Ajalookirjutuse vastupanuta kohanemine

Rein Ruutsoo

 

Jaak Alliku ärgitava kommentaarita poleks seda õnnetut raamatut kõneks võtnudki, aga ilmselt oleme olukorras, mis avaliku diskussioonita ei parane. Pealegi, telliskiviga “Kohanemine ja vastupanu” jõudis lõpule Karjahärma ja Sirgu triloogia Eesti eliidi kujunemisest kahel viimasel sajandil (esimesed osad olid “Eesti haritlaskonna kujunemine ja ideed 1850–1917”, 1997 ja “Vaim ja võim. Eesti haritlaskond 1917–1940”, 2001). Pinna kõikumine autorite jalge all on iga järgmise köitega üha märgatavam. Viimane köide on ilmne ebaõnnestumine. Selle põhjuseks on eelkõige metodoloogiline nõrkus – haritlaskonda ja eliiti puudutava teoreetilise kirjanduse ja muudes riikides tehtu täielik ignoreerimine, mis annab igas järgmises raamatus üha enam tunda. Lisaks veel “arenenud sotsialismi” uurimisega kaasnevad probleemid ja lõpuks teadustöö elementaarsete alusprintsiipide eiramine.

Minu arvamus ei peaks tulema ootamatusena. Edastasin kord Tunas ilmunud Väino Sirgu kirjutatud osa kohta oma arvamuse toimetusele, kuna oli selge, et ei kirjutaja ega mitte-ajaloolastest toimetus  oska eristada professionaalset ja mitteprofessionaalset tegevust. Edasised ilmunud kirjatööd jätkasid aga samas vaimus – kehva üliõpilasreferaadi formaadis. Mitmeti peegeldab eesti ajaloo kirjutamise tase tõsiasja, et nn eelretsenseeritavate ajakirjade põhimõtted, mis vastutustundlikul toimetamisel oleks uurijale suuresti abiks, pole meil veel vähemalt täiel määral (ütleme nii) rakendunud.

 

“Arenenud sotsialismi” uurimise väljavaated

Karjahärma-Sirgu ühistöölise sarja tasemelangusel on vähemalt kaks põhjust. Esimene seondub Eesti ajaloo uurimise objektiivse seisuga. Kõige paremini on uuritud XIX ja XX sajandi vahetus (ka Karjahärmal mitmeid häid alusuuringuid). Kehvemini tunneme Eesti Vabariigi aega ja napilt on alusuuringuid nõukogude perioodi kohta. Viimane puudus on jätnud tõsise jälje ka suurteosele, Eesti ajaloo VI köite kultuuripeatükkidele. Teiseks, mida edasi, seda keerulisemaks muutub ka uurimisobjekt. Kui XIX ja XX sajandi vahetusele järgnev mahub hästi näiteks moderniseerumise võtmesse, siis “arenenud sotsialism” on postkommunistlikes maades jätkuvalt tõsine väljakutse. Need ühiskonnad on “läbipaistmatud”: telefonipoliitika salastatud, statistika enamasti võltsitud, kodanikuühiskond võrgustunud ja sotsiaalsed suhted ning kultuur mitmekihiliselt semiotiseerunud. Seega tuleb ära teha tohutu töö juba selle aja kohta leiduva andmestiku “korrastamisel”, s.t selle usaldusväärsuse tekitamisel, allikakriitikal. See aga tähendab, et väga suure kaalu omandab juba kontseptualiseeriv tegevus, mis rajaneb sotsioloogiale, antropoloogiale, semiootikale jne. Poliitilise võitluse mõju aga on tuntav: kuni silmapiiril on keegi, kellele võib külge kleepida “endise” sildi, pole lootust, et perioodi käsitlemisel kaaluvad uurimuslikud eesmärgid ajaloolaste ja poliitikute hulgas üles parteilised huvid – valimiste võitmiseks näidatakse, keda vaja, kollaborandi ja rahvuse reeturina.

Sellest vaatenurgast jään kaunis pessimistlikuks. Juba korra hästi kohanenud ajaloolased sulanduvad taas püüdlikult uue “ideoloogilise tellimusega”, mis peegeldub juba raamatute pealkirjade fraasideski, “kultuurigenotsiid” näiteks. Kohanemise ja vastupanu dilemma sünnib uuesti. Nõukogude aja viletsam pool taastub – “võitlev” fraseoloogia asendab taas uurimuslikku süvenemist. Kõlavate pealkirjade all, nüüd turumajanduse, omariikluse jne viljastavates tingimustes, võiks vahel ka tõsist uurimistööd teha. Või on see kohanemisoskus kaduma läinud?

Kogu häda algab tõsiasjast, et uurimuses on käega löödud elementaarsetele teadustööle seatavaile tingimustele. Lohiseva-lobiseva “ajaloolise sissejuhatuse” asemel peaks ju alustama sellega, milleta ei pääse vähemalt Tallinna ülikoolis eelkaitsmisest edasi riigiteaduste osakonna magistritöö: sõnastama selgelt töö eesmärgid, formuleerima peamised probleemid, konkreetsed uurimisülesanded jne. Seejärel tuleks süstematiseerida põhimõisted (haritlased, intelligents, nomenklatuur, eliit jne), sh mõisted, mida süsteem ise kasutas, ja lisada nende analüütiline käsitlus, mis võimaldab näiteks võltsitud statistikat ümber arvutada, s.t uudsel viisil süstematiseerida. Kuid nagu juba Allik osutas, ei tunne eliiti uurinud autorid, uskumatu (!), mõiste “nomenklatuur” sisu! Selle ignoreerimisest, et uurimistöö algab teoreetilise sissejuhatusega, johtub seegi, et “uue klassi” ja üldse nomenklatuuri lähem käsitlus muutub probleemiks alles seoses nn sulaga, sest raamatu “Uus klass” kirjutas Milovan Ðjilas alles 1957. aastal. Kuid nähtus, s.t nomenkatuurne eliit on süsteemiomane nähtus.

Allikakriitika, s.t statistika usaldusväärsuse kohta on siin-seal raamatu keskel arutlusi. Näiteks seoses partei sotsiaalse koosseisu analüüsiga. Kuid kogu statistilise materjali usaldusväärsuse uurimiseta ja arvude kommentaarita pole nõukogude aja arvustik kasutatav. Teame ju, et see oli pokazuuha-ühiskond. Historiograafia on üks võtteid, kuidas oma mõtteid korrastada ja eelkäijatelt õppida. Ka seda pole. Õpiks ehk lääne ja naabrite uurimiskogemusest? Kogu raamatus ei leidu ühtegi võrdleva lähenemise alget, s.t paralleele näiteks Läti-Leeduga, mis on ju kvaliteetuurimise A ja O. Mida pole, seda pole. Aeg-ajalt, näiteks sissejuhatuses, markeeritakse arutlusi Habermasi ja Bourdieu’ nimega – mis pole muud kui teada-tuntud pokazuuha! Mingit nende metodoloogiliselt väärtuslike teadlaste ideede rakendust pole näha! Seda kõike on piinlik kirja panna, aga juba raamatu esimesed leheküljed – historiograafia asemel odavavõitu antikommunismi ja selle “kriitika” publitsistlik segu – ennustavad halba.

Selle kinnituseks raamatule tüüpilise fraseerimise stiilinäide: “Süsteemikriitikutest, sovetoloogidest ja demokraatia jutlustajatest, kes üksteist üle trumpavad, pole puudust, kuid vähe on seletusi. Just seletus on ajaloo kõige haavatavam koht” (lk 17). Mis aga järgneb, on just seda laadi jutlustava ja ületrumpava teksti lõputu ketramine ilma tõsiste “seletusteta”, kui selle sõna all mitte lihtsalt narratiivi mõista (mida autorid väga olulise termini “seletuse” all mõtlevad, seda ei saagi teada, reeglina ajaloolased “seletusi” selle standardteaduslikus mõttes ega ka Marxi mõttes ei annagi).

 

Mõttetu ja vigane faktoloogia

Valesid väiteid, puudulikke ekspertiise jne või lausa rumalusi võiks loetleda lehekülgede kaupa. Mõned näited suvaliselt valitud viielt leheküljelt raamatu keskelt. “Loodusteadustes langesid ideoloogilised pidurid 60. aastatel suuresti ära” (lk 231). Mõned kivipäised lõssenkistid küll veel toimetasid, aga “suuresti” langesid pidurid juba 50ndate keskel. “Stalini ajal polnud esteetika kategoorial mingit tähendust (lk 231). Mis “kategooria” see on? Ei tea, aga arutlustel ilu üle oli kunsti saatust määrav roll. “Nüüdki püüdis valitsev klikk ilu valdkonda monopoliseerida” (lk 232). “Diskussioon sotsrealismi üle Moskvas kulges raskelt” ja “Dogmaatikute vastupanu ületades jõuti üsna lähedale ametlikult põlualuse revisionisti R. Garaudy “piirideta realismile” (lk 232). On vist olulisem, et seda laadi arutelud toimusid ju ka Eestis ja Jaak Kangilaski jõudis siin Garaudy ideid isegi trükis tutvustada! “Sõjajärgseil aastail tehti paljudele Eestisse jäänud haritlastele ja (riigi) teenistujatele, kelle ankeet seda esmapilgul lubas, ettepanek parteisse astuda” (lk 235). Riigiteenistujaid nomenklatuurriigis muidugi tollal polnud! Ja väide ise on ekslik: kuni 1949. aastani keelati nn Saksa ajal Eestis viibinute parteisse võtmine (selle taha jäi kinni ülikooli rektori Alfred Koorti parteisse astumine, mida toetas isiklikult Nikolai Karotamm!

Akadeemilise teose viie (!) lehekülje kohta on küsitavusi märkimisväärselt palju. Kõigist neist vigastest, millest mõni on lihtsalt kurb-naljakas, veidratest väidetest, viletsatest formuleeringutest (“sagedased riiklikud matused ja üleriiklik lein andsid tunnistust teravast võimukriisist Kremli müüride taga” – lk 279) kumab läbi kurb tõsiasi, et raamatu tohutu bibliograafia on petlik. Tegelikult ei valda autorid ainet – ei orienteeru elementaarselt alustrajavates kultuurilistes ja poliitilistes arengutes ja protsessides, mis kujundasid kultuurielu Eestis, kõnelemata sellest, mis toimus maailmas. Need aga moodustavad toimunu, inimeste valikute jne “seletava” konteksti.

Nii kinnitatakse, et pagulaste noorem põlvkond, nagu ka Taagepera, olevat leppinud tegelikkusega, s.t Eesti sovetiseeritusega (sama väidetakse ka kodueestlaste noorema põlvkonna kohta). Taagepera arutlused EKPsse astumise mõistlikkuse üle ja “autonomiseerimise” kavad pole aga ainult pagulaskonna probleem või mingi grupi allaandmise tulemus, vaid liituvad nn konvergentsiteooria ja arengunägemuse kontekstiga. N Liit ja kommunism olid selleks ajaks “tulnud, et jääda”. Mõistmaks 60-70ndate protsesse on oluline teada, et mitte alati pole NSV Liitu käsitletud “kurjuse impeeriumina”, mille häving oli vaid aja küsimus. “Süsteeme” käsitles terve poliitikute ja kremnoloogide armee lihtsalt moderniseeruvate ühiskondade üksteisele lähenevate ja kokkusulavate versioonidena! Selles kontekstis omandab ka “leppimine”, “kollaboratsionism” ja kõik muu Karjahärmale-Sirgule nii armas, lisatähendusi. Eesti pagulased pidid olema targemad sellest, mida sisendas ligi 10 000 sovetoloogi!

Maailmas sel perioodil toimunu fooniks seadmise katsed on halenaljakad. Analüütilist mõõtkava, mis lõppude lõpuks defineeris ka nõukogude riigi hukutsüklid, ei vaadelda. Karjahärma-Sirgu lugemushorisondi mõõdupuuks kujunevad mõned harvad jutuks tulevad kurbtraagilised lood näiteks Reichist, kes kogunud seksuaalenergiat kastidesse ja surnud 1957 aastal Pennsylvanias vanglas (kuupäev on veel puudu!), või selgitus, et Althusser, pealegi vana kommunist, kägistas oma naise (lk 271). Väited viimase lojaalsusest (?) juba surnud Stalinile on enam kui kaheldavad, samuti väide, et Marcusel polnud marksismi-leninismi suhtes kindlat seisukohta. Nimetatud on aga kõik mitte mingid tolad, vaid filosoofia ja sotsiaalteaduste absoluutsed suurkujud. Uurijale oleks peamine selgitada, millised ideed Eesti vaimuelu mõjutasid. Kas või näiteks Marcuse ja Garaudy mõju sedastamine olnuks oluline, kõnelemata Frommist, Parsonsist või isegi Althusserist, kui juba nad kõneks võtta.

 

Klišeed uurimise asemel

Nõukogude perioodi kohta raamatus uut analüütilist teavet ei leidu, uurimuslikke tulemusi pole. Lõputu refereerimise kõrval jutustatakse ümber ideoloogilisi klišeesid, selle asemel et mõnda nähtust ka ikka uurida. Piirdugem ühe näitega: “Kollaborantide koolitamine ja n-ö sotsialismi ehitajate viienda kolonni formeerimine tagalas oli ettenägelik ja pika perspektiiviga plaan. Sama eesmärki teenis ka rahvusväeosade moodustamine Punaarmee koosseisus. Rahvuse ja haritlaskonna lõhestamine nõrgendas eestlaste vastupanu sovetiseerimisele” (lk 193). See lause on copy-paste-tehnikaga “laenatud” ühest teisest raamatust (Karjahärm, Luts, “Kultuurigenotsiid Eestis”, 2005, lk 55). Erinevalt halvast ajakirjandusest peaksid ajaloolased argumenteerima. Mingeid ajaloolisi vaatlusi, analüüse jne selle kohta, mis rolli siis need “kollaborandid” ja viies kolonn Eestisse tulnult ikkagi täitsid, nii võimsale, ideoloogiliselt korrektsele ja kogu põlvkonda poliitiliselt maha kandvale üldistusele loomulikult ei järgne. Kogu “viienda kolonni” retoorika ei rajane mitte reaalse olukorra, võimaluste ja tagalast tulnute tegevuse uurimisel, vaid poliitilistel eeldustel, et tagalast saabusid eesti rahva vaenlased, et terav konflikt kindlustab “õigete” võidu ja avalik vastandumine Stalini päikese all teeninuks kõige paremini arengu huve, s.t arutleb konfliktipõhise laada-antikommunismi keeles. Varjatud alusväide on, et Eestile olnuks parim, kui tagala-eestlased (Kruus, Semper jt) hukkunuksid külmas-näljas ja sõjajärgse Eesti eliit koosnenuks vaid Saksa okupatsiooni üle elanud põliseliidi jäänustest ja liidu-eestlastest, kes teinuks tee lahti tekkinud tühimikku täitvaile mitte-eestlastele. Arvan, et sel juhul me 1991. aastal poleks enam tõusnud.

Samalaadse väärtusega on autorite teada-tuntud rõõm Sinimägede verepulma varjus mere taha kaduda jõudnute üle. Võib ka teisiti arvata. “Enese eestlaseks tunnistamine tähendab samal ajal kodumaa põlistest õigustest kinni pidamist, tähendab kinni pidamist isade poolt pärandatud ja viljeldud maakamarast. Selle põlise seaduse, omast maast kinni pidamise seaduse vastu oleme meie põgenikud eksinud. (…). Pole kangelastegu oma maad maha jätta. Põgenike pidamine julgemaks ja uhkemaks osaks eesti rahvast on nende nähes, kes kodumaale jäid või pidid jääma, ebaõiglane. Kodumaa püsib vaid siis, kui seda keegi ülal peab ja meie jaoks säilitab”. Nii kirjutas 1946. aastal “kollaboratsionistidest” Tiefi valitsuse kokkupaneku taga seisnud ja hiljem pagulasvõitlust juhtinud Eerik Laid. Saksamaalt 1946. aastal naasnud akadeemik Harald Kerese mõte, et “meid päästis Krimmi tatarlaste saatusest Eesti Korpus, aga tõenäoliselt ka varjumine kommunistliku argoo taha”, on ehk veidi kategooriline, aga üsna lähedal tõele ja seda mitmes mõttes. Igatahes maksab selle üle mõtelda.

Kokkuvõtete tegemisel ja mingitele loogilistele järeldustele jõudmisel on autorid pea ületamatute vastuolude ees, nagu vaatab vastu saba ja sarvedeta osast “Lõpetuseks”. Ühelt poolt on nn peajoone seatud ideoloogilised raamid, antikommunistlik dogmatism, mille vastu kardetakse “punaprofessori” tiitli hirmus eksida (või millest ei suudeta kontseptuaalselt üle olla), ja teiselt poolt ikkagi tõsiasjad, millest räägib ka Allik. Võimatus sellest vastuolust välja tulla saab nähtavaks siis, kui Nõukogude režiimi hinnates jõutakse ühildamatute järeldusteni: “Nõukogude võim ei sallinud haritlaskonna vähimatki opositsioonivaimu” ja surus seda “haiglaselt” maha (lk 753). “Võim ei tahtnud ega saanud-suutnud… sekkuda” repressiivpoliitikat hukkamõistvasse teatritegemisse (lk 760).

Peagi ollakse nii tänasele ajalookirjutusele väga tavalises “paradokside lõksus”, millele on tüüpiline jõudmine arutluse faasi “paradoksaalne…kuid” (lk 761). See on klassikaline n-ö nõukogudekriitilise diskursuse “vaesuse tunnistus”. Selle sisuks on sama õnnetult abitu seisund kui see, milles olid nõukogude ajaloolased, kes sarnastel ideoloogilistel põhjustel ei saanud Eesti Vabariigis (olemuslikult) midagi head leida!! Teiste sõnadega, Karjahärm ja Sirk on tegelikult silmitsi sama probleemiga kui omaaegsed Eesti Vabariigi ajaloolased-paljastajad, kes moodustasid lauseid nagu: “Kodanluse verisele diktatuurile, imperialismi röövpoliitikale, rahva halastamatule ekspluateerimisele jne vaatamata tegi Eesti kultuur aastail 1920–1940 “edusamme” jne” (mäletate ju küll, kuidas see käis). Nüüd siirdutakse üksteist välistavate vastandite raamides toiminud dogmade maailmast (marksism-leninism) enam-vähem sama dogmaatiliselt konstrueeritud dihhotoomiliste (mitte dialektiliste – jumal hoidku) vastandite manihheistlikku maailma. Kui on partei võim, siis pole demokraatia lõhnagi, kui on marksism, siis pole haisugi mõtlemisvabadusest, kui nõukogude režiim, siis ainult “inimvaenulik” jne. Kui elati “kurjuse impeeriumis”, siis saavad inimeste valikud diktatuuri valguses paista vaid reetmise, kollaboratsiooni jms valguses. Aga kui selle aastakümneid kestnud “reetmise”, “kaasajooksikluse”, “mahamüümise” jne tulemuseks on väärtuslikud romaanid, kaunid luuletused, võimas teadus, suurepärane teater? Karjahärm ja Sirk löövadki lõpuks käega ja leiavad, et ega vahe isegi reetmise ja passiivse vastupanu vahel polegi nii selge (lk 761). Sellega ma enam nõus pole, kuid seda laadi allaandmine on kõikesöövas raamatus paratamatu.

Kuid probleem jääb: kuidas ikkagi oli võimalik, et eesti kultuur ja keel tulid täitsa eluvõimelisena välja olukorras, kus “Eesti vabadusliikumises domineerisid individuaalsed ja passiivsed vastupanu vormid, mis püüdsid nõukogude tegelikkust ignoreerida” (lk 761)? Kui “kodanlisel ajal” oli kõik hea võimalik tänu EKP põrandaalusele kangelaslikule tööle ja töölisklassi võitlusele, siis nüüd loodi rahvuslike reeturite (EKP, Rahvarinne) kõrvale selle oma ekvivalent – metsavennad, dissidendid, pagulased jne, kes ei unustanud hetkekski minevikku ja võitlesid vaibumatult rahva parema tuleviku eest. Nad esindasid “eesti rahva” müstilist (“paremat/progressiivsemat osa”), kes vaatamata “partei diktatuurile”, “KGB terrorile”, “Moskva kägistamisele” jne tõid meile tagasi Eesti Vabariigi. Karjahärm ja Sirk peaksid kogu eelneva paljastusdiskursuse järgimise alusel, kui olla loogiline, just sellise tulemuseni jõudma. Nõukogude režiim oli ju kommunistlik okupatsioon! Kuid nad saavad isegi aru, et ENSV olemuslik mahakriipsutamine sotsiaalkultuurilise substantsina poleks veenev, nagu polnud ka Eesti Vabariigi panuse eitamine nõukogude ajal. See oleks lihtsalt “vulgaarne hegeliaanlus”. (“Õiged” ideed on reaalsemad kui “halb” mateeria.)

 

 

 

Paradokside lõksus

Ja nii hakkavad ühel hetkel siginema mõttekäigud nagu “nõukogulikele ebakohtadele ja deformatsioonidele ning režiimile lõivumaksmistele vaatamata oli Eestis taasiseseisvumisel arvestatav teadus- ja hariduspotentsiaal nii institutsioonide kui inimeste mõttes” (lk 759)”. Režiimi olemusliku kurjuse asemel käib nüüd jutt ebakohtadest, n-ö “üksikutest puudustest” ja, nagu “jumal masinast”, on platsis paradoks. “Paradoksaalne, kuid tõsiasi, et rahvusliku ja antikommunistliku revolutsiooni etteotsa tõusid komparteisse kuulunud intellektuaalid” jne (lk 761), s.t kollaborandid! Saulustest saavad Paulused!

Tegelikult on Karjahärm ja Sirk oma raamatu kirjutamisel lõksus, mille on konstrueerinud laada-antikommunistlik ajalooideoloogia. Võimalus, millel rajaneb läänes juba paarkümmend aastat edukas kommunismi uurimine (mitte Eestis), on mittetotalitaristlik ühiskonnakäsitlus – loobumine manihheismist. Reagan lammutas selle toel muuseas impeeriumi. Selleks oli vaja tunnistada, et kuigi N Liit on “patoloogiliselt moderniseerunud”, on ta ikkagi moderniseerunud maa (Karjahärm ja Sirk kahtlevad ka selles, lk 761); et ehkki süsteemid on vastandlikud, on neil ka “jagatud väärtusi”, st NSVL pole “kurjuse impeerium” ja NLKP peasekretär Gorbatšov (Vaino) pole “suur Saatan”.

Nii-öelda stiihiliste materialistidena kordavad autorid eri variantides läänest laenatud fraasi, et “poststalinistliku aja riigi- ja parteijuhid mõistsid, et vanaviisi pole võimalik edasi elada ja et diktatuuri ei saa rajada üksnes hirmule ja massiterrorile tuginedes” (lk 230). Kuidas nii – paadunud stalinistid ja järsku “mõistsid”? Aga miks siis ei saa endisel viisil valitseda? See on ju uurimisprobleem, mida võinuks ka Eestis lähemalt vaadata! Kuidas võimaldas nõukogude ideoloogia üldse stalinistlikust valitsemisvormist loobuda? Või äkki polnudki see alusdoktriini osa? Neid ja paljusid muid küsimusi, mida autorid ei esita, on arutatud paremas kirjanduses, mis on loobunud “suure Saatana”, “kurjuse impeeriumi” jne retoorikast.

Karjahärma ja Sirgu raamat on tegelikult meie aja sündroom. Sellega seoses tehtud mitmed tähelepanekud kehtivad üsna suure osa kirjanduse kohta, kus käsitletud nn nõukogude perioodi. Eesti ajaloo kirjutamine pole veel väljunud ei kommunistlikust ega postkommunistlikust traumaatilisest perioodist.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming