Albatrosside alternatiivne sigimisstrateegia

Tuul Sepp

Vaikse ookeani põhjaosas elavad suured merelinnud mask-albatrossid, kes pesitsevad Hawaii saartel. Need ligi kahemeetrise tiibade siruulatusega linnud on tuntust kogunud mitmel põhjusel. Esiteks on nad uudisekünnise ületanud oma pikaealisusega: mask-albatross nimega Wisdom, kes rõngastati 1956. aastal, on teadaolevalt põhjapoolkera vanim lind. Möödunud pesitsushooajal kasvatas ta jälle üles poja, olles ise vähemalt 62-aastane (albatrossid saavad suguküpseks viieaastaselt). Teiseks on mask-albatrossid teadlaste huviorbiiti sattunud omalaadse perekonnakorralduse tõttu. Nimelt on kahest emaslinnust koosnevad pikka aega koos elavad paarid mõnes mask-albatrosside pesitsuskoloonias päris tavaline nähtus.

Mis on samasooliste abielude adaptiivne väärtus?
Mask-albatrosside perekonnasuhted sarnanevad paljuski inimesega. Sõlmitakse pikaaegne paarisuhe, mis sageli püsib kogu albatrossi pika elu. Igal pesitsushooajal kasvatatakse üheskoos üles üks poeg. See on äärmiselt raske töö, mille hinnaks võib olla vanalinnu elu. Juba haudumine võtab aega 65 päeva, seejärel tuleb koorunud linnupoega veel 160 päeva toita. On selge, et ühe vanema jaoks oleks see töö liig. On vaja, et nii ema kui ka isa pühenduksid kogu hingega poja eest hoolitsemisele, muidu poeg täiskasvanuikka ei jõua ja pesitsushooaeg on raisus. Mõlema vanema osalemine poegade eest hoolitsemises on loomariigis muide üsna haruldane nähtus. Kõige rohkem esinebki sellist perekorraldust lindude seas. Inimesed on imetajate hulgas selles osas üsna erandlikud.
Nüüd jõuame pisut üllatava seigani. Hawaii Oahu saarel pesitsevat albatrossikolooniat uurinud teadlased avastasid, et tervelt 31 protsenti koloonia paaridest koosneb kahest emaslinnust. Selle uuringu tulemused avaldati 2008. aastal mainekas teadusajakirjas Biology Letters. Emastevahelised paarisuhted olid püsivad. Peaaegu pooled paarid püsisid koos kogu nelja-aastase uurimisperioodi vältel, tõendeid on ka ühe 19 aastat koos püsinud paari kohta. Emaste paarisuhe imiteerib kõigiti vastassoost paariliste kooselu. Seega võib sellist emaslindude vahelist suhet nimetada ka samasooliste abieluks.
Koos pesitsevad emaslinnud kasvatavad üles poja. Kuna ühel pesitsushooajal ei jagu paaril energiat rohkem kui ühe poja kasvatamiseks, saab see poeg olla kas ühe või teise paarilise järeltulija, tema isaks on mõne teise emaslinnuga „abielus” olev, aga kõrvalhüppe teinud isaslind. Kui emaslindude partnerlus püsis koos mitu aastat, siis kasvatati ühel aastal üles ühe emaslinnu poeg, teisel aastal teise. Tihtipeale munesid küll muna mõlemad, kuid kuna hoolitsust jagus vaid ühele järeltulijale, siis läks teine muna alati raisku.
Värskes, selle aasta veebruarikuus avaldatud artiklis* analüüsivad teadlased mask-albatrosside samasooliste abielude adaptiivset väärtust: miks on selline sigimisstrateegia välja kujunenud? Mitte-inimestest loomade puhul loetakse homoseksuaalseks käitumiseks samast soost loomade vahelist sugulist aktiivsust, kosimiskäitumist, püsivate paaride moodustamist või ühist poegade eest hoolitsemist. Kuigi samasooliste loomade vahelised suhted on looduses küllalt levinud (tõestatud on selliste suhete esinemine vähemalt 500 liigil alates parasiitsetest ussidest ja lõpetades primaatidega), on sellise käitumisviisi püsimajäämist evolutsioonis keeruline mõista, kuna enamasti ei paku selline suhe võimalust oma geene edasi anda.
Mõnel juhul on samasooliste suhted nii-öelda sotsiaalne valuuta. Näiteks kääbusšimpansidel ehk bonobotel, kes on tuntud väga suure sugulise aktiivsuse poolest, on nii homo- kui ka heteroseksuaalsed vahekorrad levinud vahend sõprussuhete loomisel, tervitamisel ja konfliktide lahendamisel. Putukate peal tehtud uuringute järgi võib samasooliste suhete taga olla looma võimetus täpselt aru saada, kes on isane ja kes emane. Puuviljakärbseid uurinud teadlased on välja pakkunud, et isaste putukate vaheliste paaritumisrituaalide eesmärk võib olla õppimine ja kogemuste hankimine.
Kuna paljud teated samasooliste loomade paarisuhtest pärinevad vangistatud loomadelt, on seotud ebatavaliste keskkonnatingimustega või ei ole teaduslikult tõestatud, on samasooliste paarisuhte adaptiivset, evolutsioonilist tähtsust üheselt seletada raske. Ilmselt tulebki sellele küsimusele läheneda taksonipõhiselt, lähtudes konkreetse liigi, populatsiooni või isendi sigimisbioloogiast, keskkonnast ja suhtlemisstrateegiast. See tähendab ka, et me ei saa näiteks albatrosside või bonobote samasooliste suhteid uurides tulemusi inimliigile üle kanda.

Looduses valivad emased
Kuidas siis seletada samasooliste mask-albatrosside abielu? Esiteks ei esine selliseid paare kõikides pesitsuskolooniates ühesuguse sagedusega. Samasooliste abielude esinemine mask-albatrosside pesitsuskolooniates sõltub koloonia vanusest ja sisserändest. Oahu pesitsuskoloonia, kus ligi kolmandik paaridest koosnes kahest emaslinnust, on tekkinud üsna hiljuti – seal hakati pesitsema vaid 17 aastat tagasi. Uuritud Oahu saare kolooniale sarnase vanuse ja sisserändega koloonias Kauai saarel on emaslindude paarid sama levinud. Kuid Guadalupe saarel ja teistes vanades pesitsuskolooniates, kus ränne on väike ning emaseid ja isaseid võrdselt, selliseid paare peaaegu ei leidugi. Isaslinnud naasevad tihtipeale samasse kolooniasse, kus nad olid koorunud, emaslinnud aga hajuvad, seades end sisse mõnes muus pesitsuskoloonias. See on vajalik selleks, et vähendada sugulusristumise tõenäosust.
Seega on uues pesitsuskoloonias olukord ebavõrdse sugude suhte väljakujunemiseks soodne:  isaseid, kes sigima naaseksid, on vähe, samal ajal toimub ikkagi teistest kolooniatest emaslindude sisseränne. Uuritud koloonias ongi emaseid 60%, isaslinde aga vaid 40%. See tähendab, et kõigile emastele vastassoost partnerit lihtsalt ei jagu. Kui klassikaliselt on looduses valivaks sugupooleks emased, kes investeerivad järglastesse üldjuhul rohkem, siis siin on isaslind valija – tema otsustab, millise emasega pere luua, eelistades kõige tugevamaid ja tublimaid emaslinde. Võimalik, et üks emaste paaride moodustumise põhjus ongi see, et kõigile isaseid ei jagu. Siinjuures on tähelepanuväärne, et koloonias leidus ikkagi ka paariliseta isaslinde.
Emastel albatrossidel on seega kolm võimalikku strateegiat sigimishooaja möödasaatmiseks. Esiteks võivad nad leida endale partneriks isaslinnu. See ei pruugi olla lihtne, kuna isaseid on vähe ja nad on tõenäoliselt sõlminud juba pikaajalise paarisuhte. Teine võimalus on sigimishooaeg hoopis vahele jätta, mis pole ka halb variant, kuna elu on pikk ja ühe hooaja vahelejätmine ei ole katastroof. See võib hoopis aidata koguda jõudu järgmiseks hooajaks. Kolmas võimalus on kahe emaslinnu partnerlus, mille eesmärk on poeg üles kasvatada.
Kui head need valikud on? Uue uuringu järgi kasvatavad samasoolises abielus olevad emaslinnud üles keskmisest vähem poegi kui isasega koos elavad emaslinnud. Keskmiselt oli neil vähem poegi nii ühel hooajal kui ka kogu kümneaastasel uurimisperioodil. Pealegi on samasooliste paari liikmel suurem tõenäosus pesitsushooajal surma saada. Selle põhjuseks on suurem energiakulu võrreldes heteropaariga, kus isaslind võtab endale esimese kolmenädalase haudeaja, et lubada emasel munemisest kurnatud energiavarusid merel toitudes taastada.
Teise emaslinnuga leiva ühte kappi panek on seega evolutsioonilises plaanis kehvem strateegia kui isaslinnuga pere loomine (loodusliku valiku seisukohalt on strateegia edukuse mõõdupuuks vaid elu jooksul saadud sigimisvõimeliste järglaste arv). Aga parem ikka, kui sigimishooaja vahelejätmine. Ent seegi ei ole alati kindel. Esiteks suurendab sigimishooaja vahelejätmine tõenäosust järgmise sigimishooajani ellu jääda. Teiseks parandab hooaja vahelejätmine väljavaadet leida vastassoost partner. Kelle hulgast valivad partnerita isaslinnud tuleval hooajal paarilise? Hea valik on just needsamad sigimishooaja vahele jätnud, energiat ja tahtmist täis emas­linnud.
Teiseks võivad isaslinnud paarilise saamiseks lüüa üle mõne emaslinnu samast soost paarilise. On selgunud huvitav tõsiasi: mitte kordagi ei valinud isaslind endale partneriks emaslindu samasooliste paarist, kelle eelmine pesitsushooaeg oli ebaõnnestunud. Küll aga leidus emaslinde, kes pärast edukat sigimishooaega samast soost partneriga leidsid endale järgmiseks hooajaks vastassoost kaaslase. Ebaõnnestunud sigimishooaja järel ei olnud aga mingit lootust järgmisel hooajal „ausaks naiseks” saada – tuli kas samamoodi jätkata ja riskida surmasaamisega või jätta järgmine hooaeg vahele ja niipidi uuesti vastassoo huviorbiiti sattuda. See tulemus näitab ka, kui hoolsalt isaslinnud tulevast sigimishooaega silmas pidades koloonias toimuvat jälgivad.
Selles mask-albatrosside koloonias olid ohjad seega ilmselgelt isaste käes. Kuigi koloonias leidus ka paariliseta isaslinde, olid nad kaaslast otsides väga valivad. Parem mitte kedagi kui kehv partner. Isased valivad emastest välja vaid kõige paremad, kehvemad emaslinnud peavad leppima kas samast soost partneriga või siis sigimishooaja üldse vahele jätma.

Emaslinnud elavad mõnikord koos kümneid aastaid
Nagu näha, ei ole mask-albatrosside samasooliste paaride puhul tegemist püsiva homoseksuaalse suundumusega. Üleminekuid ühelt paarivormilt teise toimub mõlemas suunas. Samasoolises partnerluses edukalt siginud emaslind võib järgmisel hooajal „minna mehele”, aga leidub ka emaslinde, kes pärast vastassoost partneriga kooselu leiavad end uuel hooajal samasoolisest suhtest. Loomariigis tundubki püsiv homoseksuaalne suundumus olevat pigem haruldane nähtus. On siiski üks näide peale inimeste: lammastel leidub jäärasid, kes ei nõustu paarituma utega, kuid on varmalt valmis paarituma teise jääraga.
On välja pakutud, et alternatiivne sigimisstrateegia kujuneb loomadel välja peamiselt siis, kui populatsioonis on sugude suhe paigast ära. Tihtipeale on defitsiidiks just emased, põhjuseks see, et üks ülikvaliteetne isane hõivab ebaproportsionaalselt suure osa sigimisvalmis emastest. Vähem kvaliteetsetel isastel, kes alfaisastega nagunii konkureerida ei suuda, tuleb sellisel juhul kasutada teistsugust lähenemist. Näiteks tutkastel esineb peale territooriumi valdavate isaste, kes püüavad emaste tähelepanu üksteise võidu areenil tantsides, ka nn satelliitisaseid, kes tantsijate kaitstava territooriumi serval hiilivad ning esinejatest vaimustunud emaslindudega salamahti paarituda püüavad. Samasugust strateegiat kasutavaid isasloomi leidub ka näiteks mõnel konna- ja kalaliigil. Samamoodi, alternatiivse sigimisstrateegiana, võib emastel albatrossidel välja kujuneda kooselu. Nii on paariliseta jäämisel veel üks valik peale sigimishooaja vahelejätmise.
Olukorda, kus poegade eest aitavad hoolitseda täiskasvanud loomad, kes pole nende vanemad, tuleb ette ka teistel lindudel. Näiteks võivad oma vanematele uue kurna eest hoolitsemisel appi jääda täiskasvanud pojad, kes ise veel sigimispartnerit leidnud ei ole. Kuna vanemate uued pojad on nende vennad-õed, saavad nad evolutsioonilises mõttes kasu – nad hoolitsevad oma geenide edasikandmise eest. Sugulussuhted pole aga põhjenduseks, miks pühenduvad emaslinnud mask-albatrosside samasoolistes paarides ühe paarilise poja eest hoolitsemisele: geeniuuringute põhjal on selgunud, et paarilised ei ole omavahel sugulased.
Emaslindude kooselu sarnaneb seega kõiges eri soost paariliste kooseluga. Nad on teineteisele truud, elavad mõnikord koos kümneid aastaid ning kasvatavad läbi raskuste üles kord ühe, kord teise partneri poja. Partneri poja üleskasvatamiseks kulutavad nad palju energiat ja seavad ohtu oma elu. Vastutasuks vaid lootus (lubadus?), et järgmisel hooajal aitab partner sama ennastunustavalt tema poja eest hoolitseda. Kuna paarisuhted on niivõrd püsivad, võivad samasooliste paarid kokku jääda ka siis, kui sugude suhe koloonias ühtlustub ning linnul oleks võimalik leida endale vastassoost partner. Paarisuhte püsivus ongi vajalik selleks, et mõlemal partneril avaneks võimalus sigida – muidu ei oleks kooselu evolutsioonilises mõttes mõistlik.

Samasooliste suhted on looduses küllalt levinud
Nagu näha, eksivad inimesed, kelle väitel samasooliste suhted on midagi ebaloomulikku, loodusega vastuolus olevat. Sellised suhted on looduses tegelikult väga levinud. Samal ajal ei saa selliseid suhteid loomaliikide vahel kuigi hästi võrrelda – nende väljakujunemise evolutsiooniline taust võib liigiti väga erineda. Mask-albatrosside näite puhul oli põhjenduseks alternatiivne sigimisstrateegia, parim valik halvas olukorras. Kõigile ei jagu vastassoost partnerit, kes aitaks raske lastekasvatustööga toime tulla, seega tuleb osal emaslindudest leida oma geenide edasiandmiseks teine võimalus. On selge, et samal motivatsioonil ei põhine bonobote tervitusseks ega puuviljakärbeste samasooline kosjaskäik. Emaste albatrosside abielu on aga ilus näide pikaajalisest koostööst, vastastikusest usaldusest ja sõprusest.

* Young LC, VanderWerf EA. 2014 Adaptive value of same-sex pairing in Laysan albatross. Proc. R. Soc. B 281:20132473

http://rspb.royalsocietypublishing.org/content/281/1775/20132473.abstract

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming