Ansip on Eesti Bush, kena naeratuse ja lihtsa(meelse) jutuga mees

Ivar P?

Globaalne kliimasoojenemine pole meil nii tähtis kui kohalik ärikliima  

Lõppenud valimisi on juba nimetatud protestivalimisteks. Kunagi varem pole nii palju juttu olnud vastuhääle andmise võimaluse loomisest, võimalus kellegi vastu hääletada loovat tõelise demokraatliku valiku. Vastu-meelsus on selgesti tingitud isiklikust sallimatusest, mitte niivõrd maailmavaatelisest sobimatusest. Iseenesest ei lubanud ükski erakond ju rahvale midagi halba, pigem oli selge populism ja alahindamine (ülesostmine) parteide loosungites nii valdav ja sarnane, et ilmselt veel sagedamini kui varem anti hääl täiesti emotsionaalsel pinnal. Tähtis on aga see, et valijaid oli seekord tunduvalt rohkem.

Vabariigi aastapäeval kutsus president Ilves üles kodanikke valima minema. Valimisaktiivsus tõepoolest tõusis ning muutis üle aastate erakondade jõuvahekorda. Ehkki Keskerakond kasvatas oma toetust eelmiste aastatega võrreldes, jäädi alla Reformierakonnale, kes sai tunduvalt rohkem hääli. Eriti rabav oli Ansipi populaarsus. Oma rohkem kui 22 000 häälega ületas ta Eesti seniseid häältemagneteid Jüri Toomepuud, Arnold Rüütlit, Edgar Savisaart (see, et eelmistel kordadel käis hääletamas vähem inimesi, ei loe, need olid “vastu-hääled”).

Ilmselt tulid Ansipi hääled esiteks endistelt Isamaaliidu ja Res Publica valijatelt, kes uude ühenderakonda ei usu, teiseks ilmselt noortelt, kes seni pole valimas käinud. Reformierakond on pragmaatiline ja selge jõud, kellele hääle andmine justkui ei lähe raisku: nad on niikuinii valitsuses, nagu kõik viimased aastad. Kui nemad midagi ei tee, ei tee keegi midagi, kui nemad “kurjuse telje” vastu ei saa, ei saa keegi.

Andrus Ansipi fenomen saab loodetavasti peagi sotsioloogidelt ammendava sissevaate, senini võime vaid oletada tema populaarsuse tagamaid. Nagu maailma kõmulehed on tüdinenud Paris Hiltoni tegude analüüsist ning otsustasid teda koguni ignoreerida, on ilmselt Eesti sotsioloogidki rõõmsad, et avaneb võimalus tegeleda millegi muuga kui Keskerakonna nähtumustega. Tundub, et Ansip on eesti Bush, lihtsa(meelse) jutuga mees, kena naeratusega ja kui vaja, resoluutne. See, et ta tundub olevat ka kaugelt juhitav, kuulub asja juurde. Kui poliitikut juhivad ärimehed, ei saa tema teod ju läbinisti kurjad olla, vähemalt mitte ärikliimale. Ärikliima on aga senini kõige tähtsam asi Eestis, globaalne kliimasoojenemine pole meil sugugi nii tähtis asi kui kohalik ärikliima.

Koalitsioonikõnelused on alanud, kuid juba praegu võib küsida: mida valimised tegelikult muutsid? Kallutatud jõud on hävitanud Rahvaliidu eduloo ning toonud riigikokku esimest korda rohelised. Needsamad kallutatud jõud tegutsesid Rahvaliidu tahtmise vastu juba möödunud sügisel, kui nurjati Arnold Rüütli presidendiks jäämise ametlik kinnitamine. See oli midagi imelikku, enamik Rüütli-vastaseidki oli ju tegelikult leppinud, et Rüütel jätkab, see tundus justkui paratamatus. Savisaare ja Reiljani mäng oli nii võimas. Siiski sai presidendiks Ilves ning tundub, et koos sellega muutus midagi kogu ühiskonnas, vähemalt korraks. Ilmselt aitas sellele emotsionaalses plaanis kaasa ka Ilvese toetuseks organiseeritud kontsert Tallinnas, mis meenutas nii mõnelegi Laulvat revolutsiooni. See tahe või nihe, mis sügisel tekkis, mõjutas ka uut riigikogu koosseisu. Kuivõrd suudab uus koosseis ja eelkõige uus moodustatav valitsus ühiskonnas toimunud muutusega sünkroonis tegutseda? Või kas peabki, vaimustus käib ehk kiiresti alla, juba “Laulva revolutsiooni koopia tõmmised” presidendi vastuvõtu kontserdil ning enne riigikogu valimisi vihjavad, et ilus kulub kiiresti, muutub enesestmõistetavaks, halvimal juhul isegi kaubaks või kaubamärgiks.

Milleks see jutt? Miks peaks teatrikriitik või muusik sellistest asjadest kirjutama? Ma tahaksin uskuda, et viimase aasta ilmingud on tõepoolest kodanikuühiskonna tekkimise algus Eestis. Ma tahaksin uskuda, et presidendi ei teinud kallutatud jõud, vaid kodanikud, et Rahvaliidu kadu pole mitte vandenõu, vaid nende endi tegude tagajärg, et valimisaktiivsuse kasv polnud ajutine ning et Laulva revolutsiooni põlvkond, kes saab nüüd valimisealiseks ning saab Eesti arengut mõjutada, pole niivõrd hullutatav valimiste ajal lubatud summadega, vaid isikuvabadusega. Ma tahaksin uskuda, et uus põlvkond tuleb “suurde ellu” hetkel, mil kõik on võimalik – ning mitte selles kauboikapitalistlikus tähenduses, mis oli valdav siis, kui minu põlvkond ja seltskond alustas (ja end kiiresti poliitikast ja paljuski üldse päriselust distantseeris), vaid idealistlikus plaanis. Lõpuks on idealism ainuke jätkusuutlik maailmakord.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming