Ameerikast ees!

EVI ARUJÄRV

Just nii ma hiljuti tundsin: olgu teistega kuidas on, mina isiklikult olen Ameerikale järele jõudnud ja isegi ette läinud. See teadmine tabas mind, kui vaatasin Soome kanalilt Michael Moore?i dokfilmi Ameerika väikelinnast, mida koos General Motorsi otsusega sulgeda kohalik autotehas tabas sotsiaalne ja majanduskrahh. Tundus ülimalt veider, kuidas võib ameerika dokumentalist esitada suurkorporatsiooni juhile naiivseid küsimusi sotsiaalsest vastutusest ? riigis, kus turumajandus on sajandeid vana ja üldteada on selle reegel number üks: kasum on kõige toimuva ainus ja ülim mõõt! Või Moore?i filmides kõlav teema riigi vastutusest... Sinisilmne ju! Elu Eesti Vabariigis on minus küll kujundanud teadmise, et riik ei vastuta. Ei ole see ohvrisündroom, ka mitte veendumus, et kõik just täpselt nii olema peakski, vaid kaine teadmine: nii see lihtsalt on. Arvan, et mul on mõttekaaslasi. Sest kas kõlab meil avalikkuses nii väga arutlusi riigi vastutusest kodaniku ees? Vastupidi, üldpõhimõte on vastutuse eitamine, viidates teatud ülimuslikele jõududele ja protsessidele. Küllap teab neid jõude ja protsesse ka Michael Moore. Seepärast võibki tema sõjakäigus turumajanduse tuuleveskite vastu ka müügiedule orienteeritud populismi näha, mis veel ka sujuvalt valimisvõitluse ree ette rakendub. Ja tundubki, et oleme siin Eestis mõtteviisilt Ameerikast tublisti ette läinud, Euroopast rääkimata.

Moore?i film pani mõtlema Eesti ühiskonna mentaliteedimuutuste üle. Meedias kajastub pinnavirvendusi: poliitikute populaarsus, kas ilmateadet uskuda või mitte… Missugused on meie põhihoiakud ja põhiväärtused? Mis on meis püsiv ja mis muutunud, mida pidada omaks ja mida olemusvõõraks? Ja sellest tulenevalt ? missugust riiki me tahame? Paraku on nende tõsiteadmiste asemel Eesti elu kujundanud imporditud müüdid ja pooltõed, ?reaalpoliitika? ja selle mõjul edenev (enese)tsensuur. Võib arvata, et just ühiskonna põhiootuste ignoreerimine on mõnegi (võimu)institutsiooni madala maine põhjus.

Meil puudub adekvaatne enesekirjeldus. Sellised ?esinduskujud? nagu poe taga sotsiaalrahade eest viina joov pätt, musta mineviku ja madala laubaga ?ärimees? ning kummaliste erivajadustega agressiivsed ?vähemused? on pigem konflikte otsiva meedia ja poliitikute saavutus kui objektiivne ühiskonnapilt. Selles galeriis paraku puudub ka enamuse võrdkuju: inimene, kes töökuse ja nutikuse abil hakkama saab, vastutustundega oma lapsi kasvatab, väärtusi loob ja raskustele vaatamata elust rõõmu oskab tunda.

Hoiakute muutus on tohutu. Mõiste ?ärimees? ei seostu inimestele ilmselt juba ammu just tingimata Viru hotelli ümber tiirutava spekulandiga. Müügimehe roll ei too nooremale põlvkonnale häbipuna palgele. Leidub vähe lihtsameelseid, kes, käsi pikal, usuvad, et riik on see, kes teeb ?kõik rahva heaks, inimese õnne nimel?. Teisalt ei näi meile sobivat ka liberaalide ükskõikne riik, avalike alanduste ja bürokraatiaga pikitud nirude abirahade süsteem. Nagu ei sobi meile ka tänane vähemusfilosoofiasse suubuv pahempoolsus. Hooldusaluse roll üldse ei klapi kokku ilmselt enamiku eestlaste väärikustundega. Ei austata meie kultuuris ju kerjuseidki ega paluta almust, erinevalt slaavi ja mõnedest lõunamaa rahvastest. Väärikas konservatiivsus ei ole ilmselt ka mingi väga uus, vaid eestlase üks püsihoiakuid. Rahvuslikud mentaliteedierinevused paraku on üks tabuteemasid, mida tohib käsitleda vaid kohustusliku integratsioonijutluse kontekstis.

Eesti ühiskonna võimsaim pooltõde on müüt ?edumeelsest lääne liberalismist?, millega on pikemat aega põhjendatud avaliku sektori põhjalaskmist. Eurooplasi ehmatab meie tervishoiusüsteemi viletsus. Kommertsialiseerumine kipub tegema haridusest luksuskauba ? aga me oleme sellega harjunud. Meie parempoolsete liberalismimüüt kukub kokku iga kord, kui pisutki uurida lääneriikide sotsiaalgarantiisid, tervishoidu, haridust, kodanikuõiguste realiseerumist. Enamasti sisaldab välismaine ?liberalism? meile harjumatutes kogustes demokraatiat ja sotsialismi ehk riigi hoolivust ja vastutust oma kodaniku ees.

Eestlane miskipärast seostab demokraatia üksüheselt turumajandusega, aga samas ei julge isegi kohvikus viletsa kohvi vastu protestida, imestab Fulbrighti stipendiaat, ameeriklane Doyle Stevick (PM 4. VIII). Kõrvaltpilk on teravam. Uut riiki ehitades ei ole me tõesti suutnud kaitsta paljusid omaenese kultuurilisi ja sotsiaalseid põhivajadusi. Samal ajal vohab avalikkuses hulk võõraid ja pseudoprobleeme, alates mõne identiteedivaludes nooruki särgipildist ja lõpetades teadete vooluga lõppematust madinast Gaza sektoris.

Kas me ikka olemegi Ameerikast ette jõudnud? Või ehk ei ole me orirahva seisusestki välja saanud? Võib-olla aitab selle vastu, kui algatuseks kas või kõige absurdsemad müüdid ja pooltõed kahtluse alla panna?

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming