Ajutine tagasilöök

Kaarel Tarand

  Nõukogude statistikale seatud ülesannete hulgas oli tähtsamaid andmete esitamine nii, et poleks võimalik rahvastiku ega majanduse seisundi muutuste kohta järeldusi teha. Vaeva nähes sai ka toona esitatust tuletada enam-vähem usaldusväärseid andmeid, kuid esitajad ise lähtusid põhjendatud eeldusest, et suurem jagu ei viitsi vaeva näha ning jääb esitatut uskuma. See lootus, tuleb välja, elab tänapäevani. Sellises vana kooli käekirjas on koostatud näiteks rahandusministeeriumi 8. V pressiteade riigi tuludest-kuludest 30. IV seisuga.

Andmete ilustamine pole ka vabas maailmas tundma­tu. Kuid kindlasti ei taba ärevushäired üht normaalset riigivalitsust iga ühekordse normist (ootusest) kõrvalekalde puhul. Näiteks maksulaekumistes. Kevadises Eestis paistab vastupidi olevat. Muidugi, kui arvamusküsitlused näitavad, et toetus enesepiitsutamisele (negatiivsele lisaeelarvele) on suur, siis ruttab valitsus seda nõudlust ka rahuldama. Suutmata seejuures selgelt öelda, milline on olnud mõttetu osa majandustegevusest, millised need tooted ja teenused, millele enam ostjat ei leidu kodus ega suure ilma peal. Aga idee või väide, et kõik on halvasti, müüb.

Muud kui meelelahutuslikku ja (enese)kasvatuslikku eesmärki ei paista eelarves planeeritud kulutuste kokkutõmbamisel siiski olevat. Eelarve ümbertegemine ise on aga ühiskonnale/majandusele märkimisväärne kulu, sest protsessis osaleb tuhandeid inimesi ja tegevuseks kulub kümneid tuhandeid tööpäevi. Peale muu kipub õnnetusekraaksumine omamoodi isetäituv ennustus olevat. Seda muidugi juhul, kui iga maksuliigi võimalikult suurt laekumist positiivseks pidada. Kuid aktsiiside puhul võib suur laekumine olla negatiivse tähendusega. Kui ikka alko­holiaktsiis laekub hästi (ehk ohjeldamatult juuakse), siis tõenäoliselt tekitab see ka planeerimata kulusid sotsiaalsfääris või lõikab majanduselt tulevikutulu.

On meil siis paanikaks ja püksirihma ülepingutamiseks põhjust või ei ole? Maksu- ja tolliameti andmed 2008. aasta nelja kuu maksulaekumiste kohta kinnitavad, et võrreldes sügisel loodetuga on suhteliselt kehvasti laekunud käibemaks ja aktsiisid. Käibemaksu maksja teatavasti on lõpptarbija. Miks siis käibemaksu ei laeku? Sest inimesed teevad sisseoste loodetust vähem. Miks? Kas neil on vähem raha käes? Ei ole, vähemasti sotsiaalmaksu ja tulumaksu laekumise järgi otsustades on töötavatele inimestele nende lubatud palgatõus kätte jõudnud. Ka pensionid tõusid aprillis. Sotsiaalmaksu tuleb riigile sisse mullusega võrreldes 20%, üksikisiku tulumaksu 14% kõrgemal tasemel. Järelikult teevad inimesed oma rahaga midagi muud kui et paiskavad selle kiiresti uuesti käibesse. Mõni näiteks võib raha koguda. Mõni teine vabaneb ennaktempos võlgadest. Aga lõpmatuseni ei kogu raha keegi, ikka hakkab millalgi jälle kulutama. Ja mitte ainult välismaal.

Seni aga mõelgem, kas meie majanduse tervisele see lõpmatu importkauba ostmine üldse hea oligi. Maaletoojal on, jah, silmad peos, kui tema kohale veetud kraami enam endistes kogustes ei osteta. Tema peab muidugi valitsust ja meediat süüdistama, kes koos levitavad veendumust, et kõik kaubad (mitte ainult kinnisvara) on praegu ülehinnatud ning tasub oodata, kuni hinnad õigeks loksuvad.

Aktsiiside osas räägib ka rahandusministeerium selget juttu. Veel veidi kannatust ja laekumine normaliseerub, sest ei alkoholi- ega tubakatarbimises pole drastilisi muutusi põhjust ennustada (kuigi maksustamine iseenesest võiks olla üks riigi kange pahede ohjeldamisel). Kui tubakaaktsiisi laekumine jaanuarist aprillini on miljonites vastavalt 667-1-1-5, peaks pimegi nägema, et tegemist on erandlike, mitte normkuudega. Jaanuaris maksti umbes viie kuu raha ette. Juunis hakkavad inimesed juba uue, kõrgema hinnaga suitsu ostma (vastavalt laekub edaspidi ka aktsiisi 120 miljonit kuus). Oma osa saab sellest ka kulka, mistõttu pole tubaka ja alkoholi pärast küll põhjust kulka eelarvet vähendada.

Kui kultuuri rahakott kuskilt loodetust kõhnemaks jääb, siis võib see juhtuda hasartmängumaksu arvelt. Maksu mängulaudadelt ja -automaatidelt laekub tõesti soovitust vähem. Kas tegu on riigi valearvestusega, rahva vaimse tervise ootamatu paranemisega või on kasiinopidajad järsult tõusnud maksukoorma kergendamiseks mõne uue nõksu leidnud, pole teada. Aga kõigil kolmel juhul näitab soovitule mittevastav laekumine, et kunagi Kumu ehitamisel valitud tee finantseerida suuri kultuuriehitusi hasartmängumaksust pole turvaline. Aeg oleks seadust selle koha pealt revideerida ja igal juhul enne, kui Eesti Rahva Muuseumi ehitus täie hooga algab.

Kultuuril võinuks eelarvelõikusel paremini minna. Pöialt tuleb aga pigem hoida sellele, et ajutiselt äravõetu kenasti ja kuhjaga ikka just kultuurile tagasi pannakse, mitte ei uputata Ardu taha sohu.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming