Andropovi demütologiseerimine

Olev Liivik

Andropov oli nõrk isiksus: ta sõltus teiste arvamusest, pelgas uusi olukordi ja inimesi ning oli ebakindel. Leonid Mletšin, Andropov. Tõlkinud Margus Leemets. Varrak, 2012. 376 lk. Ajakirjanik ja ajaloo populariseerija Leonid Mletšin on eesti lugejale tuntud NSV Liidu ja Venemaa välisministrite, KGB esimeeste elulugude ning viimasena 2011. aastal ilmunud Leonid Brežnevi elulooraamatu tõttu. Uurimus Juri Andropovist ilmus vene keeles juba 2008. aastal nagu Brežnevi biograafiagi. Brežnevi elulooraamatuga võrreldes on Mletšin enam rõhku pannud sündmustele, nähtustele ja protsessidele, mis olid otsesemalt või kaudsemalt seotud Andropoviga ning mida ta mõjutas ja suunas. Tema eraelule on kulutatud suhteliselt vähe ruumi. See on ka mõistetav, sest tegemist oli töörügajast bürokraadiga, kes ei raatsinud puhata pühapäevalgi. Pealegi jättis tema igavavõitu ja rutiinsele eraelule tõsise pitseri raske haigus – äge neerupuudulikkus, mis sundis elunaudingutest loobuma ja järgima arstide rangeid ettekirjutusi. Seetõttu puudusid tema elus peale töö ja võimu nautimise muud inimlikud rõõmud. Mletšini andmetel jäi vanemas eas Andropovi ainsaks meelelahutuseks jalutamine, ehkki nooremas eas oli ta tundnud sügavamat huvi muusika ja kirjanduse vastu. Ta olevat kirjutanud luuletusi ning armastanud Ilfi ja Petrovi legendaarseid romaane „Kaksteist tooli” ja „Kuldvasikas”. Juri Andropov tõusis NSV Liidu etteotsa, NLKP Keskkomitee peasekretäriks kehval ajal: riigi majanduslik olukord oli katastroofiline, ühiskonnas valitses minnalaskmise meeleolu, lokkasid korruptsioon ja „ühiskondliku omandi” riisumine. Selle pärandas Andropovile Leonid Brežnevi valitsusaeg, aga osaliselt lasus selles süü temalgi, kuna ta oli KGB esimehena 1967. – 1982. aastani kuulunud Brežnevi lähimate usaldusaluste ringi ning oli peasekretäri viimastel eluaastatel tähtsamaid riigi poliitika kujundajaid. Võib-olla sellepärast ei sisendanud Andropovi saamine riigi etteotsa 1982. aasta lõpul suuremale osale elanikkonnast erilist optimismi, kuigi tõenäoliselt ei olnud algul ka kuigi palju neid, kes oleksid arvanud, et olukord läheb veel hullemaks. Andropovi enda füüsiline seisund oli veel halvem kui riigil, mida ta juhtis. Ligemale poole oma lühikesest 15 kuud kestnud ametiajast oli ta töövõimetu ega olnud haiguse, füüsilise jõuetuse ja raugastumise tõttu võimeline aru saama, millisesse trööstitusse olukorda oli riik jõudnud, rääkimata sellest, et ta oleks hakanud välja töötama programmi, kuidas NSV Liit kriisist välja tuua. Tema initsiatiiv piirdus suuremalt jaolt korruptsiooni paljastamisega ning püüdlustega tugevdada korda ja töödistsipliini. Andropovi väheste saavutuste hulka kuulusid mõne Brežnevi korruptandist soosiku paljastamine, arreteerimine ja kohtu alla andmine, ent eredamalt on ta ajalukku läinud haarangutega töölt luusijatele, keda jälitati tänavatel ja poodides. Printsiibina oli korra ja distsipliini eest võitlemine kindlasti paljude silmis sümpaatne, kuid meetodid, millega seda läbi viima asuti, paistsid hirmuäratavad ja tsementeerisid Andropovi kui kardetud ja kurikuulsa KGB esimehe imagot. Kindlalt tundis ta ennast ka ideoloogiavaldkonnas, esinedes vankumatu marksisti ja leninistina, mistõttu on teda iseloomustatud dogmaatiku ja ortodoksse kommunistina.

Suurem osa positiivseid, ent ka negatiivseid tähelepanekuid, olgu siis juhtimisvõimete või iseloomu kohta, on omistatud Andropovile kui KGB esimehele. Andropovi aeg oli riiklikule julgeoleku komiteele õitsengu periood: KGBd rahastati heldelt, ametnikkond kasvas jõudsalt, töötajad olid motiveeritud, kuna olid paljude teiste ametkondadega võrreldes paremini tasustatud, ning nautisid mitmesuguseid privileege. Seepärast on mõistetav, et Andropovi alluvad armastasid ja hindasid teda kõrgelt. Leonid Mletšini arvates idealiseerisid tšekistid siiski KGB esimeest, kui pidasid teda silmapaistvaks, tugeva tahtejõuga ja selge visiooniga juhiks. Ta tunnistab, et tänu oma teravale ja läbitungivale pilgule, mida võimendasid kanged prillid, jättis Andropov endast tahtejõulise ja enesekindla mulje, ent see oli tema arvates petlik. Juri Andropovi elulugu kirjutades jõudis Mletšin diametraalselt teistsuguse järelduseni. Tema arvates oli Andropov nõrk isiksus: sõltus teiste arvamusest, pelgas uusi olukordi ja inimesi ning oli ebakindel, ja otsuste langetamisel manööverdav ning arglik. Karm hinnang ühe riigijuhi kohta.

Lähiajaloost kirjutavale ajakirjanikule iseloomulikult on Mletšin kasutanud ulatuslikult suulisi allikaid. Ta on intervjueerinud ja pidanud arvukalt vestlusi Andropovi endiste kolleegide, alluvate ja temaga lähemalt kokku puutunud inimestega. Paljud meenutused Andropovi kohta on elulooraamatusse jäädvustatud mahlakate dialoogide vormis. Mulle näib, et Mletšin on neid ilustanud, aga võib-olla koguni täiendatud, et need paistaksid huvitavamad. Ma ei välista, et mõningad vahejuhtumid on väljamõeldised. Autori tunnustuseks tuleb lisada, et ta on kasutanud Andropovi biograafia koostamisel ka elulooraamatuid, memuaare, Venemaal ilmunud uurimusi ja arhiividokumente. Viimasena nimetatud allikaliigi puhul olnuks korrektne lisada dokumendi juurde arhiivi viide, liiatigi on seal dokumente, mis on kirjutatud ümber täies mahus.

Mletšini arhiivitöö on viinud ta dokumentideni, mis pakuvad Eestigi kontekstis huvi. Mletšin vaatleb Karjala-Soome NSV juhtkonnas 1950. aastal tehtud kaadripuhastust, mis oli ajendatud 1949. aastal käivitatud „Leningradi kohtuasjaga” (erialakirjanduses tuntud ka „Leningradi süüasjana”). Viimane sai võimalikuks NSV Liidu juhtkonna võimuvõitluse tõttu, milles jäid kaotajaks nn Leningradi grupeeringu liikmed, kes vallandati 1949. aastal ametist, arreteeriti ja mõisteti fabritseeritud riiklike kuritegude eest surma. „Leningradi kohtuasi” oli Stalini heakskiidul organiseeritud näidisprotsess, millega anti tugev hoop väidetavalt partei ühtsust õõnestanud Leningradi parteiorganisatsioonile, mille juhtival kohal tegutsenud kommunistide hulgast arreteeriti mitusada inimest. Mõningase ajalise nihkega laiendati kaadripuhastus regioonidesse, mille juhtkonda kuulus Leningradi taustaga kaadrit. Üks selliseid piirkondi oli Karjala-Soome NSV, kus 1940. aastast töötas Juri Andropov. Ta oli liiduvabariigis alguses komsomolitööl, 1944. aastal viidi ta aga üle parteitööle ning edutati 1947. aastal keskkomitee teiseks sekretäriks. Oma karjääri eest ei võlgnenud ta tänu arreteeritud „leningradlastele”, kuid tema positsioon oli 1950. aasta algul siiski ebakindel, kuna teda oli soosinud rünnakute peamiseks sihtmärgiks olnud liiduvabariigi parteijuht Gennadi Kuprijanov, kes oli varem töötanud Leningradi parteiorganisatsioonis. Lõppkokkuvõttes tuli Andropov liiduvabariigis korraldatud puhastustest õnnelikult välja, kuna ütles õigeaegselt Kuprijanovist lahti.

Kaadripuhastusega Karjala-Soomes võib paralleele tõmmata „Eesti süüasjaga”, mille tippsündmuseks oli 1950. aasta märtsis Tallinnas läbi viidud partei keskkomitee VIII pleenum. Sellel koosolekul vabastati ametist ENSV parteijuht Nikolai Karotamm. Liiduvabariigi juhi vallandamise vormiline külg, parteijuhi edasine saatus ning protsesside kulg olid põhilised erinevused Karjala-Soome NSV ja ENSV „süüasja” vahel. Kui Karotamm vallandati alles keskkomitee pleenumil, siis Kuprijanovi kohta tehti Moskvas otsus ära enne pleenumi kokkukutsumist. Peale selle pääses Karotamm represseerimisest, Karjala-Soome parteijuht saadeti aga vangilaagrisse. Ning viimaks oldi Karjala-Soomes puhastusaktsiooni ettevalmistusega ja läbiviimisega kaks kuud ees. Nagu Eestiski käivitati Karjala-Soome „süüasi” Moskva inspektorite kontrollkäiguga vabariiki. Järgnes ettekande koostamine kontrollimise tulemustest, moodustati spetsiaalne kontrollikomisjon, mis pidi formaalselt ära kuulama liiduvabariigi parteijuhi selgitused, vastu võeti Üleliidulise Kommunistliku (bolševike) Partei Keskkomitee otsus vabariigi partei keskkomitee töö kohta ning finaaliks oli keskkomitee pleenumi kokkukutsumine. Mletšini refereeritud dokumendid tugevdavad oletust, et Stalini ajal Moskvas initsieeritud kaadripuhastustel ei jäetud ruumi eksperimenteerimisele, vaid need püüti läbi viia ühtse stsenaariumi järgi.

Kokkuvõttes leian ma, et Leonid Mletšin on koostanud heatasemelise käsitluse Juri Andropovi kohta. Raamatut võib soovitada igale ajaloohuvilisele, aga mulle tundub, et see kõnetab ennekõike lugejat, kellel on isiklikud kogemused nõukogude ajast ning võrdlemisi head teadmised NSV Liidu ajaloost.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming