Akadeemiline haridus, vaba vaim ja diivan

Tiit Hennoste

 

 

 

Toomas kiho ja akadeemiline torn.  Piia Ruber

 

Akadeemiat saab kakssada numbrit. See teeb umbes 40 000 lehekülge tihedat teksti. Kordan, nelikümmend, mitte neli ega neliteist tuhat. Mida see võiks tähendada? Akadeemia on algusest peale olnud ajakiri, kust õppejõud ja üliõpilane leiavad materjali õppimiseks ja õpetamiseks. Krestomaatilisi artikleid, kokkuvõtteid, ülevaateid. Ülikoolis mõõdetakse üliõpilase tööd õppenädalates. Kui seda tehakse raamatute põhjal, siis on üks nädal umbes 200 lehekülge. Akadeemia läbilugemine annaks siis 200 õppenädalat. See on rohkem kui magistriprogramm.

Küsimuseks jääb: mis alal? Akadeemia on algusest peale olnud põhimõtteliselt multidistsiplinaarne. Koos on humaniora, socialia, universalia ja naturalia ja kõigilt neilt aladelt leiab ka artikleid. Aga läbi aastate on tal olnud oma tugev kese, täpsemalt kaks. Üks neist on universalia tuum ehk filosoofia. See on andnud ühenduse osade vahel, abstraktsema tasandi, loogika, keele, mõtlemise viisid ja võimalused.  Teine on mu arvates mõtlev rahvuslus. Just mõtlev, avatud ja avar rahvuslus, mitte silmaklappidega poliitikute või populistide hala ja kisa. See tähendab nii rahvusluse teooriat kui konkreetseid materjale. See tähendab rahvuspoliitikat, kirjandust, rahvakultuuri, geograafiat, väikerahvaste valusaid probleeme jne, jne. Ja järjekindlat vee tilgutamist kivile.

Akadeemia ei ole oma sisult ja vormilt sõjaeelne Akadeemia, mille jätkajaks ta end on seadnud. Kuid kahes asjas on ta suhte oma eelkäijaga säilitanud. Üks on seesama mõtlemise ja kirjutamise kese. Ja teine on vaba akadeemilise vaimu kandja roll. Vaba bürokraatlikust jamast, ka ülikooli ronivast poliitilisest eetikalagedusest, vaba ka akadeemilisest tähtenärivast kitsusest. Selles ajakirjas elab edasi minu arvates klassikaline Euroopa teadusetegemise vaim. See, mis ühendab teadused ühe katuse alla. See, mis mõtleb kõik need filosoofiliselt läbi. See, mis lisab sellesse ka natuke kunsti ja kirjandust. Ja isegi joonealuse/numbrilõpuse järjejutu, mis oli olemas juba papa Jannsenil. See on vaim, mis hõljus hiilgeaegadel ka Tartu ülikooli sees (see ei olnud  ainult XIX sajandil, vaid mu arust ka nt 1960. aastatel) ja mida sealt nüüd projektluse, tehnoloogia, muu maailma kogemuse jms nimel välja pekstakse. Muide, neis ülikoolides, mis kuuluvad maailma tippu, ja neis professorites, kes kuuluvad maailma tippu, elab see vana vaba vaim edasi.

Ja selle mõtlemise vaimu on mu arvates sünnitanud kolm vaala: Akadeemia toimetus, kolleegium ja need inimesed, kes aastate jooksul toimetusest läbi on astunud, juttu ajanud, ideid pakkunud, tõlkelugusid toonud, jõulupidudel joonud. See omamoodi akadeemia, mis ei jaluta Ateena klassikas ega Toomemäe romantikas, vaid on istunud toimetuse nüüd juba igivanal diivanil, joonud kohvi ja arutanud maailma asju. Praegusest kaheksast toimetuse inimesest oli kuus olemas juba esimeses toimetuses: Toomas Kiho, Indrek Ude, Mart Orav, Triin Kaalep, Kristin Sarv, Tiiu Jõgi. Ja veel: vabandagu peatoimetajad Ain Kaalep ja Toomas Kiho ja teised toimetuse liikmed. Üha enam tundub mulle, et selle ajakirja vaimu keskmeks on olnud pikka aega toimetajatööd teinud avangardistlik luuletaja, poliitvang, rahvuslik ideoloog ja vabamõtleja Johnny B. Isotamm.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming