Alalhoidlikkusest

Kaarel Tarand

Seletav sõnaraamat pakub konservatiivsuse vasteks vanameelsust, uuendusvaenulikkust alalhoidlikkust, visalt muutumatuna püsivat. Mitmel puhul tundub (aga see võib sõltuda ka ainult vaataja silmadest) seletuses pisut negatiivset maikugi olevat. Eluhoiakuna annab konservatiivsus olemisse lisavaeva, sest keskkond, milles elu keeb, ei mõista sugugi sageli muutumatuse väärtust. See muutub pidevalt ja uutes tingimustes osutub vana säilitamine tihti raskeks,  kui mitte võimatuks.     

Sõltumata nimest on konservatiivsus iga meie erakonna käitumismustrisse sisse kirjutatud. Iga erakond tahab midagi alles hoida Eestis varem saavutatust või iseenda loodust ja kas või ignoreerides väliskeskkonna faktilist muutumist. Nüüd, mil hääbuv Rahvaliit lubas oma niigi vanade vankrite asemel veel vanemad (kas kandiliste ratastega?) välja tuua, on sobiv hetk alalhoidlikkuse küsimus poliitilises elus üle vaadata. Kahtlemata on nii Rahvaliit kui ka käitumises sellesarnane Keskerakond äärmuslikult konservatiivsed. Nende alalhoidlik ettekujutus parimast ühiskonnamudelist  kuulub demokraatia ja võrdõiguslikkuse eelsesse aega, agraarühiskonda, mil ühiskondliku rahu tagatiseks olid feodaalsuhted. Endale aru andmata, et õigusriigis selliseid suhteid seaduse jõuga kehtestada ei saa, mängitakse feodaalsuhteid läbi mikroskoopilises ulatuses ja ebaseaduslikult neis omavalitsustes, kus juhtumisi võimule pääsetakse. Piltlikult käib see nii, et „isakese” kabineti ees on õukondlaste jaoks suured eesruumid, kus need siis päevade  kaupa vastuvõttu (palgele pääsemist) ootavad, et hankida luba abiellumiseks või äritegevuseks või lapse koolitamiseks, ja kus favoriitide vahel verine trügimine käib, sest päikesepaiste hulk on limiteeritud ja kõigile ei jätku.     

Erinevalt neist, kes hoiavad kramplikult kinni juba pöördumatult kadunud (nõukogude feodaal-) ajastust ja (kolhoosi)korrast, on Eesti parlamendis esindatud muud neli erakonda realistlikult konservatiivsed. Kulukas on ühiskonnale seegi vaateviis, kuid industriaalühiskonna mängureegleid on meil siiski põhimõtteliselt veel võimalik seadustega kehtestada, erinevalt pärisorjusest ja seisustest. Et  XXI sajandit on veerenud ainult kümmekond aastat, ei ole ju väga suur kuritegu olla veel kinni XX sajandis, aga väga pika perspektiiviga see kinniolemine ka ei ole. Näiteks sotsiaaldemokraadid tahaksid, nui neljaks, jätkata nn kahepoolsete lepingute süsteemi töösuhetes. Tööstusühiskonnas, eriti Euroopa sõjajärgses laoses olid töörahu tagavad suured lepingud igati asjakohased, aga mitte enam nüüd ja eriti Eestis, kus suuri töölishulki ahistavaid kiskjalikke  tootmisüksusi ju enam polegi.   

Reformierakonna konservatiivne armastus pärineb ehk pisut hilisemast ajast kui sotsiaaldemokraatide oma, nime poolest neoliberaalsest, kuid alalhoidlik on seegi. Lisandub veel pikast võimulolekust ammutatud eksimatuse  tunne: me oleme teinud kõik õigesti, sest teinud oleme ju meie ja meie ju ei eksi.     

Isamaaliit on ainsana programmiliselt ja deklareeritult konservatiivne erakond, kuid  olnud paradoksaalselt läbi aegade kõige uuendusmeelsem. Kuid nendegi juures kipub aastaaastalt enam maad võtma ettekujutus, et pika ehitustöö lõpuks saab riik valmis. Teisipäevases „Vabariigi kodanike” telesaates väljendas Toomas Trapido mõtet, et roheliste erakonda on veel hädasti vaja, kuna kaugeltki kõik elu säilimiseks vajalikud tööd pole veel tehtud. Kuid põhimõtteliselt nägi temagi võimalust saada „roheline riik” ükskord valmis ja siis  pole ju muud, kui hakata seda konservatiivselt hoidma ja kaitsma!     

Poliitilist edu on tänaseni toonud „valmistõdede maailma” pakkumine valijale. Ükski erakond pole oma lipukirjaks võtnud evolutsioonilist lähenemist, see tähendab, vaadete  pidevat muutumist ja kohanemist muutuvate oludega. Kui kõik on konservatiivid, siis ei tähenda see, et arengut ei ole, kuid siis ei suuna ega kontrolli seda keegi teadlikult, vaid see juhtub seal, kus seda ei suudeta tagasi hoida. Eesti on alalhoidlikkuse suunas kaldu ja vastukaaluks oleks kena küll, kui turule saabuks Eesti Evolutsiooniline (või Adaptsiooni-) Erakond, mille trumpäss oleks kohastumiskiirus, pidev maailmavaateline muutumisvõime  uute andmete ja asjaolude ilmnemisel.