Ametlik ajalugu kehtestuks vaid mõnede mõtete ärakeelamisega

Valle-Sten Maiste

Intervjuu Eesti Mälu Instituudi juhatuse liikme Toomas Hiioga      Ajaloo poliitiliselt suunatud uurimine pole demokraatlikus  Eestis midagi enneolematut. Teie töö Lennart Mere algatatud inimsusevastaste kuritegude uurimise materjalidega on pälvinud väga kõrge hinnangu. Ilmunud on „Valge raamat” jne. Mälu instituudiga on siiski ideestaadiumist peale kaasnenud poleemika. On väidetud, et selline seos ajaloo uurimise ja poliitika vahel on kohatu. Millistele asjaomastele analoogidele võiks siin maailmas tehtut silmas pidades viidata? Toomas Hiio: „Valge raamatuga” ei ole minul pistmist. Selle üllitas okupatsioonide repressiivpoliitika uurimise riiklik komisjon, mis on tänaseks oma tegevuse lõpetanud. Küll on see aga tõestuseks teie väitele, et ka demokraatlikus Eestis pole ajaloo riiklikult otse rahastatud uurimises midagi uut. ORURK juured ulatuvad veel Eesti Vabariigi ülemnõukogu aegadesse. Ma siiski väldiksin vähemalt Eesti kontekstis väljendit „ajaloo poliitiliselt suunatud uurimine”, sest siis peaks Eesti riigil olema kas parlamendis kokku lepitud või koguni presidendi poolt sõnastatud ja kehtestatud ametlik ajalugu. „Poliitilist suunamist” võiks mõista ka nii, et igal Eesti erakonnal on oma ajalookontseptsioon, mida siis võimule pääsedes kehtestada üritatakse. Ehkki  veel hiljuti olid kolme riigikogus esindatud erakonna esimehed ajaloolased, kellest kaks täna ametis olijat on ka üsna viljakad ajalookirjanikud, ei ole mina küll tundnud, et keegi kellelegi tegelikult mingisugust ajaloonägemust peale suruda üritaks.

Aeg-ajalt nõretavate pealkirjade all ilmuvad vaimuväitlused ühe või teise ajaloosündmuse ümber on pigem osa meedia turunduspoliitikast. Ja lõpuks, kuidas üldse ametlik ajalugu kehtestuks? Ainuke viis oleks unifitseeritud ja tsenseeritud kooli ajalooõpetus ning mõnede väidete ja mõtete ärakeelamine. Aga seda meil pole.  See, kui palju pöörab riik tähelepanu oma ajaloole, sõltub ajaloo rollist riigi ja rahvuse identiteedis. Meie seas elab veel inimesi, kes on sündinud enne Eesti riigi sündi. Seega ei ole olukord, kus Eesti riiki ei ole, sugugi kujuteldamatu. Samuti on Eesti riigi sünnist peale ajaloolistele argumentidele toetudes vaidlustatud meie õigust omariiklusele ja õigustatud me omariikluse hävitamist II maailmasõja ajal. Samasugused probleemid on enamikul I maailmasõja tulemusena sündinud IdaEuroopa riikidel, mis enamasti jäid pärast II maailmasõda ka Nõukogude Liidu mõjusfääri. Ühele erisusele tahan siiski tähelepanu  juhtida: Ida-Euroopa riikides Lätist Rumeeniani, Tšehhi ja Poola kaasa arvatud, tegelevad riigi poolt asutatud totalitarismiperioodi uurimise keskused või mälu instituudid vms sama katuse all meeste ja naistega, kes uurivad konkreetseid inimsusvastaseid kuritegusid. Meil on ajaloo uurimine ja politseitöö teineteisest lahutatud. Suurtel riikidel on teistsugused ajalooprobleemid, olgu need siis seotud kolonialismiga, sõjasurmade ja väljaandmistega (Soome) vms; oma ajalookomisjon on aga ka näiteks Liechtensteinil1 ja see ei tegelenud sugugi ainult mineviku pangandusprobleemidega.   

Ashi ja Davise masti ajaloolaste ühe Eesti ajalooprojekti juurde meelitamine on kahtlemata erakordselt hinnatav. Ometi, kas me ei forsseeri kannatuste kaardistamisega üle ja kas ei jää selle ülesande varju ka mõned teised pakilised sihid? Mälu instituudi loomist põhjendades on viidatud, et lähiajaloo uurimist on vaja intensiivistada, sest unustusehõlm  võtab iga päevaga ja paljuski jäädavalt oma. Mis siiski konkreetselt kaob – kas elavate mälestused, juurdepääs mingitele arhiividele, netis ajutiselt üleval asjassepuutuv info?

Laiemas mõttes on see jälle me rahvusliku ja riikliku identiteedi küsimus. Eesti riigi okupeerimine oli vastuolus rahvusvahelise õigusega ning kümnete tuhandete Eesti kodanike ja elanike tapmine, suretamine, vangis ja küüdituses pidamine sovetliku ja natsliku režiimi ajal oli õigusvastane. Meie riik väidab seda muuhulgas oma seadustes kuni pensionimäärusteni välja. Veel  1990. aastatel tunti Eestit paljuski kui riiki, mida valitses 1930. aastatel verine diktatuur, mis liitus 1940. aastal vabatahtlikult Nõukogude Liiduga ja mille mehed võitlesid II maailmasõjas SS-diviisis, pannes toime tohutul hulgal inimsusvastaseid kuritegusid. Tänaseks on suurem töö kannatuste kaardistamisel tehtud ja üksiti on suuresti muutunud ka Eesti ajalooline kuvand, kui nii tohib ütelda, rahvusvahelise avalikkuse silmis. Ma ei pea seda ainult küüditatute ja tapetute kokkulugemise ning ajalookomisjonide tegutsemise teeneks. Vähemalt sama suur roll on siin Eesti vastuvõtmisel Euroopa Liitu ja NATOsse. 

Kuid ajalooküsimused olid ka liitumisläbirääkimiste ajal jutuks. Ning siin oli ajalookomisjonide tööl oma väike osa küll. Palju olulisem komisjoni töö tulemus on aga ajaloolised üldistused ühe või teise ajalooperioodi kohta. Mitte tuhanded leheküljed aruandeid, vaid mõnekümneleheküljelised tekstid, nagu näiteks Jakobsoni komisjoni omad, mille Eestit esimest korda väisav asjamees jõuab Kopenhaageni ja Tallinna vahel läbi lugeda. Ainult et need üldistused peavad valmima alguse ja lõpuga ajaühiku sees ja põhinema väga mahukal materjalil, et need oleksid veenvad. Lõpuks on Jakobsoni komisjoni rahvusvaheline  koosseis andnud ka teatava rahvusvahelise usaldusväärsuse. See ei ole mitte eesti ajaloolaste, vaid inimlike stereotüüpide süüdistus. Paljud meistki ei usuks tadžiki ajaloolaste ülevaadet nende riigi kuulsusrikkast ajaloost. Me ei peaks arvama, et lääne poolt vaadati meie peale paremini, kui me ise ida poole vaatame.       

President Ilves on küll vabandanud näiteks mugava arguse pärast Talvesõja päevil. Ent Tony Judt on viidanud, et me ei räägi piisavalt Eestis juutidega toimunust. Kuidas teie arvates nende asjadega eesti rahva kannatuste uurimise taustal on?

Ega ajalookomisjonide töö ei võta sugugi leiba akadeemilistelt ajaloolastelt ja populaarselt ajalooteaduselt. Komisjonidele heidetakse ette ajaloo uurimise justkui monopoliseerimist, aga ka ühe või teise asjaga mitte tegelemist. Aga küllap see on igas valdkonnas nii. Mis Tony Judti arvamusse puutub, siis  kui palju on piisavalt? Jakobsoni komisjon uuris juutide Eestis mõrvamisega ja Eestis vangi- ja koonduslaagrites pidamisega seotud asjad läbi. Kas Tony Judt on neid asju lugenud või mitte, ma ei tea. Pigem peegeldub tema arvamuses too Balti riikide suhtes varem levinud stereotüüp, mida eespool nimetasin.       

Instituudi huviorbiiti mahuvad ka aastad, mille uurimiseks ajalooteaduses vajalikuks peetavat ajalist distantsi veel napib. Äsja tutvustas meedia Arvo Pesti raamatu toel Riho Illaku kommunisti-teed jne. Sellised meeldetuletused kuluvad muidugi ära, ometi oleks näotu, kui mälu instituut hakkaks niisugustes vahetutes ärapanemistes kaasa mängima. Kuidas olete mõelnud sellist arenguliini  vältida?

Vigadest õpitakse. Meil on meediast silme ees ja teada Tšehhi ja Poola kolleegide kogemus seoses Milan Kundera ja Lech Wałęsa juhtumitega. Lõpuks ei olnud ka Jakobsoni komisjoni distants uuritava perioodi, Teise maailmasõjaga, mõne meelest sugugi piisav, aga enam-vähem tuldi toime. Kaitsmist vajavaid andmeid ja isikuandmeid kaitseb Eestis seadus, ülejäänu on ajaloolase tasakaalukuse ja tema käsitluse tasakaalustatuse küsimus. Lõpuks ei ole varasem kuulumine NLKPsse kuritegu ja lahmiv süüdistamine on kohatu eriti nende poolt, kes juba  sünniaasta tõttu ei saanud seista valiku ees, kas astuda või mitte astuda. Eestis ei ole see, et üks või teine inimene on endine kommunist, eriline saladus. Siiski pean positiivseks, et seda pigem häbenetakse kui et kiideldakse.     

Olete viidanud intervjuus AK-le, et erinevalt akadeemilistest institutsioonidest tegeldakse mälu instituudis rakendusteadusega. Ajalugu loomulikult rakendatakse pidevalt igasuguste eesmärkide teenistusse, kuid mis siiski eristab ajalugu kui rakendusteadust propagandast?

See piir on sama mõtteline kui välis- ja sisepoliitikal. Eriti sõltub see propaganda definitsioonist. Definitsioon, mis teil meeles mõlgub, võimaldab minul väita, et propaganda ei kohku ainueesmärgi nimel tagasi ka pooltõdedest ja päris valedest.  Ühe või teise perioodi ajaloo uurimisel niisugust vajadust ei ole.     

Eestis on levinud arusaam, et kui inimene on olnud kommunist, siis on ta olnud a priori eksiteel, kui mitte süüdi. Niisugust arvamust ei esinda sugugi harimata inimesed. See hoiak on Venemaalt lähtunud ja jätkuvalt lähtuva  imperialismi ja saatanlike võimukuritarvituste kontekstis igati mõistetav, kuid siiski lihtsustavalt ekslik. Kardetavasti niisugune eristamine mälu instituudi huviorbiiti siiski ei jää ning näiteks Malle Saluperet te oma meeskonda ei värba, kuigi okupatsiooniaja ja inimõigustega on neilgi küsimustel seos, kui mõelda kas või respublikaanide ettepanekule kõik vanad karjeristid puhtalt parteipileti alusel häbistusnimistutesse kanda jms? Millised on siiski konkreetselt instituudi tegevust suunava ideoloogilise horisondi piirjooned? 

Ideoloogilise horisondi määravad vanad ajalookirjutamise põhimõtted, mida Seppo Zetterberg meenutas alles hiljuti: sine ira et studio ja wie es eigentlich gewesen (ist). Värbamispoliitikat dikteerib pigem keeleoskus ning muud oskused ja kogemused kui mõttelaad – sedavõrd on ajalugu ikka teadus. Nõnda on uuritava ajastu spetsiifikast tulenevalt Malle Salupere igati parem kandidaat kui noor ajaloomagister, kes valdab võõrkeeltest vaid inglise keelt ja mäletab keskkoolist vene keele tähti. Malle  Saluperega ühendab mind huvi XIX sajandi Eesti ajaloo ja baltisaksa ajaloo vastu. Soovitan kõigile tema mõne aasta tagust Jannseni raamatut.   

Lähiajaloo ja totalitarismi uurimise problemaatikaga kaasnes möödunud sajandil eriti saksa ajalookultuuris  ka muljetavaldav ajalooteoreetiline ja metodoloogiline areng. Kas instituut peab nimetatud poolust ka meie ajaloo uurimisel tähtsaks?

Muidugi ei ole mõtet jalgratast leiutada. Samas on mälu instituudi ülesandeks seatud kindlaks teha, kuidas tegelikult oli. Kui see töö on tehtud, siis on alus, millelt Eesti näitel teoretiseerima hakata. Rakendusajalugu, nagu nimetasite. Eesti akadeemilises ajaloolaskonnas on mitu meest ja naist, kes on nende teoreetiliste ja metodoloogiliste diskussioonidega detailideni tuttavad ja tegutsevad selles valdkonnas autoriteetselt.     

Ajalooteoretiseeringutes sisaldub nii mõnigi kord ajalooteaduse relativismimomendi tunnistamine, kõneldakse dialoogilisusest, osaliste mängutõmbamisest jne. Seppo Zetterbergki väidab kõrval, et ajaloos tõde ei ole. On arusaadav, et otsese küüditamise või vangi(laagri) kogemusega  inimesele ei pruugi osundatud arutlused jälle kuidagi arusaadavad või kohased tunduda. Kuivõrd saab ajaloolase töös jõuda ühemõtteliste ajalooüleste hinnanguteni ja kuivõrd tuleb tunnistada vastuoluliste kontekstuaalsete rägastike paratamatust?

Sellepärast võttiski Jakobsoni komisjon endale raamiks Rooma rahvusvahelise kriminaalkohtu statuudi inimsusvastase kuriteo, sõjakuriteo ja genotsiidi definitsioonid ning mälu instituudile on raamiks seatud ÜRO inimõiguste ülddeklaratsioon. Ühelt poolt hoiab see teemade laialivalgumise eest. Teiselt  poolt aga – kui loete Jakobsoni komisjoni tekste – on need tahtlikult eeskätt kirjeldavad aruanded selle kohta, mis juhtus, koos komisjoni kokkuvõtte ja hinnangutega. Ma loodan, et teistel uurijatel on kindlam tunne selle materjali seltsis juba ka kontekstuaalseisse rägastikesse sukelduda.   

Kas instituuti luues ei käinud siiski peast läbi mõte, et ehk oleks kohasem selle alla koonduma kippuvad ressursid ja energia kõigele vaatamata juba olemasolevate erapooletute akadeemiliste institutsioonide vabalt valitud uurimishuvide ja tegevuse jõulisemasse arendamisse suunata? Miks niisugune initsiatiiv poliitikute ja ärimeeste seas apetiitne ei ole?

1990. aastate lõpus, kui Lennart Meri käivitas Jakobsoni komisjoni,  uuriti ka seda võimalust. Ei tundunud perspektiivikas. Ei tundunud perspektiivikas ei ajaloolastele endile ega ka riigimeestele. Ja mitte sellepärast, et akadeemiline ajaloolaskond poleks toime tulnud. Põhjus oli hoopis selles, et riigimehed ja majandustegelased soovisid näha eesmärgi saavutamist käegakatsutavas tulevikus. Akadeemilistel ajaloolastel olid oma eesmärgid, sihtfinantseerimised, grandid, õppetöö, konverentsid, artiklid ja monograafiad, mis nihutanuks tulemuse kaugemasse tulevikku. Läti ajaloolaste komisjon on valinud mõneti niisuguse tee. Nende töö tulemus – minu jaoks on  probleemiks, et see on suuresti lätikeelne – on kahtlemata mahukam, kuid mitte nii terviklik ja üldistav. 

Kas Eesti läände kuulumise kinnistamiseks ei oleks pakiline ja hädavajalik tegelda ka näiteks lähimineviku sotsiaal-, eraelu- ja mentaliteediajalooga, et leevendada meie ELi suurimaid sugudevahelisi lõhesid palgapoliitikas  ning inimest väga vahendlikult käsitavaid töösuhteid? Paraku nimetatud temaatika instituudi uurimissihtide alla ei mahu ja on küllap mõne instituudi nõukogu liikme firmas valitseva töö- ja tasustamiskultuuri seisukohalt ka otse ebasoovitav?

Minu meelest on sotsiaalteadlased viimasel paarikümnel aastal nende teemadega pidevalt pildil püsinud. See on sotsiaalpoliitika küsimus. Lõpuks on tegemist probleemidega, mis on vähemasti mingis ulatuses lahendatavad. Niisuguste probleemide lahendamine on poliitika ja riigi, mitte ajaloolaste ülesanne.   

Mis rolli üldse mängivad instituudi töös nõukokku kuuluvad ärimehed? On tegu heade ajalooalaste nõustajatega või mõnel puhul sooviga rahvusromantilisel ratsul ärielus sooritatud segaseid füüripakkumisüritusi seebitada? Kui kulukaks indulgents ärimehele  läheb?

Eesti Mälu Instituudi kui sihtasutuse asutajateks on eraisikud, kellest osa on majandustegelased. Suurem osa asutajatest on nõukogu liikmed. Mida peab tegema sihtasutuse nõukogu, võib igaüks lugeda Riigi Teataja veebiversioonist. Kuid nõukogu liikmete roll on ka sisuline. Lõpuks on nad kõik selles ajas, mida instituut uurima hakkab, elanud ja esindavad erinevaid eluvaldkondi, mis võivad olla ajaloouurijale täiesti võõrad. Seega on nende  üks roll paljudest näiteks ka ajaloolaste jaoks ootamatud probleemiasetused. 

Kuidas on üldse korraldatud instituudi rahastamine. Millise eelarve poole püüdlemine on realistlik? Kuidas jaotub raha raamkulude, ekspertide ja grantide vahel? Kui suur on oht, et mälu instituut võib nõrgestada ka olemasolevaid  akadeemilisi institutsioone, võimaldades meelitavamaid töö- ja palgatingimusi või koguni tõmmates osaliselt otseselt ära nende raha?

Instituudi rahastamine sõltub riigieelarvelistest eraldistest ning annetustest nii kodu- kui välismaalt. Alustame paarimiljonise eelarvega, selle kasvu võimalusi näitab tulevik. Raamkulud tuleb hoida madalad ning eksperte eelistada, sest ainult nii on võimalik saavutada tulemus. Ajaloo uurimise toetamine annetajate poolt – kui tegemist ei ole annetaja enda ajaloohuviga oma ajaloo vastu – ei ole Eestis seni just väga populaarne,  kui me võrdleme näiteks spordi toetamisega. Aga neid valdkondi reguleerivad ka täiesti erinevad mängureeglid. Kuid ka ajaloo vallas pole asi enam lootusetu, kui sirvida mõne päris korraliku ajalooraamatu tiitellehti. Mälu instituut ei nõrgesta olemasolevaid akadeemilisi institutsioone. Meil tuleb maa peale tagasi tulla ja näha, kui palju inimesi täna Eestis ajalugu ja teisi humanitaar- ja sotsiaalteadusi õpib ning kui vähe on neile akadeemilisi institutsioone ja ametikohti. Lõpuks ei ole aastate veetmine arhiivides ja raamatukogudes sugugi lihtne töö, pealegi eeldab uurimine kutsumust. Noorel magistril  on palju lihtsam ja, mis peaasi, glamuursem, kandideerida nooremametnikuks mõnes ministeeriumis, läbida koolitused ja karjäär ning minna erru kas kantsleri või suursaadiku ametikohalt poliitilistest väljakutsetest kõnelematagi.

Küsinud Valle-Sten Maiste

1 Vt http://www.liechtenstein.li/pdf-fl-historikerkommisssion-schlussfolgerungen.pdf.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming