Antidualism – üks igatpidi tore mõtteviis

Silver Rattasepp

„Peale mõne koostööalti esmakursuslase,” kirjutas kunagi Richard Rorty „ei ole võimalik leida mitte kedagi, kes ütleks, et kaks kokkusobimatut arvamust olulise küsimuse kohta on ühtviisi head. Filosoofid, keda „relativistideks” kutsutakse, on need, kes ütlevad, et kahe niisuguse arvamuse vahel valimise alused on vähem algoritmilised, kui varem arvati.”1

Meil (Sirp, 26. III) kiputakse ikka ründama just sedasorti kujutlust relativismist, mille järgi iga seisukoht mõne küsimuse suhtes on sama hea kui ükskõik mis teine. Tahtmata küll talle liigset meelehärmi valmistada, on siiski tõsiasi, nagu Rorty  samas lakooniliselt märgib, et „nii ei arva mitte keegi”. Tegelik vaidlus käib nende vahel, kelle arust saab maailma mitmekesisuse tagant üles leida asjad nende tõelises loomuses, ja nende vahel, kes rõhutavad, et kuna iga vaatenurk maailmale on alati kellegi konkreetne vaatenurk, siis on tõeni jõudmine üks üpriski keeruline tegevus ja nõuab „algoritmilise” lähenemise asemel midagi paindlikumat, aina arvukamate nüanssidega arvestamist. Usk absoluutse tõe olemasollu ja kättesaadavusse on muidugi üldlevinud. Ometi hakkab teinekord silma, et see, missugune  täpselt see ihaldatud tõde peab olema, jääb lähemalt ära märkimata. Kord näikse see olevat lausete omadus ja nii inimsuhtluse alus, siis jällegi sõltumatus inimesest, asjade enda tõeline loomus. Andrei Platonovi romaanis „Auk” on stseen, kus tegelane Safranov kuulab Voštševi nukrat kurtmist, et ilma tõeta on häbi elada, ning küsib temalt seepeale otsekoheselt: „… aga ütelge, palun, seltsimees, millisel kujul te seda kraami siis õieti sooviksite – kas kerana või vedelikuna?”.2

Tõesti, võiks arvata, et tõde teada tahtja peaks esmalt välja mõtlema, missugune seesinane tõde siis õigupoolest olema peab, kas ta leidub  lauses või tegelikkuses või veel kuskil mujal, mingil muul kujul. Rõhuasetus on aga siin siiski milleski muus kui küsimuses, millist tõde teada tahetakse. Kui absoluutse tõe sisse uskuja hakkab mõtlema eetikast, lähtub ta veendumusest, et tõde põhistab vahetegemise õige ja väära, hea ja halva vahel, olles nii moraalse käitumise lõplikuks alustalaks, ja seetõttu häirivad teda need mõtlejad, kes on liikunud justkui tagurpidi, tuletades õige ja hea muutlikkusest ühiskonniti ja ajastuti ka neid põhistava tõe muutlikkuse või suisa olematuse.

Teisisõnu, nii kaitstakse üldkehtivaid moraalinorme, rünnates relativismiantidualismi  kui üht teatud seisukohta selles osas, kuidas me maailma asjadest üldse midagi teada saame. Relativist, nagu sõnast endastki näha, toetab suhtepõhist maailmapilti ning on seetõttu lihtsal seisukohal, et inimese tajumise, mõtlemise või keelekasutuse viis on paratamatu, kuid vägagi muutlik osa meie teadmistest ja seda tuleb arvesse võtta. Kuna iga vaatenurk on alati kellegi konkreetse vaatenurk, iga arusaam alati kellegi arusaam ja me ei pääse neist asjadesse suhestumise viisidest mitte kuidagi välja, osutubki võimatuks põhistada õiget ja väära absoluutsele, inimesest sõltumatule tõele. Relativisti  arvates tuleb eetilised normid üles ehitada kõiki osalisi arvestades, asjad ise, keel, kultuur, mõtlemine – kõik mängivad siin rolli, ja meie ülesandeks jääb katsuda asju teha aina paremini, aina peenetundelisemalt, aina enamat märgates ja arvesse võttes. Relativisti suhe eetilistesse küsimustesse on sellest tulenevalt hoopis teistsugune, kui absoluutse tõe võimalikkuse eitamisest lähtudes kõiki moraalinorme samaväärseks pidada. Absolutist tahab teadmisi, mis vastavad sellele, kuidas asjad on tegelikult, ning tuletada sealt õige ja väära – et natsism/fašism oleks väär täpselt samas mõttes kui telliskivi on kandiline. Relativist  aga tahaks teada hoopis seda, kas „meie asjade kirjeldamise viisid ja nende seostamine teiste asjadega on sellised, et rahuldavad piisavalt hästi meie vajadusi, tehes seda nii hästi kui võimalik? Või äkki saame paremini teha? Kas tulevikku saab teha paremaks kui on olevik?”.3

Tasub veel ehk möödaminnes mainida, et sellist enesele viitavat ja seeläbi ennast tühistavat argumenti, kus, öeldes, et „„(absoluutset) tõde ei ole olemas” kuulutab ütleja ise just nimelt absoluutset tõde”, kasutas Sokrates edukalt Protagorase vastu, nii et see vastuargument relativismile on filosoofidele  tuttav juba kaugelt üle kahe tuhande aasta. Vahest olulisem aga on, et absoluutse tõe nõudmise allikaks ei ole mitte ratsionaalsed argumendid, vaid kaks tugevat emotsiooni: hirm inimliku maailma ja inimese tajude piiratuse ja ebakindluse ees, ning igatsuslik soov millegi muutumatu, igikestva, absoluutse järele, millega see inimese paratamatust piiratusest tulenev arusaamatu kaos lõpuks kõrvaldada ja maailma tegelikkus täielikult ja lõplikult paika panna. John Dewey on seda targalt kommenteerinud, tõdedes, et niisugusel juhul osutub reaalsus selleks, „mida me soovime eksistentsi olevat,  analüüsinud selle puudujääke ja otsustanud, mis need kõrvaldada võiks […] Kõik see, mis jääb üle (ja kuna mured, pingutused, konfliktid ja eksitused eksisteerivad empiiriliselt edasi, jääb küll midagi üle), on definitsiooni järgi täielikust reaalsusest välja arvatud ja omistatakse olemise tasandile või järgule, mida kinnitatakse olevat metafüüsiliselt madalam; tasandile, mida kutsutakse vaheldumisi nähtumusteks, illusioonideks, surelikuks vaimuks või tühipaljalt empiiriliseks, vastandina sellele, mis on olemas tegelikult ja tõeselt”.4

Absoluutse tõe otsimise aluseks on just nimelt emotsioon, hirm pelkade näivuste  omaksvõtu tagant terendava nihilismi ees ja soov see võimalus kõrvaldada, argumendid tema kasuks tulenevad sellest ja peavad teda ainult polsterdama. Selles mõttes on just absoluudi otsingud eneseleviitavad, kuna räägivad meile üht-teist huvitavat inimeste soovide ja unelmate kohta, aga üsna vähe maailma enda korraldusest. Sestap ehk ongi nii, nagu Clifford Geertz on tabavalt öelnud, et relativismi või dualismivastaste vastu võitlevad enamasti need, kes näikse kartvat, et „tegelikkus kaob ära, kui me sellesse väga tugevasti ei usu”,5 nii et kogu ühiskonna allakäigu  vältimiseks tuleb mõtelda ainult absoluutselt tõeseid mõtteid. Kummaline hirm – kalduksin küll uskuma, et tegelikkus on siiski piisavalt vastupidav ning vaevalt et mõni veidrana tunduv mõtteviis seda ohustada võiks. Kuid asjadele erineval viisil vaatamisel on siiski selge mõju meie arusaamisele – ja siin julgeksin küll dualismivastaste poole asuda. Kui on tõsi, et „reaalsus kasvab täpselt niivõrd, kuivõrd nähakse vaeva, et muutuda tundlikumaks selle erinevuste suhtes”,6 nagu Bruno Latour on suurepäraselt öelnud, siis paistab dualistlik mõte ehk kindlameelne kinnihoidmine ette antud mõistepaaridest, mis on täpselt teineteise  vastandid, pigem pärssivat niisugust avatud pilku, mis katsub aina rohkem tegelikkuse nüansse teada saada, mitte aga suruda seda igakülgselt vaid kahest sõnast koosnevate vastandpaaride raami.

Dualism tahab mõtte suruda justkui kinnisesse ruumi, kuhu on tõmmatud vaid üksainus piir ning kus sõnad ja asjad tuleb vägisi ajada üks ühele, teine teisele poole ning kumbki käsutada püsima vaid talle antud kohas. Dualistlikud vastandid suruvad tegelikkuse paljususe sunniviisiliselt koomale ja jagavad seejärel iseenda lihtsakoelise printsiibi alusel uuesti laiali – dualistlik mõtlemine on tõhusaim viis säärast  tundlikkust tappa, parim ajend märgata pigem vähe kui palju. Kui relativismi tagant kardetakse ilmuvat kõike kummutavat, hoolimatut nihilismi, siis dualismi taga varjab end „nothingbutism” – kalduvus öelda iga asja kohta üheülbaliselt, et „see pole tegelikult mitte midagi muud kui …”, ning täita lünk ühe sõnaga mõnest käepärasest dualistlikust mõistepaarist, mis pühib minema maailma mitmetahksuse ja taandab vaid ühele kahest võimalikust variandist. Nii ei olegi dualismivastase mõtte tees mitte see, et kõik dualismid on valed – saati siis sellised nagu „ülal” ja „all” –, vaid  et maailma asjadest paremini arusaamiseks ei tuleks kasutada lihtsaid mõistepaare, mille keel meile mugavalt ette söödab, vaid katsuda asjadele läheneda aina paindlikumalt ja aina eripärasemal viisil. Asjadest saab aina paremini aru just siis, kui katsume neile heita võimalikult palju erinevaid pilke, sest „mida suuremal hulgal tunnetel me lubame ühe asja kohta kõnelda, mida rohkem silmi, erinevaid silmi me kasutame ühe asja vaatlemiseks, seda täielikum on meie „kontseptsioon”, meie „objektiivne pilt” temast”.7

Dualismivastane mõtlemine on üks tõeliselt tore mõtteviis, kuna aitab meil mõista aina  rohkemat, näha aina enamat; absoluutse, inimesest sõltumatu tõe võimalikkusest või isegi vajalikkusest loobumine aitab meil paremini aru saada, kuidas mõtlemine on seotud tegelikkuse mõistmisega, kuidas keel mõjutab kogemust, kuidas teadmised tekivad väga paljude osaliste – asjade endi, nende tajumise ja kogemise, nendest rääkimise ja nende peale mõtlemise – ühistöös. Tundkem siis pigem rõõmu selle äratundmise üle, et keeldumine surumast kogu oma arusaama maailmast vastandlike sõnapaaride raamidesse aitab meie mõtlemisele tublisti kaasa, ei lase meid langeda „algoritmilisse” mõtlemisse, vaid  aitab tõepoolest muutuda tundlikumaks tegelikkuse erinevuste suhtes.

1 Richard Rorty, Consequences of Pragmatism. University of Minnesota Press, Minneapolis 1982, lk 166.

2 Andrei Platonov, Auk. Perioodika, Tallinn 1988, lk 33.

3 Richard Rorty, Philosophy and Social Hope. Penguin Books, 1999, lk 72.

4 John Dewey, Experience and Nature. Dover Publications, New York 1958 [1925], lk 54.

5 Clifford Geertz, Anti Anti-R elativism. – American Anthropologist 1984, Vol. 86, No. 2, lk 264. 

6 Bruno Latour, Politics of Nature: How to Bring the Sciences into Democracy. Harvard University Press, Cambridge 2004, lk 85.

7 Friedrich Nietzsche, On the Genealogy of Morals: A Polemic. Vintage Books, New York 1969 [1887], lk 119.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming