Androgüünsus kui vaatamise nauding

Maris Palgi

Ado Lill on esitanud intriigi elegantses pakendis.  

Ado Lille näitus ?Androgüün? Tartu Kunstimuuseumis 24. III ? 8. V.

 

?Androgüün? on  sõna, mis juba kõlaliselt tekitab rikkalikke emotsioone, rääkimata sisulisest tähendusest. Näituse pealkirjana võiks seda õnnestunuks pidada: tänapäevane, intrigeeriv ja poeetiline. Androgüünsus seostub ka moodsa geikultuuriga, urbaanühiskonnaga, sugudevahelise võrdsusega jne, jne. Cool.

Ado Lille näituse juhatab sisse Platoni seletus inimese soolisest põlvnemisest. Samas on  romantilise pealkirjaga näituse väljapanekul sellega vähe pistmist. Ado Lill paneb mängu kogu elitaarse maalikunsti kahurväe, lähenedes androgüünsusele selgelt ja ainult esteetiliselt, sealjuures puudutades rohkelt teismeliste neitsite nõtkeid liikmeid ja vaevalt teemat ennast. Suureformaadilistel maalidel ähmastavad  üksteisega kattuvad figuurid teosest teosesse korduvat motiivi: tütarlaps sügavalt kummardumas teise tütarlapse jalge vahele. 

Seksikat lugu annab edasi nauditav esteetika. Kontrastid lilla-rohekas, kollane-lilla, roosa-hall on kirkad ja peened. Katsuma kutsuval pinnal laseb katkev kontuur aimata sulneid tegelasi üksteist suudlemas või kompamas. Kehad ja näod kaovad abstraktsetesse laikudesse ja joontesse. Kujutava ja ebamäärase vaheldumine maalidel annab noorte kaunitaride erapeo jälgijaile erilise dünaamilisuse kogemuse. Tekib pildi sisse mineku efekt.

Vanameister eksponeerib säravavärviliste maalide  vahel pruunil paberil söejoonistusi paljaste naistega. Aktikrokiide väljapanemise põhjus pole päris selge. Tunnustatud kunstniku puhul kaob ära ka joonistamisoskuse tõestamise vajadus, mida maalijailt sageli nõutakse. Võimalik, et joonistused on esitatud maalidel kujutatu pehmendamiseks. Tööprotsessi dokumentatsioonina töötavaid visandeid võiks võtta kui alibit, sest joonistustel on kujutatud täiskasvanud naisi, maalidel aga alaealisi tütarlapsi.  Kuna ettevalmistavad skitsid on alati olnud maalikunstnikule tänuväärt abivahend, on iseenesestmõistetav ajaline järjestus: enne krokiid ja siis maalid. Järelikult, alaealisi pole  modellidena kasutatud. Toormaterjal legaalne, tulemus kah legaalne. Aga võib-olla ikkagi mitte nii väga.  Erutav illegaalsus,  segadusseajav pealkiri ja hämav sissejuhatav tekst. 

Ado Lille näituse pealkiri võiks ?Androgüüni? asemel vabalt olla ka  midagi muud.  Kui üldse, siis võib androgüünsust Ado Lille tööde juures täheldada pigem kui millegi vaatamise või millestki fantaseerimise naudingu allegooriat.

Vormist rääkides tuleb tunnistada esteetiliste vahendite võimu. Suureformaadilised maalid on faktuursed, mõjuva värvikeelega. Jõhker krobelisus kombineerub erootiliste värvikombinatsioonidega ja õrna musta joonega. Kergelt murenev kips lõuendil loob kaduvuse meeleolu. Lille maalimisviis on tundlik, õrn ja peen justkui klassikaline muusika voogamas jaapanipärases kallis interjööris.

Ado Lille maalide  intrigeeriv sisu on pakitud elegantselt. Kerge flirt ohtliku pedofiiliateemaga on maskeeritud meisterliku tehnikaga, seetõttu sobivad nad suurepäraselt ükskõik millise korraliku keskealise jõuka mehe kodu seinale.

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming