Ajalooline ideoloogia ja ajalooteadus

REIN RUUTSOO

Poliitik, kes võtab inimestelt õiguse valida oma saatust, pole eksija, vaid kõrvutatav ajaloo võltsija või arstist mürgisegajaga Nõukogude totalitaarse kontrolli kokkuvarisemine on toonud vähem uut Eesti kaasaja ajaloo uurimisse kui oodata võis. Seda toetab võrdlus Ida-Kesk-Euroopa riikide ajaloo uurimise kiire kaasajastumisega. On suur hulk poliitilise ja sotsiaalajaloo keskseid küsimuseasetusi, milleni Eesti postsotsialistlik ajalookirjutus pole veel jõudnud. Eesti postkoloniaalne ajalookirjutus on suuresti posttraumaline. See tähendab, et taaskehtestatakse vanu identiteeti loonud narratiive, mis olid poliitilistel põhjustel põlustatud. Kuid tõsisem probleem on, et Eesti poliitilise ajaloo uurimine on paljuski jäänud sotsiaalteadustest lahutatuks ja poliitilisest filosoofiat puutumatuks. Ka eesti pagulasteadlaste hulgas polnud Strohmase, Sabaliunase või Vardyse tüüpi arvukat ajaloolaste rühma, nagu oli leedulastel (Tõnu Parmingu akadeemiline toodang jääb 70ndaisse aastaisse). Nii jäi Eesti möödanikku poliitiliselt ekspluateeriv ajalooline ideoloogia (nii Pätsu aja apologeetide kui EKP arendatud) suuresti kaasaja ühiskonnateadustest puutumata. Posttraumaline periood on seetõttu veninud liiga pikaks.

Muutuste märgid

Viimase paari aasta uut kvaliteeti näitavad poliitilise ajaloo uurimused ja arenev mõttevahetus on põnev. Näib, et Eesti ajaloo uurimise oma kägistusse pressinud ?mütoloogilised narratiivid? on hakanud murenema. Vähemalt 20-30ndate aastate kohta on nüüdseks raiutud raamatuteks arvukalt mitut tüüpi uusi teadmisi (Tõnu Tannbergi, Eero Medijaise, Jaak Valge, Magnus Ilmjärve jt. uurimused, koguteos ?Sõja ja rahu vahel? jne.), mis kuidagi ei sobi ?kuld ajastutest?, ?rahva-isadest? jne. 90ndail taaskinnistatud pildist. Jaak Valge õigusega premeeritud kaasaegne uurimus näitab, et Eesti Vabariigi eliit (Laidoner, Päts jt.) ähvardas oma riigi rikastumise nimel peaaegu pankrotti ajada. Bolðevike poolt röövitud verist kulda pesti ülikasumlikult nende juhitud pankades. Mille poolest mõrvatuilt röövitud kuld erines natsikullast? Selle taustal pole pistisevõtmine ka äsjaselt vaenlaselt nii väga seletamatu.

Kuidas nõukogude perioodi kohta saab kirjutada ka midagi süvauurimuslikku, seda näitab dr. Olaf Mertelsmani kokku pandud kogumik ?Balti riikide sovjetiseerimine 1940 ? 1956?. (Tartu: Kleio Sihtasutus 2003). ?Pärismaalasi? leidub autorite seas siiski üksikuid ja seda paljuski põhjusel, et tasemel autoreid pole just palju. Nõukogude süsteemi kuritegelikkuses ei kahtle keegi, aga näiteks dramaatilisi jutustusi metsavendade ning repressiivaparaadi võitlusest peab täiendama sotsiaalajalooline ja reþiimiuurimuslik analüüs. Eesti taasiseseisvumist ette valmistanud kultuurilised protsessid ja poliitilised vormusid peamiselt paraku mitte keldreis, vaid avalikkuses. Eesti vabanemise võimaldanud sotsiaalne kapital kujunes avalikkuses ja ?ametlikus? kultuuris.

Anastatud rahva risti ja põigiti jagamine kollaborantideks ja tõelisteks patriootideks on pigem kaugelt vaatajate, kes ise ole seisnud valikute ees (a la Vello Helk), retoorika kui tõsise tunnetusliku väärtusega tegevus. Sõimu ?punaparunite? ja muude ?Moskva käsilaste? aadressil ei saada mingi uurimuslik tegevus. Mõnele parteile on nii kirjutatud ajalugu toonud ka ehk hääli, aga ei oma siiski tunnetuslikku väärtust. Eesti taasiseseisvumist lausa konspiratsiooni-teoreetilises võtmes ?heade? ja salareeturite võitlusena kirjeldavad raamatud, nagu seda on ?Teine Eesti?, esindavad avalikku poliitilist ideoloogiat. Fakte valitakse, tsitaate kohitsetakse, mõtteid moonutatakse kooskõlas kirjutajate partei huvidega, kusjuures eeskujuks on ilmselt olnud NLKP ajaloo kirjutamine. Igatahes must-valged skeemid ja võtted on ligilähedased.

Vangerduste valud

Poliitilise ajaloo ?mälupesade? ümberkodeerimine on suuresti identiteedi probleem. Eesti poliitiline identiteet, mis toitub müütidest, on nn. järjepidevuse pantvang. Eesti Vabariigi tõeline ?taastamine? tähendanuks tegelikult ka Pätsi reþiimi taastamist. Sellest loobudes loodi skisofreeniline teadvusalus. EVd ei taastatud 1938. aasta põhiseadust järgides, kuid samas keelduti avalikult selle põhjust selgitamast. Ajalookirjutuses näis ?hea Pätsi aeg? püsivat. Ajakirjanik Kalle Muuli kirjutas tollal Postimehes otsesõnu, et Pätsust tõe rääkimiseks pole veel aeg. Polnud vist jah. Pätsi pojapojale Matti Pätsile antud häältega pääses aastal 1992 riigikokku veel neli Isamaa kandidaati. Häälepüüdja ise lahkus peatselt parlamendist.) Ilmjärve tabanud süüdistustega püüti poliitilist ?pildirüüstet? veel kord peatada. Matti Turtola kaks aastat tagasi ilmunud uurimusele Pätsist sadas süüdistusi ?absurdustes? ja tagantjärele tarkuses.

Tõsiasju oli võimatu eitada, aga tõtt, et Pätsi klikivalitsus tagus kesksed naelad Eesti iseseisvuse kirstu, pole kah kerge tunnistada. Dialoog asendus vaid ignoreerimisega ja vahel ka mööndustega. Turtola Pätsi-uurimuse üks põrmustaja Enn Soosaar leiab lõpuks, et ?mitte mingit õigustust ei ole aga Konstantin Pätsi käitumisel pärast 17. juunit 1940, kui president nõustus presidenti mängima ka pärast riigi okupeerimist?. Ilmjärve uus suur monograafia ei jäta aga enam mingeid manööverdamisvõimalusi. Arvustustes küll leitakse, et Ilmjärve uurimus vajaks ?subjektiivsuste? kõrvaldamist (Mart Laar, Areen 29. VII 2004). Et aga mitte ühtegi näidet selle kohta, mis vajaks toimetamist, ei tooda, siis on pigem tegemist retoorilise äsamisega ja tsenseerimiskihuga. Raamatust midagi akadeemilise teaduse raamidesse mitte mahtuvat ei leia.

Eestlaste sõdimised Teises maailmasõjas on teine mütoloogiline mälupesa. Usun, et Sinimägede tragöödia jätkuv müüdistamine ?teise vabadus-sõjana? on kellelegi teraapilise, aga mitte tunnetusliku väärtusega. Soome riigi ja Saksamaa sõjaliitluse ning sakslaste kamandatud eesti üksuste Saksa lippude all sõdimise vahel paralleelide tõmbamine ei kannata mitte mingit kriitikat. Uluotsa üleskutse oli ilma igasuguse poliitilise ja sõjalise realismita avantürism. Pole selge, milline oleks olnud inimeste saatus, kes poleks pääsenuks 1944. aastal Läände. Kuid Uluotsa avantüüri hinnaks olid kindlasti tuhanded kui mitte kümned tuhanded ?sõjapikendajatena? langenud eesti emade pojad.

Võrreldes vene külade põletaja Alfons Rebase kanoniseerimisega, annavad Sinimägede müüdi loojad juba taandumissignaale. Nii leidis Mart Laar äsja, et ?viimane aeg tunnistada?, et Narva rindel moodustasid eestlased vähemuse, rinne oli Soome suunaga võrreldes teisejärguline jne. Kas see siis teadmata oli? Iga Nõukogude armees leitnandi pagunidki saanu teab, et peamine arvestusüksus rindel on tulejõud ning tankide, lennukite ja raskesuurtükiväe toetuseta oleksid kergerelvis eesti mehed olnud peamiselt kahuriliha rollis. 30 000 ? 40 000 püssimehega 200 000 hambuni relvis venelast ei peata (strateegiliseks läbimurdeks piisab kahe-kolmekordsest ülekaalust elavjõus).

Oluline on rõhutada, et mitmed tänased mööndused ei rajane uutel faktidel. Mis saladus see on, et Päts tallas jalge alla Eesti Vabariigi põhiseaduse või et Narva rindel 1944 oli eestlasi suur vähemus. Seega on teadusvälises suhtumises akadeemilise uurimistöö tulemustesse toimumas oluline muutus. Muidugi, vahel hakkab nii mõnelgi müütidest kahju ja 65aastane Päts tunnistatakse ?vanaks ja haigeks meheks? (mis siis Rüütli ja Merega teha?). Selgitatakse, kuidas autoritaarsete reþiimide kehtestamine oli Euroopas üldine ?trend? ja kuidas siis Eesti teisiti sai. (Enn Soosaar). Või siis hakatakse lõputult ketrama sellest, kuidas Pätsi ja Laidoneri loobumine sõjalisest vastuhakust olevat päästnud Eesti rahva täielikust hukkumisest (Trivimi Velliste, Postimees 26. VII 2004). Sel viisil juhitakse tähelepanu kõrvale peamisest, s. o. rahva demoraliseerimisest ja maailma avalikkuse süstemaatilisest petmisest autoritaarse juhi valitsuse poolt.

Möödaniku reetmisi on püütud õigustada demagoogilise argumendiga, et mitte ainult ajaloolastel, vaid ka poliitikutel olevat õigus eksida. Nagu arsti ja masinakirjutaja ?eksimine? pole võrreldav, pole kõrvutatav ajaloolase ja poliitiku vastutus. Poliitik, kes võtab inimestelt õiguse valida oma saatust, tallab jalge alla seadused, pole eksija, vaid kõrvutav ajaloo võltsijaga või arstist mürgisegajaga. Võltsijad meeldivad diktaatoreile ja vastupidi ? ajaloo võltsijad mütologiseerivad diktaatoreid.

Ajaloolise ideoloogia ja uurimise kokkupõrge

Tõmblemine faktide ja hinnangute vahel kõneleb ajaloolise ideoloogia ja ajaloo uurimise süvenevast ühitamatusest. Ajalooline ideoloogia on osa võimumängudest ja ainult näiliselt seotud ajalooga. Ajalooline ideoloogia, mis kanoniseerib valikuliselt sündmusi ja tegelasi (hagiograafia,) on apologeetika ja sellisena osa poliitilise reþiimi pealisehitusest. Ajaloo uurimine on ajaloolise ideoloogia antipood. Seda juhib tunnetushuvi ja sellisena loob see uusi teadmisi, seletusi jne. Ajalooline ideoloogia õigustab juba tehtud valikuid või olusid ja on loomult teleoloogiline. Peamiselt sümbolite tasemel toimiv ajalooline ideoloogia orienteerub massiteadvuse kujundamisele. Ajaloo uurimine toitub eelkõige indiviidi ratsionaalsest kaalutlusvõimest ja soovist rohkem teada saada. Ajalooline ideoloogia kujundab rahvuslike suurmeeste panteoni (Päts, Tõnisson, Laidoner) ja heroiliste sündmuste kataloogi (Paju lahing, Võnnu lahing, Sinimäed jne.).

Et Pätsu ja Co meeleheitliku kaitsmise taga on poliitilised, st. ajalooteaduse-välised motiivid ? hirm, et tollaste kollaborantide ja reeturite taustal paistavad nõukogude aja tegelased ehk paremas valguses, vihjab ka Vello Helk (Akadeemia 2004, nr. 8, lk. 1845). See on tüüpiline ajaloolise ideoloogia argument. On aeg tunnistada, et suuresti kolmekümnendail aastail vormitud, pagulaste konserveeritud ja tõsiasjade peitmisest toituv ajalooline ideoloogia on tunnetuslikult ja poliitiliselt kahulik. Demokraatiat taotlevale Eestile on kahjulikud ajaloolised apoloogiad, mille alusväärtused erinevad suuresti näiteks põhjanaabrite ajalookirjutusest ja takistavad meid olemast Euroopa moraalsed ja poliitilised kaasaegsed. Venemaa, Tðehhi või Poola vabastamist pidurdanute rüütliristide (tammepärgadega või ilma) ülistamine annab vale signaali: isiklik sõjaline vaprus on ülev ka kuritegeliku reþiimi lippude all, tsiviilelanike terroriseerija võib olla rahvuskangelane, omad diktaatorid võivad olla süüdimatud, ?eksida? jne. Kõik, mis ei sobi demokraatiaga, eriti kui see viis Eesti hukuni, vaatamata sellele, kui kallis see on järjepidevusele, ei saa olla meie ajaloolise identiteedi aluseks.

Tõsiasjadele toetuv ajalookirjutamine tuleb Eesti poliitilisele arengule ja üldse rahva vaimsele tervisele kasuks. ?Kapifaðism? otsib tuge võltsitud ajaloost. Avalik võim ja ajaloo kirjutamine peavad kandma samu humanistlikke väärtusi, arusaamu moraalsest vastusest ja õiglusest. Res Publica ühe isa Olari Taali arutlus, et Päts lihtsalt ?müüs, mida tal müüa oli?, st. informatsiooni, on hoiatav signaal äraspidisest seosest ajaloo ja tänapäeva poliitika vahel. Õigustades mineviku reetmisi, vähendame ka tänase poliitiku vastutust ajaloo ees.

Uue ajaloolise eneseteadvuse lävel

Ajaloolised ideoloogiad on loomult konservatiivsed ja seega arenguvõimetud. Nad teisenevad eelkõige paradigmade vahetuse kaudu. Okupatsioonid, ajaloolised traumad, aga ka poliitikutest koduloolased on konserveerinud nende maailmavaatega sobivaid ajaloolisi ideoloogiad. Kaasaegse Eestiga haakuv identiteet saab rajaneda vaid mineviku demütologiseerimisel. Eesti lähiajaloo kirjutamisel seisab ees paradigmavahetus. Meie ajalooline horisont peab teisenema. Rootsi suutis kunagise militaarse ajaloo heroiseerimise paradigma kohale tõsta kodanikuühiskonnakeskse ajalookirjutamise. Põhjala identiteeti arendanud Soome on Suur-Soome nägemuse asendanud Põhjala sillaehitaja identiteediga. Eestit konsolideeriv ajalooline ideoloogia võiks kinnistuda uute suure ajaloolise kaaluga saavutuste ümber.

Ajaloolise ideoloogia peamiseks ?perspektiiviks? pole mõtet seada Pätsu aja idealiseerimist, aseainete konstrueerimist meie pidamata jäänud Talvesõjale jne. Selle alanduste ja kaotuste aja saaks muuta eelajalooliseks õppetunniks, juhul kui me ei taha vigu korrata. Eestil saab lähiaastatel täis kaks aastakümmet autentset nüüdisajalugu. Aastal 1988, kui mitte juba varem, muutusime taas ajaloo subjektideks. See on kaasaegse ühiskonna tekke lugu, mis kannab tänast identiteeti ja moraalset sõnumit. See on rahva eneseleidmise ja Euroopasse tagasipöördumise lugu. Võime rääkida eestlastest kui rahvast, kelleta impeeriumi demonteerimine poleks olnud nii rahumeelne protsess. Kuidas me lõime võtmed, mis paljude jaoks ei sobi veel Eesti ?ajalukku?, aga mis muukisid ülihästi lukke, mis hoidsid koos seda rahvaste vanglat. Kuidas suutis diktaatorite reedetud rahvas ikka veel tõusta, sellele küsimusele oskavad ajaloolased ehk kord ka vastata.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming