„Alkohol on hävitaja, selle eest põgene”

Aet Annist

Lapsepõlve Viilu talu kempsu üles riputatud ohtrast loosungivarust on see alkoholiteemaline mulle miskipärast eriti täpselt meelde jäänud. Aga meelde on jäänud ka teadmine, et nagu kõikidesse ülejäänud vaimukustesse tol lehkaval seinal, tuli ka sellesse suhtuda irooniliselt. Oli see siis tsaari-, eesti või nõukogude aeg, riiklik joomarlusevastane propaganda  mõjus sageli vastupidiselt soovitule.        Teatud määral toimis joomine koguni kui osa vastupanust. Niisugust seisukohta on uurijad väljendanud mitmete pikaajaliselt okupeeritud rahvaste puhul (nt Austraalia aborigeenid, indiaanlased ja põhjarahvad) ja võime seda ehk laiendada ka oma lähiminevikule. Täna on kohalike eripruulide teema leidnud  paiga paljude väikerahvaste enesemääramisõiguse eest võitlemises. Alkoholil paistab olevat omamoodi suhe iseseisvusega, ja seda nii rahva kui indiviidi tasandil.       

Tegemist ei ole ainult vastupanuga kolonisaatoritele ja okupantidele, vaid vastupanuga süsteemile üldisemalt. Reeglitest ja normidest, vanemate või naise piirangutest näib vabaduse andvat enese rihmaks joomine ja autos või vees füüsikaseaduste kehtivuse katsetamine. Enamasti jäävad need ikka jõusse,  ja saadavad katsetaja tihti manalateele. Inimene ei ole etteantult diktaadile alluv, allaheitlik ja orjalik. Ometi ei ole oma mõnevõrra vastalist suhtumist ühiskonnareeglitesse eriti lihtne väljendada – inimese vahekorral alkoholiga on aga just säärane roll.       

Tõrksuse väljendamise kõrval on alkoholitarbimisel veel terve rida ülesandeid inimese ja ühiskonna suhete vahendamisel. Nii toimib alkohol nagu paljud tarbimisartiklid sotsiaalse kuuluvuse määratlejana. Nagu  märgib sadamatööliste joomakultuuri uurinud Gerald Mars, pole vajadus omasuguste hulgas joomasuutlikkusega silma torgata lihtsalt mehelik edevus. Nimelt kindlustab sellealane võimekus ja väljategemisvalmidus parema positsiooni tööl ja kõrtsis, kõrgema sissetuleku ja semude toe. Alkohol on värav kõige ihaldusväärse juurde ja nii püüavad need, kes ses ettevõtmises kuigi edukad ei ole, siiski jätkata, et vähemalt ahvatluste  sümbolit käes soojendada. Ilmselt toimivad sarnaselt paljud sotsiaalsed keskkonnad, kus alkohol ei aita ehk ilmtingimata süstemaatiliselt edasi tööalaselt, kuid näib edutu silmis mängivat olulist osa teiste eduarsenalis.       

Kuigi viinas podiseb vastupanuleek, on enamus vägijoogipruukimist, nagu igasugust tarbimist, kasutajat atomiseeriv. Purjakil rusikaviibutused ülalinna suunas ei jõua harilikult rentslist kaugemale, ja suurema räuskamise tarvis on soolaputka. Tarbijatena ei suuda me võimu survele reageerida sedavõrd kui defineerides end esmalt nt töötaja või kodanikuna. Selliste funktsioonide – atomiseerimise ja saavutusiha – alalhoidmine läbi erinevate  tarbimise vormide, sh alkoholitarbimise, on ka võimusüsteemi huvides. Tarbimine on mõistagi kasulik ka kapitalistlikule majandussüsteemile. Samas on riigil vaja, et jooja end kontrolliks: ei jääks vigaseks, ei sureks tootlikus eas, ei kurnaks tervishoiusüsteemi ega tikuks liiga sageli kainerisse tasuta lobi peale. Joo ja protesti, kuid mõistuse piirides. Nii on tarbija ühest küljest vabade valikute tegija, kes oma ihasid ja soove omal moel võib rahuldada,  samas peaks see isiklik vabadus olema ohjeldatud. Ehk teisisõnu, „normaalne” tarbimine on selline, kus tarbijal on joomahimu, ent taltsutatud kujul.   

Ses võrrandis on selge, et seos vastupanu  ja iseseisvuse ning joomise vahel viib riigi jaoks probleemsele tarbimiskäitumisele. Eriti ilmne on see gruppides, kes süsteemile vähe võlgnevad. Sääraseid rühmi, kes enesejuhtimise kaunist kunsti ei valda, on aga kerge süsteemi kriitikutena elimineerida. Joodik, kes joomarlusega oma iseseisvust väljendab, vastutab enese käitumise eest lihtsalt ise. Pole meie, mõistlikult joojate asi teda päästma kippuda. Surgu maha, sõitku end  sodiks, peaasi, et teisi kaasa ei vii. 

Kuni enamuse autonoomiapüüdlused jäävad vastutustundelistesse raamidesse, on kerge just sellist suhtumist viljeleda. Eneseohjeldamisvõimeliste moralism kaldub aga nägema probleemide alguses üksiku nõrkust  ja on seetõttu seni pimedusega löödud, kuni asi juba väga hulluks kisub. Alkohol ega selle pruukija ei ole probleemi algus, vaid keskpaik. Mis olud need on, mis eestlasi purjuspäi hukkuma ajavad; miks on inimese iseseisvus nii raskelt saavutatav eesmärk ja miks rippumatus vabariigis just nii väljendatud protest tarvilik peaks olema? Kas alkoholi eest on üldse kuhugi põgeneda? 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming