Alternatiivmeedia ambivalentne aura

Mari-Liis Madisson

Avalikes aruteludes kiputakse Eesti alternatiivmeediat sageli võrdsustama kanalitega, mis vahendavad kõikvõimalikke n-ö konspiratsiooni-teemasid, näiteks tähelepanekuid võimueliidi maavälise päritolu ja ebainimliku pahatahtlikkuse kohta, pajatusi massilisest ajupesust, lavastatud katastroofidest, toidu ja vaktsiinide kavatsuslikust mürgitamisest jne. Tundub, et Eesti alternatiivne avalikkus ammutab oma ideestiku suuresti maailmakuulsatelt konspiratsiooniteooria-gurudelt nagu Alex Jones ja David Icke ning sobitab need kohalike olude ja päevapoliitikaga. Seda artiklit ajendas mind kirjutama 11. septembril, mis on kahtlemata üks vandenõuteooriates kajastatumaid kuupäevi, eetris olnud „Pealtnägija” viimane saatelõik, mis püstitas „alternatiivmeedia loos” küsimuse „Kes on need vandenõuteooriate maaletoojad?”.
Alternatiivmeedia1 ei ole staatiline ning selgepiiriline, tegemist on areneva nähtusega, mille keskseks pürgimuseks on vahendada kriitikat dominantse meedia infoedastusviiside ja normide aadressil. Alternatiivmeedia sünnib suhte kaudu peavoolu-, s.t kommerts- ja riigimeediasse, ning konkreetse alternatiivmeedia olemus sõltub suurel määral sellest, millele parasjagu vastandutakse. Alternatiivse meedia peamine eesmärk on täita lüngad, mis on jätnud peavoolumeedia uudised ning arvamuslood. Need lüngad ei väljendu mitte üksnes teatud teemade katmata jätmises, vaid ka suhteliselt piiratud väljendusviisis ja objektiivsuskaanonites. Alternatiivmeedia annab perifeersetele gruppidele võimaluse oma hääl kuuldavaks teha ning sageli pakub ta ka kanali, kus marginaalsed kogukonnad saavad formeeruda ning omavahel interaktsiooni astuda. Püütakse pakkuda alternatiive peavoolumeedias välja kujunenud ametlike eestkõnelejate või autoriteetide klassi, mille moodustavad teatud teemade või sündmuste ekspertkommentaatorid, nt poliitiline või kultuurieliit, determineeritud uudisväärtusele.
Eelkõige tuntakse alternatiivkanaleis muret sellepärast, et tavameedias valitsev neutraalse vaatepunkti ideoloogia kipub mitmekesiseid perspektiive üheks sidusaks ning lihtsustatud narratiiviks redutseerima. Samuti domineerib seal ülekaalukalt n-ö faktide loetelu, mille arvelt jääb isikliku arvamuse vahendamine tagaplaanile. Alternatiivmeedia eetos julgustab aktiivseid kodanikke omaenda keeles poliitilistesse aruteludesse sekkuma, kusjuures sageli toonitatakse, et ühiskondliku kaasatuse protsess on olulisem kui selle käigus valminud konkreetsed tekstid.
Alternatiivne press tõstab esile n-ö tavainimesi kui ekspertallikad. Toimub „altpoolt tuleva” hääle privilegeerimine, tavakodanikke esitletakse kui oma kogukonna ning kogemuste eksperte. Ideaalis on alternatiivmeedia nurgakiviks multiperspektiivsus: eeldatakse, et millegi vahendamine on alati isiklikest, ametialastest, kogukondlikest jms väärtustest laetud, seega ei saa esitatud fakte väärtustest eristada. Alternatiivmeedia püüab demonstreerida, et sotsiaalsete sündmuste mõistmiseks pole olemas suurt sidusat narratiivi või ühest kõikehõlmavat tõlgendust.
Internet on peavoolumeediale alternatiivide pakkumise äärmiselt hõlpsaks teinud. Populaarsust koguvad nn rohujuuretasandi uudistevõrgustikud, mille autorid positsioneerivad end kui omaalgatuslikke ajakirjanikke, kes tahavad osaleda ühiskondlikes aruteludes ning nende kajastamises. Sageli ühendavad sellised uudistevõrgustikud teatud teemade ümber koondunud aktiviste üle kogu globaalse skaala. Rohujuuretasandi ajakirjanduse oluline tunnus on esimese isiku perspektiivist jutustatud lugude suur osakaal.
Vandenõuteooria on kahtlemata üks võimalus ühiskondlike sündmuste määratlemiseks ning mitte ilmaasjata ei käsitleta konspiratsiooniteooriaid rahvaliku sotsiaalteaduse või ajaloona. Nii nagu alternatiivmeedia sünnib peavoolu meediale vastandudes, rajaneb ka konspiratsiooniteoreetikute identiteediloome suuresti kuritahtliku eliidi vastu võitlemisel.
Vandenõulaste kõige mõjukamate käsilastena näevad tänapäevased konspiratsiooniteooriad peavoolumeediat ning haridusasutusi, mille ülesandeks on kasvatada tuima ja tahtetut, justkui mõnest antiutoopiast välja astunud inimmassi, kellega on lihtne manipuleerida. Arvatakse, et dominantset meediat tsenseeritakse ning sel on märkimisväärne roll eliidi vandenõu eri tasandite salajas hoidmisel. Oma panusena nähakse eelkõige laiema üldsuse äratamist ning oma peaga mõtlema õpetamist.
Vandenõuteooriaid vahendavad alternatiivmeedia kanalid esindavad siiski vaid alternatiivmeedia üht kõige radikaalsemat ning viimasel ajal näib, et ka kõige häälekamat äärmust. Konspiratsiooniteooriad pakuvad sotsiaalsete sündmuste mõistmiseks ning sageli väga fantaasiaküllaseid ning šokeerivaid selgitusi, mis on kahtlemata meeldejäävad ning kujundavad seetõttu suurel määral alternatiivmeedia üldist tähendust. Nii kipuvad aga funktsioneerima mis tahes äärmused. Peavoolumeediale sekundeerivate kanalite spekter on siiski märksa laiem ning vandenõuteooriaid ei saa pidada alternatiivmeedia klassikaliseks näiteks, kuna nende puhul ei tunnistata ühiskondlike häälte põhimõttelist paljusust. Vastupidi, vandenõuteooriad esitavad just äärmiselt totaalseid ning erisusi redutseerivaid tõlgendusi. Oma versioonide ainuõigsuses ollakse vahel lausa nii veendunud, et nendele alternatiivide pakkujad kuulutatakse pimedaks ajupestud massiks, drastilisemal juhul koguni pahatahtlike konspiraatorite käsilaseks.

1 Lähtusin alternatiivmeedia iseloomustamisel alternatiivmeedia ühe väljapistvama uurija prof Chris Attoni raamatutest „An Alternative Internet: Radical Media, Politics and Creativity” (2004) ja „Alternative journalism” (2008, kaasautor James F. Hamilton) ning artiklist „Alternative and citizen journalism” (2009).

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht