Ajalukku kirjutatud rahvas

 

Edgar Savisaar ? ajaloolane ja poliitik Möödunud sügisel lasti salapärasel häälel nähtavasti sajandat korda küsida: ?Kus oli Savisaar, kui put? algas?? (Mart Soidro, Sirp 27. VIII 2004). Soidro mentori Lennart Mere ja Marju Lauristini kirjeldused Savisaarega ühisest rabelemisest Stockholmis ja Helsingis, et olukord Eesti kasuks pöörata, pole ju riiklik saladus? Kissis silmi ajalukku vaatamine on osa poliitikast. Kardan, et selle vastu ei aita ka nüüdsed 1000 lehekülge. Aasta seksikaimaks naiseks valitu vastas kord Eesti Ekspressi ajakirjaniku küsimusele ?Keda ta tahaks tappa?? lihtsalt ja endastmõistetavalt: ?Edgari.? Kommentaare ei olnud vaja ja selgitusi ei järgnenudki. Kõik said aru, kellest ja millest on jutt. Ma pole kindel, kas tulevane eurolauljatar nii väga poliitikast huvitus, aga Eesti meedia peajoonega oli ta kursis.

Muidugi on see raamat Savisaare poliitikuelu jätk ja mitte rangelt akadeemiline uurimus. Sellena tuleb seda ka võtta. Ma ei jaga päriselt Hyden White?i vaadet, et ajalugu on kirjandus?anr, aga mitteisikustatud ajalugu pole olemas. Ajalood konkureerivad eelkõige oma haardeulatuse osas. Savisaarel haaret jagub. Kümmekond aastat tagasi kirja pandud mälestuste kimp on tänaseks siiski kasvanud mastaapseks rekonstruktsiooniks. Eestlased on kirjutatud ?ajalooliseks rahvaks? (Hegeli mõttes) XX sajandi lõpu revolutsioonilist ajastut on raske ilma meieta seletada. Mitmed ettevõtmised, millest raamatu alguses põgusalt juttu on, nagu IME, suveräänsusdeklaratsioon ja veel mõni muu algatus on saanud Vene Impeeriumi hääbumise ?suure narratiivi? püsiosaks. Seda meelt on küll Kesk-Euroopa revolutsioonide uurijad Läänes. Selles plaanis on raamat ka püsivas dialoogis Laari, Endre ja Oti ?Teise Eesti? tuumideoloogiaga. Viimases on neid esitatud/käsitatud kui rahvusliku reetmise, vene­meelsuse, nõukogude käsikuks olemise häbimärkidena, mis tuleb igaveseks põletada rahvuslike reeturite laupadele.   

Senistest sarnaneb Savisaare raamat kõige rohkem Rein Taagepera käsitlusega ?Taasvabanemine? (?Return to the Independence?, 1993), mis tänaseks on küll üksjagu aegunud. Ajaloolis-empiirilised rekonstruktsioonid vahelduvad politoloogiliste kõrvalepõigetega ja sotsiaal-filosoofiliste analüüsidega. Suhe toimunuga on aga selgelt, sügavalt ja vahel teravalt isiklik. Seega on raamatul sisevaatleja voorusi ? ja samas ka vahetu osalusega olemisega kaasnevaid probleeme. Kohati ei oskagi ütelda, kas kirja pandu on mälestused või ajalugu. Kuid just mälestuslikkus teeb raamatust kordumatu ja erakordse allika. Lisaks on raamatus arvukalt meenutusi tollastelt Eesti taassünniga seotud võtmeisikutelt ? Hannibalssonist Kozõrevini.

Lähimineviku ?head? ja ?pahad?

Narratiivselt külgneb teos Gerneri/Hedlundi, Lieveni, Arteri jt kirjutatuga. Raamat uuendab eestikeelset diskursust ja võiks anda kindlasti tõuke ületamaks lõhet, mis valitseb Eesti kohta Eestis ja mujal (üldiselt inglise keeles) kirjutatu vahel. Muidugi, ei puudu selleski raamatus omad ?head? ja ?pahad, on kirge ja vihjeid. Aga ka niisuguseid tsitaadileide, mille kohalikud Orwellid vist ise ka unustanud on. Kuid need mõjuvad väga värskendavalt! Mälu privileeg on olla valikuline. Savisaarel on väga paljude kaasaegsetega väga isiklikud suhted. Raamatust võib teha nii mõnegi järelduse, mis laadi kogemusi tal kellegagi oli. Kuid pilt on siiski värviline: nii tollastes Eesti-Venemaa suhetes, Eesti sees arenenud võitluse ja maailma meisse suhtumise (ustav USA versus Koivisto Soome) pilt on Savisaare käsitluses paljufaktoriline, mänguline ja seega põnev.

Raamatu kui sisevaatleja raporti väärtuseks on, et vajub kokku nii mõnegi kujuteldav sirgeseljalisus, mis väidetavalt vastandus räpasele poliitikale. Hulgaliselt ja kõigile jagub telgitagused kombinatsioone ja salaleppeid, pirukajagamist ja altvedamist. Kommunistide ja rahvuslaste, enamlaste-kelamlaste koostöö (muidugi loodab siingi üks lõpuks teise üle trumbata) on üks neid punaseid niite, mille jälgi Savisaar hagijana ajab. ?Mulle on räägitud? rubriigiga ettevaatlikum ümberkäimine oleks kohati lisanud raamatule soliidust. Kuid möödaniku meenutamisel on võimalik viidata ?kinnitamata teadetele?, esitada hüpoteese jne, kui selleks on kaalukas põhjus. Memuaarse elemendi rohkus ei välista ka kuuldu ja ?tähelepanekute? kirjapanemist. Inspiratsioon on juba tulevaste uurijate asi.

Mängu ilu ja valu

Eesti ?peavoolu? ajalookäsitlus (?Teine Eesti?) esitab lähiajaloo põhiteljena eestikomiteelaste/muinsuskaitsjate ning EKP/Rahvarinde manihheistliku vastasseisu. EKP/Rahvarinde eesmärgiks olnud Eesti hoidmine Moskva lõa otsas. Savisaarel on selle asemel kolmnurk, mille moodustavad Rahvarinne/Loomingulised Liidud ? EKP/?Vaba Eesti? ? Eesti Kongress/ERSP. See lähendab raamatu raamistikku Rein Taagepera, Toivo U. Rauna (USAs elav pagulasprofessor) jt käsitluste ja laiemalt kogu rahvusvahelise ajalookirjandusega. Selles kolmnurgas avalduvad Eesti ajaloo jõujooned uuel viisil, kombinatsioonide hulk suureneb. ?Sirgeseljaliste? asemele astuvad mängurid-kavalpead. Võimalikuks saavad loomulikumad ja näiliselt kõige ebaloomulikumad liidud. Loomulikult ei paljastanud eestikomiteelased oma liitlastele EKPs, tollal plaani ?plats puhastada? või korraldada ?uus Nürnberg?. Kõik tuli hiljem ? kui EKP-lastest kui konkurentidest oli vaja lahti saada. Eesti poliitika printsiibiks said ?kõigiga saab kokku leppida? ja ?igal oinal (kes lasi end alt tõmmata) oma mihklipäev?.

Ma ei usu, ja Savisaar ei usu (erinevalt ?peavoolust?), et ükski Eesti-keskseist rühmitustest oli põhimõtteliselt Eesti iseseisvuse vastu ? ka mitte EKP liberaalne tiib. Ka Toome eelistas kindlasti ennast näha mitte kubernerina, vaid elada iseseisvas riigis. Pigem oli probleem selles, kuidas ühenda rahvuslik vabadus ja isiklik turvalisus, siduda dialoog Moskvaga Lääne jõukeskuste toega. Seejuures ? ja see pole üldse mitte paradoks ? pidas Lääs tõsisteks tegijateks neid, kel olid suhted Moskvaga. Jõudude väljavaated olid erinevad ja juurdepääsu eest jõukeskustele käis tihe rebimine. Washingtoni vahet sõitsid Rüütel, Savisaar ja Kelam. Moskvas said Eesti asja ajada Rüütel ja Savisaar. Kelamil ei jäänud muud üle kui kuulutada Moskva viinamarjad eriti hapudeks. Kremli müüride taha piilumise võimalus on selle raamatu üks suuremaid väärtusi. Seda enam, et Vaino Väljas on otsustanud Eesti ajaloo kesksed seigad enda teada jätta. Toomegi pole jutukas. Rüütel piirdub enamasti fraasidega. KGB-lased on jäänud ustavaks oma vandele ja pensionile.

?Kepphobuste? valjastamine

?Järjepidevus? ja ?rahvuslikkus? kuuluvad ekspluateeritumate retooriliste kepphobuste hulka. USA ?mittetunnustamise poliitika? oli kaheldamatult üks võtmetegur. Kuid samas oli Gorbi USA globaalse poliitika ?silmatera? ja Balti riigid kohati tülikas kärbes. Mittetunnustamise poliitika ehk NSV Liidu tegevuse okupatsiooniks tunnistamine ja Balti riikide õiguslik järjepidevus pole tingimata seotud. Nagu lugeda võib, kõnelesid USA liidrid ju ainiti Balti riikide ?enesemääramisest? ja õigusest ?lahku lüüa?! Nõukogude okupatsioon tunnistati illegaalseks, kuid mismoodi Balti riigid end taas iseseisvaks teevad, see oli USA arvates nende enda asi. Kõige mugavam näis see, kui Balti riigid kasutavad NSV Liidu seadusi ? seda nõu Läänest ka anti. Nõuda Moskvalt nende enda seaduste täitmist ? see sobis Gorbat?ovile panustamise poliitikaga. USA-le sobis nn Leedu tee ehk nn kolmas vabariik hoopis rohkem. Siiski jätsid nad end 1990. aasta kevadel vabaks deklareerinud Leedu Gorbat?ovi terroriseerida. Alles augustiput? lõpetas lõputu venitamise. Jaakson, Eesti Vabariigi saadik USAs, kes aastal 1990 keeldus ametlikult Rüütliga kohtumast, muutus ühel päeval Eesti Vabariigi Ülemnõukogu esindajaks USAs! Pagulasvalitsus, kes kandvat järjepidevust (nagu seda kinnitas ka peaminister Parts) pidanuks asuma Toompeale, moodustama valitsuse ? aga leppis tänukirjaga.

Kes tahab, võib muidugi endiselt väita, et Rahvarinne polnud ?rahvuslik liikumine?, nii nagu seda sisendab ?peavool?. Sõltub sellest, kuidas defineerida ?rahvuslust?. Rahvarinde algatusteks oli keeleseaduse kehtestamine, sisserände piiramine jne. Selle juhid ei arvanud aga tõepoolest, et taastada tuleb sõjaeelne rahvuslik koosseis, lõpetada venekeelse hariduse andmine, seada kodakondsuse saamiseks n-ö ?Kalevipoja? pähe õppimine jne, kõnelemata ?põleva maa? ja tõupuhtuse retoorikast. Kindel, et Rahvarinde valitsuse püsides oleks dekoloniseerimise asemel hoopis varem alustatud ?integreerimisega?. Eesti rahvuslikest huvides polnud juba aastakümnetega kohanenud mitte-eestlastes inseneridele ja oskustöölistele (miljon krooni tükk!) lahkumise eest veel peale maksta. Nüüd tuleb inimesi asemele tuua nähtavasti Ees-Aasiast ja ehitada ka mo?eed ? teist võimalust ilmselt pole.

Miks me ei või olla uhked?

See on raamat, kus on esmakordselt räägitud sadadest ennastohverdavalt pingutanud inimestest. See on monument ühele uhkele ajale. Valitsus sai oma ajaloolise ülesandega hakkama: Eesti iseseisvus taastati ilma ohvriteta. Teatava nukruseta autor siiski ei lõpeta. 20. augusti, Eesti taasiseseisvumise päeva Edgari päevaks ristimisega (mis Soidrot rõõmustab) pisendatakse tegelikult meie ajalugu, alahinnatakse vabadusvõitlust ja Eesti rahvast. Mille nimel ? et Savisaarele ?ära teha?? Jah, tänumärkide jagamisel on eelistatud sohvreid-sekretäre neile, kes 20. augustil 1990 tankimürinas iseseisvuse taastasid. Lätis ja Leedus on need augustipäevad kuulutatud riiklikuks pühaks.

Nagu Gerner, Hedlund jt on osutanud, surusid Eesti/Baltikumi valitsused Moskvale peale oma mängu. Moskval oli kaks poliitikat: üks Läänele näitamiseks ja teine ?kodus? kasutamiseks (kodukariõigus). Rahvarinde valitsuse taktika kombineeris Gorbi poolt Lääne väärtuste tunnistamise (ühine Euroopa kodu!) NSV Liidu seaduste (vaakuumi) ärakasutamisega. Moskvast samm ees, ennetades neid uute ideedega ja ettepanekutega, suudeti haarata initsiatiiv. Kuidas poliitikaköögis lõhkemas katla ääres ajalugu tehti, selle näitamine ongi raamatu keskseid väärtusi. Kuid tunnetuslikus plaanis on meie tegu väärtuslik ka avaramas võtmes. Eesti (avaramalt Balti riikide) paindlik poliitika, mida opositsioon tunnustas peamiselt jala tahapanemisega, on juba väärinud seda, et olla politoloogiaõpikus iseseisvuse veretu taastamise näide.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming