Ajalooline aeg on üks vimma ja vihavaenu pesa

Maarja Kaaristo

Maarja Kaaristo küsitleb Hasso Krulli eesti ja indiaani pärimuse teemadel          Kärgatav Kõu, Ühe indiaaanlase autobiograafia. Tõlkinud Hasso Krull. Loomingu Raamatukogu 2010.        Maarja Kaaristo: Su raamat „Loomise mõnust ja kiri” on äärmiselt terviklik teos. See on väga kompaktne lugu, narratiiv või vaade ja mõneti lugesin ma etnoloogina  seda kui nii-öelda heas mõttes etteheidet või ka suunanäitamist praegusele etnoloogiale või folkloristikale, kus vist takerdutakse liialt üksikküsimustesse ja üldistama väga ei kiputa.        Hasso Krull: Tegemist on lihtsalt tänapäeva teaduse põhisuunaga, kus holistlikku lähenemist peetakse ainult religioosselt häälestatud või Uue Ajastu teaduse omapäraks. Ent kui on tegemist mütoloogilise või antropoloogilise  teemaga, siis on täiesti lubatud läheneda ka poeetilisemalt, vanamoodsamalt ja tõepoolest üldisemalt. Kasutan seda võimalust alati, kui saan, aga teiselt poolt ongi mütoloogia just sellepärast huvitav, et see on nagu omaette keel. See ongi mõeldud selleks, et rääkida niisugustest asjadest, mille kohta on muidu väga raske suuri üldistusi teha. Müüdiline jutustus ei ole niivõrd mingisugune allegooria, kuivõrd teatava müütilise ruumi võimalikult ökonoomne ja mitmest  vaatepunktist avanemine või lahtilaotumine. Mulle tundub, et võimalust mööda peaks sellele ka samamoodi lähenema, kuigi mütoloogiast ei saa muidugi alati päris mütoloogiliselt kirjutada. Aga vähemalt saab kirjutades mingil määral alles hoida mütoloogiale omast vaatepunktide vaheldumist ja ruumilisust.      

„Loomise mõnu” keskne kuju on trikster. Seda mõistet teadlased tavaliselt eesti materjali analüüsides ei kasuta. Kuidas sa triksteri eesti folkloorist üles leidsid?       

Tegemist on Ameerika kultuuriantropoloogiast tulnud mõistega, mida on hakatud üle kandma kõigepealt Aafrika müüdiuurimisele ja hiljem ka mujale. See muster on väga suur ja seega on tekkinud probleem, et väga palju erinevaid tegelasi hakkab selle mõiste alla sattuma. Ühed on looma ja inimese vahepealsed, tõesti müütilised loojafiguurid. Siis on sellised nagu  meie Reinuvader Rebane või Lollike Ivan slaavi folklooris, tobukesed, kes on samal ajal kuidagi geniaalsed või väga leidlikud. Ja viimaks päris anekdootlikud tegelased nagu mulla Nasreddin (ka Hodža, Efendi, Juha, Giufà) Vahemere, Pärsia ja Türgi väga laial kultuurialal või näiteks meie endi anekdootide Juku. Kõik need tegelased ei ole mütoloogilised, nad on erinevatest folkloorikihtidest. Seda tegelast, keda mina olen triksteriks nimetanud, hakati kõigepealt nimetama  hiiuks (saksa ), aga teda on töödeldud ja stiliseeritud ning temast on tehtud teatavale ettekujutusele vastav eepiline kultuurikangelane, mis on teadupärast ainult triksterimütoloogia üks osa. Hiljem on kujutlus triksterist lagunenud Vanapagana ja Suure Tõllu nimede alla, on ka palju muinasjutu- ja anekdoodilaadseid pärimusi, kus tegutseb aeg-ajalt nendega sarnane, aga tugevalt kristlike kultuurimõjudega trikster. Praegune olukord on selline, et väga intensiivset  huvi ei olegi viimase poole sajandi jooksul eesti mütoloogia kõige arhailisemate kihtide vastu olnud. Pigem on huvi tuntud järjest uuemate moodustiste ja hübriidsuse, aga mitte nii arhailiste või võõristavate kihtide suhtes, mida saab võrrelda Põhja-Ameerika või Aafrika mütoloogiaga. Ma arvan, et võtab natuke aega, kuni sellest võõristusest üle saadakse. 

 Raamat ilmus 2006. aastal kas see idee sai nii-öelda valmis või arendaksid veel midagi edasi? 

Ma tegelen sellega ja vähemalt ühe akadeemilisema  käsitluse peaksin sel kevadel valmis saama. See kõneleb spetsiifilisemalt kosmilisest triksterist ja tema eripäradest seoses maastikufenomenoloogiaga. Sellega kunagi tegelema hakates huvitasid mind loomislood kogu maailmast ja eeskätt see, milliseid loojafiguure on üldse olemas olnud. Leidsin triksteri ja muidugi tekkis mõte, et kas ka eesti mütoloogias on tal paralleele olemas. Triksteri kuju on väga ambivalentne, ta on teispool head ja  kurja, ta astub üle igasuguste piiride ja käitub meelega valesti, ta on korraga tark ja rumal … Lihtsalt öeldes kehastab ta teatavat kosmilist virtuaalsust, milles on olemas kõik teostuvad, teostunud ja teostumata võimalused – trikster on justkui võimalikkuse mütologeem. Kui eesti pärimusest rääkida, siis ilmselt võiks just see olla võti eesti pärimuse alghoiakuni: võiksime sealtkaudu jõuda lähemale mõistmisele, kuidas eesti pärimuslik kultuur kogu oma heterogeensuses,  hajuvuses ja kõigi oma laenude ning moevooludega lõppkokkuvõttes ikkagi koos püsis. Mul on tunne, et just kohapärimus on olnud siin väga võtmeline.       

Võib-olla seepärast mulle näibki, et see on mingis mõttes hästi „rakenduslik” raamat.  Sa pakud teatud mõttes praktilise väljundi: „Vanarahva pärimuse tundmine oleks üks lihtsamaid ja käepärasemaid võimalusi määrata oma asukohta moodsate müütide, ideoloogiate, meedia ja popkultuuri rägastikus” (lk 107) ja siis tood välja, et see kas ravib ja aitab või siis annab mingi distantsi. Kus sa ise selles rägastikus asud?       

Jah, nii saabki öelda vaid siis, kui ei ole tegelnud mütoloogiaga ainult teaduslikust huvist. Minu jaoks on mütoloogia midagi väga poeetilist: maailma avatakse keele kaudu, nii nagu seda teeb luule, aga veidi teistsuguses vormis. Niisugune poeetiline mõtlemine on raviv siis, kui inimene või kultuur on jõudnud ummikusse, keerukasse ja raskesti lahendatavasse suluseisu. Ainus asi, mis siis sellest üle aitab, on teatav poeetiline nägemine, mis paneb kõik suhted  uuesti liikuma. Olen selles suhtes Mircea Eliadega ühte meelt, et tänapäeva inimene on tugevasti mütoloogilise mõtlemisega; eriti paistab see silma populaarkultuuris, kus on nii palju motiive ja süžeesid, mis toimivad müütiliste tervikutena. Inimene võib nende kujutlustega kimpu jääda ja siis on vaja lahendusi. Vahel on institutsionaalne religioon see, mis aitab, vahel mõni Uue Ajastu usund või vool; aga ma olen mõelnud, et oleks võimalik ka puhtam  või mingis mõttes fundamentaalsem müütiline tunnetus, mis oleks tänapäeva inimesele täiesti omandatav ja aitaks selles suures eri uskumuste ja mütoloogiate rägastikus kuidagi orientiiri leida. Seda võiks nimetada sisemiseks tööks. Ma ei oskagi kohe öelda, millist osa mängib siin see, kas üks või teine müütiline kujutlus on meie esivanematelt või kuskilt mujalt, see ei olegi alati nii tähtis. Müütilise tunnetuse selgroog on see, et ollakse justkui enda esivanemate  taaskehastus, hakatakse iseendas oma esivanemaid ära tundma, siis tekib suurema pidevuse tunnetus ja see on ilmselt millekski vajalik. Vähemalt mulle tundub, et kui kultuur saaks ka ilma selleta läbi, oleks see tunnetus juba ammu kadunud. 

Sellega seostubki ka minu järgmine küsimus. Nimelt ütlesid 2005. aastal, kui sa  „Loomise mõnu” kirjutasid, Jürgen Roostele ja Sirbile intervjuud andes, et oleks vaja n-ö uut ärkamisaega, mis poleks rahvuslik, vaid „ vanarahva teadvuse ärkamine”, ütlesid, et „oleks vaja tagasi saada see printsiip, mille toel ja mille kaudu esivanemad väga hästi toime tulid”. Mulle tundub, et mingis mõttes praegu ongi meie ühiskonnas laiemalt mingi oma juurte otsimise tahe, mis väljendub kõige erinevamalt suguvõsa uurimisest  kuni etnomustrite tohutu populaarsuseni. See näitab vist midagi. Aga mida?         

Kindlasti. Mulle tundus juba siis, et midagi niisugust on tulemas. Arvan, et kuigi klassikaline rahvuslik ideoloogia on XXI sajandi rahvusriigi paratamatu osa, on see teisest küljest ikkagi ainult XIX sajandi pärand, temas on ikka alles kõik need nõrgad ja negatiivsed küljed, mis on viimase paarisaja aasta jooksul nii hästi näha olnud. Eestis on mitu korda tekkinud küsimus,  kas peaks jääma iseendaks ja rääkima oma keelt, kas peaks kõike olemasolevat mingil moel säilitama ja uude aega üle kandma või siis kuidagi ümber kehastuma – niisugused probleemid olid ka näiteks Noor-Eesti jaoks üliaktuaalsed. Aga nüüd on aeg nii kaugel, et rahvusluse ideed enam edasi arendada ei saa, sest see teostus küllaltki täielikult laulva revolutsiooniga. See asi on valmis. Ja eks ta kestab ja temast on omajagu kasu, seni kuni maailmas  rahvusriikide paradigma kehtib. Aga samas ei saa kogu oma kogukondlikku identiteeti ainult rahvuslusele üles ehitada, see on ikkagi teatavas ajas sündinud struktuur, koos sellele ajale omaste, n-ö sisse ehitatud riketega. Sellepärast oleks vaja traditsiooni või pärimust, mis oleks ajaliselt natuke laiapinnalisem ja mis suhestuks vabalt ja mänguliselt kõige uuema kultuurikihiga, ka kõige uuema mütoloogilise mõtlemisega, millega puututakse iga päev kokku näiteks  meedias või Internetis. See oleks teistsugune rahvuslik mõtteviis, täiesti meie oma.   

Rahvusluse raame surutakse meile tõesti seniajani väljastpoolt piisavalt palju peale, ses mõttes et paratamatult peame selle suhtes vähemalt kuidagi positsioneeruma. Aga  kui identiteetidest kõnelda, siis tundubki praegune tendents ehk olevat lokaalsematele tasanditele minek: näiteks rõhutatakse seda, et oled võroke või setu ja alles siis, et eestlane. See ei pruugi loomulikult olla ka üldse mingi konkreetse paigaga seotud, olla mingi geograafiline determinant, lokaalsus võib avalduda ka hoopis muus, indiviid võib ju identifitseerida ennast näiteks mõne virtuaalse kogukonnaga palju enam kui mingi  rahvusliku projektiga. 

Jah, sellel probleemil on hästi palju erinevaid külgi. Muidugi on tänapäeval identiteet tugevam siis, kui tal on mingeid spetsiifilisi jooni või  eritunnuseid, ja need erinevad identiteedid hakkavad omavahel hõlpsamalt suhtlema siis, kui nad üksteist väikestes erinevustes ära tunnevad. Selles suhtes on see viimase aja areng väga meeldiv. Muidugi võib ka ette kujutada, et Internetis toimuval väikesteks kogukondadeks killunemisel, Facebooki-sõpruskondade süsteemil, võivad millalgi tekkida oma nõrgad küljed. Ühiskond hakkab sisemiselt kapselduma, inimesed koonduvad oma ringidesse, ja nende  ringkondade või sõpruskondade vastastikune suhtlus jääb järjest nõrgemaks, suheldakse ainult sissepoole. Siin võiks küll aidata see, kui oleks käepärast ka diakrooniline mõõde – mitte ainult olevikulised kogukonnad ja suhtesüsteemid, vaid ajas tagasiulatuv tunnetus. Ja parem oleks, kui see tunnetus ulatuks müütilisse, mitte ajaloolisse aega, sest ajalooline aeg on üks vimma ja vihavaenu pesa. Müütilises mõõtmes aga ilmub teatav juurestik, ajalises sügavuses  ebamääraselt laienev põhi, millele on omane inklusiivsus – sinna võib uusi elemente juurde võtta ja luua uusi kombinatsioone. Ühesõnaga, kuskil seal ülemises osas oleme kobar väikeseid sõpruskondi ja mikroidentiteete, aga teisel pinnal muutub see teatavaks suhtlemise maastikuks, omandab mingi ruumilisuse, mis võimaldab üksteise suhtes vahemaid hinnata ja taasluua võrgustikke väljaspool neid sissepoole pööratud kogukondi.       

Ühest küljest vahetan ma nüüd teemat ja tulen „Loomise mõnust” Kärgatava Kõue juurde, teiselt poolt on need aga omavahel muidugi ka üpris orgaaniliselt seotud. Küsin siis kõigepealt, et kuidas sa selle autobiograafia leidsid.       

Siin on tähtis lüli Vembuvana lood, mille kaudu ma kunagi triksteritüüpi loojafiguuri avastasin, ja sealt hakkas omakorda hargnema „Loomise mõnu ja kiri”. Hiljem pöördusin jälle Radini juurde tagasi, et tema enda tausta selgitada, ja sattusin Kärgatava Kõue peale. Tegu on sama mehe autobiograafiaga, selle kes Vembuvana lood Radinile edasi jutustas, kuigi tegelikult ei olnud tal selleks õigust. Avastasin, et see on väga problemaatiline ja ehmatav raamat, kuna jääb  mingisse murdepunkti, kus üks pärimuskultuur on täiesti hävimas või murdumas. Kärgatav Kõu on ka ise väga problemaatiline isiksus. Ta ei ole hea inimene. Temas on küll palju sümpaatset, aga ta ei ole niisugune tore indiaanlane, kellest tekiks mõnus ja rahustav, staatiline pilt. Ta ei ole veel moderniseerunud indiaanlane, ei ole kristlane või ameeriklane, aga ta ei ole enam ka vana tüüpi indiaanlane, konservatiivne põlisameeriklane. Ta pole kumbki, ta on vahepealne.     

Mida selline lugu meile tänapäeval ütleb või peaks ütlema? Miks ta tähtis on või milles peitub tema võlu sinu jaoks? Kas just selles vahepealsuses või milleski muus?     

Oluline on ehk kõigepealt see, et Kärgatav Kõu tekitab suure vastamata küsimuse, millest ei saa enam lahti. Mõju tulebki sellest, et küsimus jääb vastamata. Ta teeb ühe ukse lahti, aga ei ütle, kuhu selle kaudu pääseb, või kas üldse pääseb … See tekst on ka kirjanduslikult väga  huvitav. Eestikeelne versioon tuleb Paul Radini tõlke kaudu, mis on omaette kirjandusteos. Radin nägi sellega kõvasti vaeva, et muuta see stiililiselt mõjuvamaks ja huvitavamaks, aga kui palju ta seejuures algtekstist eemaldus, seda me ei tea. Ta ise ei ole seda kuskil seletanud. Tõlkides pakkus mulle kõigepealt huvi see, kui eestikeelsena niisugune tekst kõlama hakkab. Vembuvana lugusid tõlkides tundsin peagi, et tekst hakkab tõepoolest toimima, sest eesti  pärimuses on niisugune jutustamislaad täiesti olemas. Aga Kärgatava Kõue puhul oli asi keerulisem, sest olukord pole ju traditsiooniline: inimene jutustab oma elust antropoloogi palvel, see aga põimib jutu vahele episoode, millest talle on räägitud juba varem.. Kõik see on muidugi põhimõtteliselt tõlgitav, aga kui eestikeelseks Kärgatav Kõu õieti muutus, pole ma veel aru saanud. 

Ja lõpetuseks esitan traditsioonilise intervjuude  lõpuküsimuse: millega sa praegu tegeled ja mida tulevikus plaanid ette võtta? Mida sa kirjutad või tahad kirjutada? 

Mul on pooleli üks väike raamat sellest loomislaulust, kus peategelane on lind ja universum luuakse munast või munadest. Ma ei oska veel praegu öelda, millal see täpselt valmis saab, võib-olla kevadel. Osalt on see seotud ka „Loomise mõnu” raamatuga. Viimase põhifookuseks sai trikster ja sellepärast jäi kõrvale teistsugune kosmoloogia, mis on samuti eesti mütoloogias olemas: munast loomine ja linnukujuline demiurg. See on meieni jõudnud kiigelaulude  kaudu, mida laulsid neiud, nii et see on mõnevõrra naiselikum ja erineb omajagu triksterilugude kosmoloogiast.

Tartus 15. II 2011

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming