Ajalugu kivis

Raili P?aar, Krista Vogelberg

Eesti mälupaigad pole sõjakad.

 

Huvitava kokkusattumusena toimus konverentsi esimese päeva, nüüdseks kurikuulsa 26. aprilli pärastlõunal juba kuid varem planeeritud diskussioon ajaloo ja monumentide teemal. Sissejuhatava ettekande “Ajalugu kivis. Põhja-Ameerika mälestusmärkide lugemine” pidas Helsingi ülikooli professor Markku Henriksson. Diskussantideks olid Tartu ülikooli inglise keele ja kirjanduse magistrandid (Darja Bahtina, Kristi Kartašev, Keit Korbits, Sigrid Maasen, Pille Põiklik). Järgnes tuline avalik arutelu, kuigi terve päeva konverentsil viibinud kuulajaskond ei teadnud midagi Tallinna sündmustest.

Henriksson esitas kolm nõudmist ajaloole kui akadeemilisele distsipliinile: ajaloouurimus peaks otsima tõde, kahtlema kõiges ja aktsepteerima seda, et miski pole võimatu. Seda on raske saavutada ajalooraamatuis, veelgi vähem muudes ajaloo jäädvustamise vormides. Ajalugu kirjutatakse ju mitmes meediumis, lisaks raamatutele ka näiteks kivisse või metalli.

Henrikssoni väitel on tema kolme nõudmist eriti raske täita kivisse kirjutatud ajalugude puhul. Kui ehk kaljujoonised välja jätta, võib enamikke monumente pidada – ikka nimetatud kolme nõudmise seisukohalt – armetuteks läbikukkumisteks. Tavaliselt need ei otsi tõde, vaid soovivad tõsta oma objektid pigem tõest kõrgemale (tihti sõna kõige otsesemas mõttes samba otsa). Ainus nõudmine, mida need hästi täidavad,  on mitte midagi võimatuks pidada ja just siin jääb enamik ajalooraamatuid neile alla.

Nagu Henriksson oma ettekandes veenvalt näitas, on Ameerika ajaloos üheks markantseks näiteks, kuidas ajaloo- ja poliitikanarratiivid kivis kõnelema hakkavad, eri ajastutel Christoph Kolumbusele püstitatud ausambad. Nii nagu on ümber hinnatud Kolumbuse roll Ameerika ajaloos, on muutunud ka tema “avastuse” kujutamine. Kui varasematel sammastel, nagu näiteks Barcelonas, seisab ta uhkelt samba otsas nagu võidukale maadeavastajale kohane, siis hiljem, kui oli võimatu maha vaikida Kolumbuse vallutuse traagilisi tagajärgi, kujutatakse teda pigem teadlase või vaga usklikuna (nt Baltimore’i ausammas). Kui ükskõik millise interpretatsiooni väljapakkumine on liiga riskantne, otsustatakse mittefiguratiivsete kujude kasuks (nt Philadelphias).

Varasematel ausammastel on kujutatud ka Kolumbuse kohtumist indiaanlastega, kes kohtlevad teda kui jumalat, näidates üles alandlikkust saabuva valge isanda ees. Indiaanlaste puhul pole tehtud katsetki esitada nende kultuuri autentsel kujul. Monumendi tellijatele polnud etnograafiliste detailide jäädvustamine oluline, sest põhirõhk oli Euroopa tsivilisatsiooni saabumisel Uude Maailma. Kogu esitatud ajaloonarratiiv tuleneb eurooplaste vaatepunktist ega vasta kindlasti indiaanlaste ajaloomälule. Nende europotsentristlike mälestusmärkidega seisavad selges kontrastis hilisemad ausambad, kus on üritatud kaasata ka indiaanlaste vaatepunkti. Näiteks üks, kahe maailma kohtumisele pühendatud mälestusmärk Québecis toob Euroopa ja Ameerika maailmavaate erinevuse välja juba vormikasutuses, viidates euroopaliku mõtlemise kandilisele, ehk isegi nurgelisele olemusele ja selle erinevusele ümarast, ringi kujundile keskendatud Põhja-Ameerika põliselanike maailmapildist. Selline katse ajalugu kujutada erineb järsult traditsioonist, kahjuks on selliseid näiteid vähe.

Ka XX sajandi Ameerika ajaloos on konflikte tekitanud narratiive, mis on paisutanud kirgi ka neid kujutavate mälestusmärkide ümber (nt Iwo Jima). Kõige suuremad  erimeelsused  lahvatasid siiski  Vietnami sõja memoriaali ümber, millele Markku Henriksson viitas kahjuks vaid põgusalt, märkides, et ainulaadsest memoriaalist eemale püstitatud tavapärase figuraalse kolme sõjakangelase monumendi avamisele jättis memoriaali autor Maya Ying Lin põhimõtteliselt tulemata. 1993. aastal püstitati memoriaalile lisaks – kuigi samuti mitte väga lähedale – ka figuraalne mälestusmärk Vietnamis teeninud meditsiiniõdedele.

Vajadus traditsioonilisemaid monumente lisada peegeldab ilmekalt memoriaali ainulaadsust ja sellisena ka kontroversiaalsust, mis väärivad siinkohal pikemat käsitlust. Seda maa sisse suunduvat mustast graniidist seina, millesse pole raiutud muud kui kõigi Vietnamis hukkunud Ameerika sõdurite nimed, võib klassifitseerida abstraktseks mälestusmärgiks. Ometi on mälestusmärgi mõju hämmastavalt konkreetne. Piisab isegi fotost, et üksteisele halastamatus reas järgnevad nimed põhjustaksid seletamatut sügavat liigutust. Inimesed, kes tulevad siia otsima oma lähedaste – sugulaste, sõprade, lahingukaaslaste nime, pole sageli valmis omaenese reaktsiooniks: täiskasvanud mehed nutavad, isad veedavad päevi, et kohata kedagi, kes tundis nende poega, lapsed tõstetakse õlgadele, et nad saaksid katsuda oma vanema nime, nime alla jäetakse kirju hukkunuile. Selles mustas peegelsiledas graniidis ja nendes nimedes on mingi maagia, mida pole üheski tavapärases võidukat lahingut tähistavas sõjamonumendis. Maya Ying Lin kirjeldab graniitseina kui piiri meie maailma ja teispoolsuse vahel, kuid isegi need sõnad ei seleta memoriaali maagiat täielikult.

Kordumatuks teeb monumendi nii selle saamislugu kui ka eesmärk. Esimeses on midagi kõige paremas mõttes ameerikalikku: ajal, kui valitsus ikka veel ei teadnud, mida teha ebapopulaarses ja ebaõnnestunud sõjas hukkunute või ka ellujäänutega, sai mälestusmärgi idee alguse ühest inimesest – Jan Scruggsist. Monument rajatigi rohujuure tasandil, eraannetuste toel. Ideekavandite konkursile laekus 1421 tööd, millest välja valitus oli keskendutud nimedele ja jäetud välja igasugused sangarlikud kujud või stseenid, sest just nimi taastab hukkunute individuaalsuse, mille igasugune sõjaväeline väljaõpe teadlikult kaotab. Kõneldes oma eesmärgist, on Maya Ying Lin rõhutanud, et kindralid ei saagi pidada sõdivaid ja surevaid sõdureid indiviidideks, sest nii käiks nende lahingusse saatmine emotsionaalselt üle jõu.

Memoriaali, mis taastab sõdurite individuaalsuse, võikski ehk pidada kordumatuks just seetõttu, et sõdureid mälestades, on see ühtlasi loomult sõja- ja sõjaväevastane. Et niisugune käsitlus paljudele ei sobinud (memoriaali on nimetatud isegi mustaks häbihaavaks), pole eriti üllatav. Pigem on hämmastav, kuigi ka äärmiselt ameerikalik, et monument sellisel kujul valmis. Memoriaal on teinud uskumatult palju – palju enam kui traditsioonilised figuraalskulptuurid – Vietnami sõja lahtiste haavade ravimiseks. Tänast Iraaki võrreldakse üha enam Vietnamiga. Ajalugu kordub, paraku sugugi mitte farsina, seda pole memoriaal suutnud ära hoida.  

Henriksson lõpetas oma valdavalt tavapärastele monumentidele pühendatud ettekande tänaseks tähendusrikaste sõnadega: “Kui loeme mälestusmärke ja meenutame ajalookirjutusele esitatud kolme nõudmist, siis avastame enamasti, et mälestusmärgid kõnelevad küll ajaloost, kuid pigem siiski poliitikast. Kuigi, see kehtib võib-olla igasuguse ajaloo kohta, olgu see kirjutatud raamatusse või kivisse. Tahtsin näidata, et mälestusmärgid mitte ainult ei toeta poliitilist mälu, vaid juhivad ja isegi loovad seda. Kõige sagedamini teenivad mälestusmärgid poliitilise propaganda ja ajaloo ümberkirjutamise huve.”

Henrikssoni diskussandid tõmbasid paralleeli Eesti monumentidega, juhtides tähelepanu sellele, et suur hulk neist on pühendatud kultuuriinimestele ja mitte sõjasangaritele. Üksnes Tartu linnapildile heidetud pilk tõestab seda elavalt: Emajõe ääres seisavad teineteise läheduses Kreutzwald ja Luts, all-linnas kõrvuti Vilde ja Wilde, Toomemäel Kristjan Jaak Peterson. Sellest võib järeldada, et eestlaste rahvusliku identiteedi juured peituvad (rahvus)kultuuris, mis on pikka aega olnud olulisemaid eestluse kandjaid.

Meie ajaloonarratiivi loovad kangelasloodki pole sõjakad. Kalevipoja kuju Tartus Emajõe kaldal tähistab Eesti Vabadussõda, kuid näib kandvat ideed uhkest rahvusest, kes kuulutab selga sirgu lüües oma vabadust. Jüriöö ülestõusule pühendatud monumentki osaleb rahvusliku ajaloo loomises, sest luhtunud ülestõusust on kujunenud tärkava rahvustunde ja vabaduseiha väljendus.

Näiliselt selgete mälestusmärkide kõrval on meil ka neid, mida pole võimalik üheselt mõista, näiteks Lihula monument ja pronkssõdur. Tegu on poliitiliselt keerulist sõnumit kandvate ja vastuoluliste monumentidega, mille olemasolu on sama problemaatiline kui nende kõrvaldamine.

Et mälestusmärkide tähendus võib ajas muutuda ja kujuneda probleemiks, tuleb sündmuste jäädvustamiseks leida teisi võimalusi. Ka Eestis on liigutud kahes suunas. Esimene võimalus on püstitada abstraktseid mälestusmärke, sest kui ei saa täpselt aru, mida monument kujutab, väheneb tõenäosus, et see kedagi riivab. Selge näide abstraktsuse poole liikumisest on Estonia huku monument. Teine võimalus on tagasi minna mõnda ajaloojärku, mille interpretatsioon on konsensuslik ning seetõttu saab püstitada ausamba isikutele, kelle panus meie riigi ja rahva arengusse näib vaieldamatu. Diskussandid rõhutasid, et mingis mõttes tähistavad sellised kujud soovi minna tagasi ajalukku, kuigi sellisesse ajalukku, mille tähendus näib eestlastele “lihtne” ja “turvaline”. Paraku ei päästa see alati ajalooprobleemidest.  

Ettekandele järgnenud arutelus tõusis prognoositavalt keskseks teemaks pronkssõdur. Prohvetlikuks kujunes üks kommentaar saalist: see kuju mitte ei kujuta või tõlgenda ajalugu, vaid taasloob seda, muutudes ise aktiivseks ajaloo tegijaks. Ajalugu ei õnnestu alati kivisse kammitseda.  

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht