku. Alles renessanssiajal katkes see side ja antiiki hakati vaatlema millegi eraldiseisvana, mis vajas „taasavastamist”. Teaduse vallas sooritas munk Eilmer XI sajandil ca kahesaja meetri pikkuse õhulennu. Mungad leiutasid ka šampanja ning töötasid Inglismaal välja tehnoloogia raua maagist eraldamiseks, mis, kui esianglikaan Henry VIII ei oleks seda takistanud kloostrite konfiskeerimisega, oleks võinud esile kutsuda tööstusrevolutsiooni paar sajandit varem, kui see lõpuks juhtus.

Keskaegses Euroopas oli ulatuslik vabadus, mis erinevalt omavolist on kooskõlas vastutusega. Samuti olid maksud siis palju väiksemad kui tänapäeval. Valitses meritokraatlik geomeetrilise võrdsuse põhimõte. See kõik hakkas järk-järgult muutuma renessansiga, suhtelise tahte hiiliva tulekuga, mis hoogustus nn valgustusajastul ja Prantsuse revolutsiooniga, et lõpuks domineerida objektiivse tegelikkuse üle. Kindlasti ütleb nüüd keegi, et maailm ei ole mustvalge. Ilmselgelt ei ole. Ka keskajal ei arvatud seda. Kuid see ei tähenda, et õige ja vale kuskile ära kaovad või et objektiivne tegelikkus muutuks suhteliseks, mingiks poliitkorrektseks monokroomselt „neutraalseks” halliks.

Keskaja väärtõlgendustega on aga, kui laenata Joseph de Maistre’ilt, nagu valerahaga: võltsivad ja trükivad petised, levitavad teadmatusest ausad inimesed. Seega, tulles tagasi mainitud ajakirjaniku pahaaimamatu, ühiskonnas levinud arvamust peegeldava jutu juurde, tahan siiski küsida, mis on sellel pistmist keskajaga. Ja mis omavaheline seos on loetletul? Esiteks, milline neist nähtustest ei ole uusaegne? Vabamüürlus kujunes XVII-XVIII sajandil, tänapäevased templirüütlid XVIII sajandil. Horoskoope ja Igor Mangi suguseid avaldab pidevalt tänapäevane ajakirjandus, olgugi et esoteerika kui selline sai populaarseks samuti XVII-XVIII sajandi Euroopa dekadentlikes salongides. Vampiirilood tekkisid ja hakkasid populaarsust koguma alles XVIII-XIX sajandil. Uusromantismi või pseudogooti ilukirjandus või tänapäeva Hollywoodi filmid võivad oma lood toimuma panna millal tahes, aga ajaloolise keskajaga neil seos puudub. Kõige eelnevaga täiesti seoseta Opus Dei rajati aga alles XX sajandil.

Teiseks, kas Opus Deist rääkijad teavad tegelikult midagi rohkem, kui nad on Dan Browni mängufilmidest näinud? Ja kas keegi on leidnud ajalooallikaid, mis lubavad väita, et uusaegsetel templirüütlitel on mingi seos XIV sajandi alguses Prantsuse kuninga survel laiali saadetud katoliikliku orduga? Olgugi et Terras ja Co tegelevad tänuväärse ja igati kiiduväärse heategevusega, koguvad raha langenud ja haavatud kaitseväelaste peredele ja taastavad kirikuhooneid, puudub neil seos algse orduga. Keskaja traditsioonis jätkava katoliku kiriku keelust kuuluda vabamüürlaste sekka ei hakka siinkohal pikemalt rääkimagi.

Isegi kui Terrase ja tema sõprade heategevuslikkus ning üliõpilaskorporatsioonide mitmed ideaalid sarnanevad keskaegsete, tegelikult universaalsete väärtustega (õiglus, ausus, lojaalsus, väärikus), siis sellest hoolimata on võrdlus pehmelt öeldes ebatäpne. Vabaühenduslikkus ja korporatiivsus võivad pealispindselt näida keskaegsed, kuid kui sisu seda pole, ei ole tegelikku seost. See oleks peaaegu nagu väita, et protestandid on ka keskaegsed, sest näiteks luterlased või anglikaanid on välja kasvanud katoliiklikust kirikust, kasutavad pealegi sama sümboolikat ehk risti. Ometi on kõik, mis teeb neist protestandid, mis teeb neist selle, kes nad on, uusaegne ja teadlikult keskajale vastanduv. Muidugi on selle kõige juures oluline toonitada, et vandenõuteoreetikud, esoteerikud ja ufoloogid on üks asi, üliõpilaskorporatsioonid ja neotemplirüütlid midagi muud. Näib, et inimesed, kes neisse astuvad, otsivad midagi tõsisemat kui irratsionaalsus ja materiaalne tühisus, mis meid ümbritseb. Mõte on selles, et olgu keskaegne või uusaegne, neid kõiki lihtsalt ei saa ühte patta panna.

Lõpetuseks lubage lisada, et lineaarne progress on müüt, nagu ka idee iseeneslikust ja lõputust majanduskasvust või kommunistlikust utoopiast. Pole midagi imestada – stiilis: „me elame ju XXI sajandil!” –, kui meid ümbritsev ühiskond käitub primitiivselt või loogikavastaselt. Lineaarsesse progressi uskujatel tasub vaadata tagasi vaid XX sajandisse, kõige julmemasse, verisemasse, totalitaarsemasse ja barbaarsemasse peatükki ajaloos. Eksklusiivselt uusaega kuulub tsitaat ja sellega seonduv mentaliteet filmist „Pulp Fiction”: „I’m gonna get medieval on your ass.”

Autor väljendab isiklikke seisukohti ega kuulu ühtegi salaorganisatsiooni, -seltsi, või -ühingusse.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming