Ajaloopilt ja ajaloomälu

Mingit laadi tellimuslikkus on ajaloopildile olnud omane ajast aega, olgu siis otseselt riiklike konkursside ja ametliku patronaaži või mingi ähmasema ühiskondliku tellimuse kujul.

MART KULDKEPP

Tallinnas Kumus mitu kuud üleval olnud näitus „Ajalugu pildis – pilt ajaloos“ (15. III –5. VIII 2018) on nüüdseks läbi saanud, kuid kahtlemata jääb edaspidigi oluliseks Linda Kaljundi ja Tiina-Mall Kreemi koostatud ja kirjutatud sama pealkirja kandev raamat: mahukas, suureformaadiline ning rikkalikult illustreeritud teos 368 leheküljel. Põhisisult jaguneb raamat kaheks osaks, millest esimene on kronoloogiline ülevaade Eesti ajaloo pildilisest kujutamisest üleüldse, teine aga rida temaatilis-kronoloogilisi sissevaateid või juhtumiuuringuid teatud märgilisemate ajaloosündmuste kujutamise kohta. Lisaks leidub seal põhjalik ingliskeelne kokkuvõte 45 leheküljel ning kasutatud kirjanduse nimekiri koos korraliku viiteaparatuuriga.

Autorite püstitatud uurimisülesande (vt lk 22) kohaselt on nende eesmärgiks vaadelda piltide rolli Eesti ajaloomälus: seda, milliseid ajaloolisi tegelasi, sündmusi ja nähtusi on kujutatud ning millal, kuidas ja miks on seda tehtud; nagu ka seda, millised on ajaloopildi seosed teiste meediumidega ning kuidas on eri aegadel kasutatud pildilist mälu. Seega on valitud pigem ajalooline (ajaloolaslik?) lähenemine, kuigi sama hästi võinuks uurimisküsimust sõnastada ka kunstiajaloo vaatenurgast: milline on olnud ajaloomälu roll eesti kunstis, kuidas on kunst reageerinud ajaloosündmustele jne. See muidugi ei tähenda, et sellist vaatenurka tekstis ei leiduks. Nagu osutab juba pealkiri, sisaldab raamat varieeruvates proportsioonides segu mõlemast vaatenurgast ning üldse käsitlevad autorid oma uurimisainest suhteliselt vabalt ja intuitiivselt. Kindlasti pole tegu puhtakadeemilise traktaadiga, mis oleks etteantud uurimisraamidega rangelt kammitsetud.

Raamatu peamine siht tundubki olevat pigem hariv, kui uurimuslik: läbivalt (ja muidugi õigustatult) tõstetakse esile vajadust pöörata suuremat tähelepanu Eesti ajaloo pildilisele või visuaalsele käsitlemisele sõnaliste (sh ilukirjanduslike) käsitlemisviiside kõrval, mis on olnud valdavad ja mida on peetud autoriteetseteks nii Eestis kui ka mujal sõnakeskses lääne kultuuriruumis. Samuti kriipsutatakse (nt lk 22) alla asjaolu, et ajaloopilt kõneleb eelkõige oma loomise ajast, mitte pildil kujutatud ajast, isegi kui ajaline distants pole tingimata suur. Seega läheb uuele ümberhindamisele juba XIX sajandil kahtluse alla seatud ajaloopildi usaldusväärsus, s.t selle võime ajalugu autentselt kujutada (lk 19). Nähes ajaloopilti eelkõige ajaloomälu kujutamis- ja kujundamisvahendina, mis kõneleb pigem sündmus(t)e „järelkaja“ kui nende toimumisaja kohta, muutub ka ajaloopildi allikaväärtus uuesti märkimisväärseks.

Piltide „lugemine“ nõuab visuaalset allikakriitikat (vt lk 20), mis mingil määral erineb tavapärasest teksti-allikakriitikast. Nagu autorid on osutanud (lk 21), on pilte tekstidest tihti raskem suunata ja kontrollida ning seega ka tsenseerida, mille üks võimalikke tagajärgi on, et kui ajaloomälus jääb „unustatu“ kummitama (lk 28), siis selliseid „kummitusi“ on kergem tabada pildilistes allikates kui kirjalikes. Näiteks lasevad motiiviränne ja stiilisarnasused uurijatel avastada ootamatut ja mitte tingimata taotluslikku järjepidevust autoritaarsete 1930ndate tellimuslik-ametkondliku kunsti ja Teise maailmasõja või varase sõjajärgse pildipropaganda vahel. Teadlikus kasutuses on niisugused vahendid pakkunud kunstnikele võimalusi poliitilisteks vihjeteks (nt kasutades Vabadussõja või Teise maailmasõja kujutamisel muistse vabadusvõitluse motiive) või ideoloogiliseks subversiooniks (nt pannes sõjajärgsete kolhoositööliste selga sini-must-valged rõivad).

Samuti oluline ajaloo kujutamise seisukohalt on pildikeele konkretiseeriv iseloom, mis tahes-tahtmata nõuab kunstnikult mingite lünkade täitmist. Kui kirjalikus ajalookäsitluses – olgu see ilukirjanduslik või akadeemiline – on võimalik mitteteadaolevatest üksikasjadest (nt madisepäeva lahingu täpne asukoht või eestlaste vanema Lembitu välimus) vaikides mööda minna, siis visuaalne kujutus nõuab vähemalt mingisuguse oletuse ja sellega seotud valikute tegemist. Need võivad omakorda öelda midagi olulist vastava loojanatuuri, kunstiliste taotluste või ka lihtsalt kaasaja kohta. Näiteks on Eesti ajaloopiltidelt kerge näha, kuidas hilisemat folkloori ja esemelist kultuuri on kasutatud kujutamaks vähetuntud varasemat ajalugu (lk 17). Maalimata neid töid aga sellegipoolest ei jäetud, mis on juba iseenesest kõnekas fakt ning osutab ajavaimule, mil neid pilte vajati.

Mingit laadi tellimuslikkus on ajaloopildile olnud omane õieti ajast aega, olgu siis otseselt riiklike konkursside ja ametliku patronaaži või mingi ähmasema ühiskondliku tellimuse kujul. Seetõttu on ajaloopildid ka tihti õige hästi ja laialdaselt levida saanud, olgu siis raamatuillustratsioonidena või näitustel ja avalikus ruumis eksponeerituna ning tegemist on olnud võrdlemisi politiseeritud žanriga, milles piirid n-ö tõsise kunsti ja propaganda vahel on olnud ähmased. Tulemuseks on, et ajaloopilt kipub tihtipeale olema veidi banaalne, pigem mingit ajalookäsitlust illustreeriv-legitimeeriv kui kahtluse alla seadev nähe – see aga ei muuda seda veel vähehuvitavaks, kuna kusagil legitimeerimisvajaduse taga peitub ka võimalik kriitika, millele vastatakse või mida ennetatakse. Samuti võib ühel hetkel kõrgetasemelist soosingut nautinud käsitluslaad osutuda pärast võimupööret lausa kuritegelikuks, nagu näitab arvukate Vabadussõja-teemaliste maalide hävitamine esimese Nõukogude okupatsiooni aastal. Ent sellele kõigele lisaks on ajaloopildil muidugi ka oma kriitiline potentsiaal (vt lk 22), mis lubab kunstnikul valitsevat ajalootõlgendust ümber lükata ja aidata mitmesugustel „kummitustel“ uuesti pead tõsta.

Kõigi nende ja paljude muude teemadega tegeletakse Kaljundi ja Kreemi raamatus põhjalikult ja mitme nurga alt, ärgitades lugejat samadel radadel kaasa mõtlema. Vähemalt omaenda seisukohast võin öelda, et seda on tehtud tulemuslikult – ajaloolasele, kes ei ole ajaloo visuaalsele kujutamisele varem erilist tähelepanu pööranud, on raamat kahtlemata huvitav, värskendav ja intrigeeriv lugemismaterjal.

.

Ka minu järgnevad, veidi kriitilisemat laadi küsimusepüstitused ja tähelepanekud kindlasti ei kahanda teose koguväärtust, kuid võivad sellele ehk midagi juurde anda.

Raamatu kahest osast on minu hinnangul õnnestunum esimene: kompaktne ülevaade Eesti ajaloo kujutamisest Eesti (aga mitte ainult eestlaste loodud) kunstis, eeskätt maalikunstis ja graafikas. Eraldiseisvad temaatilised juhtumiuuringud raamatu teises pooles on küll huvitavad ja detailirohked, kuid pöörduvad tihti tagasi juba varem öeldu juurde, mistõttu tekib küsimus, kas neist vähemalt osa poleks olnud mõttekam põhiteksti lõimida. Näiteks on Kalevipoja kujutamisest peale eraldi juhtumiuuringu võrdlemisi pikalt juttu ka esimese osa alapeatükis „Uue identiteedi otsingud: 1980. aastate omamütoloogiad“ (lk 123-126). Mõlemat tekstiosa eraldi vaadeldes on kordus kahtlemata õigustatud, kuid raamatu kui terviku seisukohalt siiski tarbetu. Näiteid leidub teisigi – Viktor Vasnetsovi maalist „Vägilased“ Balti jaama peahoone seinal on umbes sama põhjalikkusega juttu nii lk 102 kui ka lk 153; Evald Okase pannoost „Rahvaste sõprus“ nii lk 28 kui ka lk 121 jne. Muidugi võib küsida, kas autorite meelest peakski kogu raamatu läbi lugema – võib-olla on tegemist pigem tekstikogu kui tervikkäsitlusega.

Mõneti põhimõttelisem küsitavus väljendub selles, et toodud juhtumi­uuringud kipuvad olema erineva pikkuse ja põhjalikkuse astmega: Kalevipoja kujutamise käsitlus hõlmab lk 141–159; samal ajal kui Eesti viikingite käsitlus kõigest lk 161–163. See justkui osutab, et mõni väljatoodud-käsitletud mälukoht (vt ka Teine maailmasõda, lk 257–295) on ilmselgelt olulisem kui mõni teine (vt ka iseseisvusmanifesti väljakuulutamine, lk 219–221), mis omakorda paneb küsima, kas neid üldse on mõttekas sama taseme mälukohtadeks pidada. Võimalik, et otstarbekam oleks mingi mitmetasandiline struktuur, mis viitaks selgemalt, et eesti rahvusluse suured alusnarratiivid (eepos „Kalevipoeg“, iseseisvumine ja Vabadussõda, Teine maailmasõda) pole mitte ainult ise mälukohad, vaid sisaldavad omakorda vähemaid mälukohakesi: „Kalevipoeg“ nt kuulsat episoodi siili ja laudadega; iseseisvumise ja Vabadussõja lugu aga iseseisvusmanifesti väljakuulutamist.

Kuivõrd selged on eestlaste rahvusteadvuses piirid näiteks Kalevipoja, Eesti viikingite ning muinasmaa ja muinasusu vahel? Oskar Kallis, Kalevipoja kroonimine. Pastell, 1915.

Õieti väärib kahtluse alla seadmist ka mõiste „mälukoht“ ise, mis metafoorina viitab justkui mingile selgesti piiritletavale üksusele, mis aga tegeliku diskursiivse laialivalguvuse tingimustes võib olla eksitav. Kuivõrd selged on eestlaste rahvusteadvuses ikkagi piirid näiteks Kalevipoja, Eesti viikingite ning muinasmaa ja muinasusu vahel, mis on siin kõik omaette alapeatükkidesse paigutatud? Ka autorid ise rõhutavad ajaloopildi juures mitmesugust laenamist-ülevõtmist, sh seoseid baltisaksa kunstnike negatiivse eestlasekäsitluse (eestlased kui metslased) ja hilisema eesti rahvusliku kunsti vahel (lk 58), muistse vabadusvõitluse ja Vabadussõja kujutamise vahel (lk 76), või ka sõdadevahelise aja ametlik-rahvusliku kunsti ning Nõukogude ja Natsi-Saksamaa propaganda vahel (lk 91, 99). Sedalaadi ideeringluse, mille pinnalt eesti rahvuskultuur ju kokkuvõttes on tekkinudki, mõistmiseks on vaja võimalikult eelarvamusvaba uurimist, millele sündmuste diskreetseteks mälukohtadeks jagamine võib hakata vastu töötama.

Eesti rahvuslus ja selle seosed Eesti ajaloopildiga on üldse valdkond, mis vajab edasist läbimõtlemist. Raamatu autorid toovad kohe alguses välja, et „[k]äesolevas raamatus vaatleme peaasjalikult kunstnike loodud pilte Eesti ajaloost ning nende suhteid ühiskonna ja ajaloomäluga, keskendudes kunsti seostele võimude ja ideoloogiatega ning rahvusliku identiteediloomega“ (lk 17). Selle ülesandepüstituse juures väärinuks süstemaatilisemat käsitlust just viimane aspekt, kuna eri juhtudel võib käsitletavate kunstiteoste seos eesti rahvuslusega olla vägagi erinev. Nt Mustpeade epitaafil (1561, lk 33) on eesti kultuurile kahtlemata hoopis teist­sugune tähendus kui mõnel fantastilisemat sorti „Kalevipoja“-illustratsioonil – kui esimest seob Eestiga (tänapäevases mõttes) ainult kujutatud sündmuse toimumispaik, siis teist, vastupidi, seob Eestiga selle rahvuskultuuriline kontekst ning kujutatud (väljamõeldud) sündmuse (väljamõeldud) toimumispaik on perifeerse tähendusega. Küsimusele, mis peaks olema raamatusse kaasatud ja mida üldse Eesti ajaloopildiks pidada, on autorid lähenenud pigem intuitiivselt ja tervemõistuslikult, kuid edaspidi oleks huvitav nende küsimuste üle kriitilisemalt järele mõelda.

Veelgi ambitsioonikamaks minnes tuleks uurimisprogrammi õigupoolest võtta Eesti ajaloo multimodaalne käsitlemine laiemalt, mis haaraks kirjandust ja kunsti, aga ka filmi, muusikat ja muid kultuuri(mälu)valdkondi. Selles mõttes pakub mälupaiga mõiste võib-olla tõesti tänuväärse stardiplatvormi, mida saaks kasutada umbes samamoodi, nagu (tegelikku) paika kasutatakse distsipliiniülestes maiskonnauuringutes uurimise algus- ja ankrupunktina. Tahtmata autoreid üleliia kritiseerida – eriti Eesti ajalooteaduse kontekstis on kahtlemata tegemist interdistsiplinaarsuse poolest eesrindliku teosega – kohtab siingi aeg-ajalt veidi kitsastes piirides mõtlemist. Näiteks võib tuua taasiseseisvumisjärgsesse Eesti kunsti puutuva väite „Mahtra sõda ja 1905. a revolutsioon on nõukogudeaegse üleekspluateerimise tõttu aktuaalsuse kaotanud“ (lk 76) – tahaksin küsida, kas vastavad teemad pole aktuaalsust kaotanud pigem ikkagi seetõttu, et baltisaksa mõisnike ja Tsaari-Venemaa vaenlasekuvand on eesti ajaloomälus tuhmunud ja asendunud sellesama Nõukogude ajaga?

Väikeste vigade ja tähenärimise juurde minnes võiks norida selle üle, et kohati tundub, nagu oleks teksti andnud veel viimistleda. Leidub üksikuid lahmivaid, umbisikulises kõneviisis väiteid („Piltide põhjal tekib mulje, et saksa kultuuripärandiga toimetulek oli sõdadevahelisel ajal veel probleem“, lk 171; „Sõjalis-patriootlik hoiak oli Eesti Vabariigis üldiselt hinnatud, eriti 1930. aastatel“, lk 233), sõna- ja mõttekordusi („Vanemuise esimene „pildistaja oli baltisakslane Friedrich Ludwig von Maydell“, lk 135; „Eesti rahvuskangelase esimeseks „pildistajaks“ oli baltisakslane Friedrich Ludwig von Maydell“, lk 141) ja trafaretset kõnepruuki (nt mõiste „moekas“ või „moodne karm stiil“ esineb nii mitmeid kordi (lk 153, 205, 217, 252, 283), et lõpuks ei tohiks karmi stiili moodsuses küll ühelgi lugejal enam kahtlust olla). Leidub üksikuid kirjavigu nimedes (Juri Samar pro Samarin, lk 46; Anrdus Johani pro Andrus Johani, lk 151) ning küljendusvigu (lk 150, 200).

Otseselt faktidesse puutuvaid küsitavusi jääb silma siiski väga vähe. Nikolai Kalmakovi pildi vasakpoolsesse alumisse nurka kirjutatud daatum 18. november 1917 ei saa olla Maa­nõukogu kokkutulemise päev – konteksti arvestades pidas Eesti olude suhtes võhiklik kunstnik silmas ilmselt hoopis 28. novembrit 1917, s.t Maa­nõukogu laialiajamise kuupäeva, kui see jõudis end kuulutada kõrgeimaks võimuks Eestis ja seeläbi Eesti riiklusele põhimõttelise aluse panna (vt ka lk 244). 1935. aastal korraldatud Vabadussõja-teemalise maalikonkursi teema „Meie kolm vallavanemat Riias 1918 esinemas oma kirjaliku protestiga“ ei saa näidata midagi selle kohta, kui kõrgelt hinnati „eestlaste julgust [Vabadussõjas] üle Eesti piiride (Pihkvas, Riias) minekul“ (lk 223) – vallavanemate protest leidis aset mitu kuud enne Vabadussõja algust ning oli seotud hoopis vastupanuga Saksa okupatsioonile. Ja lõpuks pole Eduard Järve lõpuvinjetil Albert Kivika romaanile „Nimed marmor­tahvlil“ (lk 235) siiski mitte padrunid, vaid tühjad padrunikestad, mis arvestades pildi temaatikat ja asukohta on ka loogilisem.

Need vähesed kriitilised noodid ei tohiks siiski kõlama jääda. Autorid on teinud ära suure ja muljetavaldava töö; eriti arvestades seda, et monograafia kirjutamine on tegevus, mida meie teaduspoliitika kuidagi ei soosi. Nagu osutab oma sissejuhatuses Kumu kunstimuuseumi direktor Kadi Polli, on tekst „oma ambitsioonilt ja ülesehituselt [—] pigem täisväärtuslik akadeemiline monograafia kui muuseuminäituse kataloog“ (lk 9). Selle hinnanguga võib nõustuda – Kaljundi ja Kreemi raamat on oma ambitsioonikuses teedrajav ning pakub loodetavasti inspiratsiooni edasisteks uurimusteks.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht