Ajaloo poolt õigeks mõistetud

Rein Ruutsoo

Max Jakobson, XX SAJANDI LÕPPARVE. Tõlkinud Joel Sang ja Maimu Berg. Tallinn Vagabund, 2005, 896 lk. Max Jakobsoni nimi ei vaja Eestis tutvustamist. Samas juba viide, et meie ?sajandi lõpparve? komisjoni Eestis juhib Max Jakobson, tõrjub vähemalt avalikud kahtlused, et Eesti tegeleb mineviku kinnimätsimisega. Kuid ajaloole võib vaadata ?kas raevus tagasi? või mõningase kergendusohkega ? et nüüd on see möödas. Jakobsonil pole kohustust arvata, et Soome juhid on teinud alati ja ainult õigeid otsuseid ja ka selles maailma veenda. Sestap on Eesti ajaloo kirjutamine veel mitte lõpparve tegemise (tilinpäätos) ja vaid ka arve esitamise (tilinteko) järgus. Kuid kel iganes on kiusatus kirjutada raamat ?ohtlikust Soomest? tuleks Jakobsoni suurteos esimese viie raamatu seas läbi lugeda.

Eesti lugejale avaneb Jakobsoni nähtuna esimest korda Soome poliitiline lähilugu. Kuid nagu igas heas raamatus on Max Jakobsoni suurteoses mitu kihistust ? XX sajandi ajaloo esitus, Soome saatuse selgitus, arutlusi diplomaatiast, isiklikke tähelepanekuid poliitilisest kultuurist ning muidugi oma perekonnalugu. Max Jakobson vaatab ajaloole soomlasena, aga ka juudina, mis lähendab teda Euroopa ajalooga hoopis teises plaanis kui mõningaid eesti ajaloolasi. Pea igal leheküljel leidub selline pärl nagu, et Kuubas polnud  vaja valimisi korraldada, sest nüüd teostas valitus iga päev rahva tahet!

 

Euroopa väikerahva pilguga

 

Eesti lugejale lähendab raamatut tõik, et kindlasti pole teist nii lähedast vaatenurka möödunud sajandi Euroopa loole, kui on väikerahval soomlastel. Teiselt poolt aga nähakse ajalugu Venemaa naabri vaatenurgast, meile sarnaste hirmude, valikute ja mis kõige tähtsam ? asjatundmisega. Isiklik kogemus, olukordade lähedus jne ? neid ei asenda mingi õpetatus. Nagu Jakobsongi tõdeb: meie ajalugu selgitavate bro?üüride imet tegevasse jõusse ei maksa liigselt uskuda. Hoiakud ja imagod on püsivad. Nii keeldus ajakiri Economist korrigeerimast kaarti, millel Soome oli näidatud Venemaa osana, väites, et nad ei pea iga ajutise muutusega arvestama. Veel 1980. aastail uuris Briti kaitseminister Soome diplomaatidelt, kui mitu diviisi NSV Liidul Soomes ikkagi on! Ja tänagi ei takista miski suurriikidel üle meie pea asju ajada ? näiteks käskimast Eestil ?lõuad pidada? või teatada, et Soomes on Euroopa halvim toit.

Euroopa ajaloo kirjutamise kontekstis esindab alati ka maailmakodanikuks olnud Jakobson modernset ajalookäsitlust. Venemaa pole Euroopa tingimusteta päästja natside käest, vaid just see riik, mis pani aluse Saksamaa taasrelvastamisele. Stalin nõrgendas sotsiaaldemokraate kui peamist jõudu, mis võis peatada kommunismi ja fa?ismi edenemise. See vaen jättis jälje ka Soomes: eriline viha Tanneri vastu tulenes just sellest, et sotsdemokraadid moodustasid alternatiivi vene kommunismile. Dilemmas ? kas käsitleda 20. sajandi totalitarismi ideelise või siis praktilis-poliitilise nähtusena, st arutluses, kas totalitaarsed re?iimid vajavad võimutäiust idee teostamiseks või on idee vaid võimuhulluse kattevarjuks ? kaldub Jakobson viimase vaate poole.

Otsesõnu Jakobson Venemaad ja Saksamaad kaas-sõjasüüdlasena ei võrdsusta. See idee võib tunduda ohtlik ? sest võiks nagu vähendada natside kuritegusid. Siiski teatab ta, et stalinlikku doktriini alus oli: parim kaitse on sõja pidamine vaenlase territooriumil. Samas sõnastab ta vägagi karmi järelduse: sakslased vihkavad Hitlerit selle pärast, et see kaotas sõja! Eestlastele, kes armastavad Soome ja Eesti ajaloo paralleele ekspluateerida on äärmiselt tervistav näha ka Skandinaavia kontekste, mille taga on teine ajalugu ja mis tekitab hoopis teisi valikud.

Jakobsoni käsitluse oluline väärtus on ajaloo tähtsustamine ? poliitikud mõtlevad ajaloo kategoorias. Eesti jääb venelastele ?põliseks Vene alaks? ja Soome suurvürstiriigiks, mõlemate õhupiire võib tuju kohaselt rikkuda, olgu nad NATO liikmed või mitte. Lugedes Jakobsoni, püsib painajana silme ees paari aasta tagune loeng, mida sattusin kuulama koos põhjanaabritest professoritega (kes vahelduseks ka ministeeriumi leiba söönud) ja milles õbluke välisministri kandidaat kiitis Eesti diplomaatiat: oleme parimad Venemaa tundjad, kuna oleme nendega piisavalt koos viina joonud?Jakobsoni raamat võiks natuke seda õhku välja lasta. Teadaolevalt saab ajalooraamatuist ikkagi õppida. Jakobsongi jutustab, kuidas Kennedyle oli Kuuba kriisi lävel tuge raamatust ?Augustikahurid?, mis jutustab, kuidas konflikt eskaleerub maailmasõjaks. Jakobson on eriti väärtuslik just konkreetsete situatsioonide analüüsijana. Need on vaated diplomaatia kööki: kes ja kuidas ja kellega asju ajab, kus on ohtlikud lõksud, viited keelele, mille abil antakse olulisi ?signaale? jne. Asiaatlik diplomaatia on venelik: see, mida aetakse isikute tasandil, salapoliitikaks palju võimalusi jättev üksikute kätte koondunud erakordse võimule rajanev moraalitu tegutsemine. Diplomaadi värbamine algab privaatsest kohtumisest restorani tagatoas, millest Jakobson keeldus. Saame näiteks teada, et USAs peeti suureks prohmakaks riigi presidendi kohtumist, ilma ühegi teise oma inimese juures viibimiseta. Tagantjärgi selgitamine ei päästa enam palju. Jakobson annab ka vihjeid, kuidas eristada luurajaid diplomaatidest: esimestel on kallid ülikonnad, rohkem raha, keeled suus jne.

Võib leida ka paralleele sõjajärgse end uuesti jalule ajava Soome ja 90. aastate alguse Eesti vahel. Mõlemal maal olid Moskval omad mehed valitsuses. Eestis komplekteeriti rahva rahaga rahvusvahelisi suhteid uuriva instituudi juhtkond Moskvas ja selle uurijagrupid pandi kokku endistest KGB koosseisulistest luurajatest, kes tegelesid selle tõestamisega, et Euroopale on kasulik jätta Eesti Venemaa mõjusfääri!

Soomlaste lähiajaloo üheks painajaks on ?finlandiseerimise? diskursus. Pärineb see sakslaste sulest, ehkki tänase sõltluse sügavus Vene gaasitorust annaks alust rääkida Euroopa Liidu schröderiseerimisest. Finlandiseerimine meeldib mõnele eestlasele, justkui tasakaalustamaks ?vanema venna? etteheidet demokraatia defitsiidist ja sellest johtuvast ühegi pauguta allaandmisest. Jakobson on õiglane ja tõdeb, et meie võimalused edukaks sõjaliseks tõrjevõiduks olid olematud. Kuid samas avaneb kogu diplomaatia vahendite repertuaar, mille Eesti jättis kasutamata. Soome ajaloo asetamine ?tõrjevõidu? diskursusesse on hea leid. Tõrjevõidu kuvand on sisukas ja positiivne. See on usk iseendasse ja panustamine võitlusele ? lootuses, et rahvusvahelise olukorra paranedes muutub võidu hind vaenlasele liiga kalliks. Ja nii see juhtuski.

Raamatu leitmotiiviks ongi vastus küsimusele: ?kuidas oli võimalik, et Soome säilitas iseseisvuse? ? ja mitte ainult Talvesõjas, vaid ka hiljem. Jakobson jutustab ka neist asjadest, millest, kuni  viimase kümnendini, ei saanud rääkida.  Soome 1940. a Talvesõja legendaarse tõrjevõidu kõrvale kerkib Tali-Ihantala tõrjevõit, aga ka vahetult sõjajärgne tõrjevõit maa sovetiseerimise vastu ja ka selle uute katsete tõrjumine 60. ja 70. aastail. Vaprat saadab ka õnn. Brittide tõrjevõit õhus suunas Hitleri itta, kes asus Soomet ?turvama?. Stalin hindas USA retoorilist tuge Soomele üle. Ka maa räige sovetiseerimine rikkunuks Stalini plaane. Nähtavasti ei lähe Jakobson liiale, kui viitab Lääne diplomaatidele, kes kiitsid Soome diplomaatia üheks maailma osavamaks.

 

Lõpuks ka Eesti teema

 

Eesti teema muutub Jakobsoni raamatus oluliseks alles 80. aastate lõpul, siis kui muutume taas ajalooliseks rahvaks. Mõista püüdvale üldkäsitlusele lisab ta olulisi detaile, mis küll ei pane veel i-le täppi, kuid panevad mõtlema. Kekkose legendaarne Eesti külastus ja laevatee avamine saab uusi värve. Juba mitteokupandilipud vardais oli eestlastele suurhetk. Täna võin tunnistada, et Soome lippude ehteis Toompealt ?rekvireerisin? õhtupimeduses ühe neist  ka endale mälestuseks. Üsna rabavad on Lennart Mere katsed juba 1987. a varakevadel tõmmata soomlasi Eesti vabadusvõitlusse. Need jätsid ka Jakobsonile sügava mulje

Lugupidamisest Kekkose võimekuse vastu annab Jakobsoni talle palju andeks. Kuid Koivisto kuvand ei parane, pigem vastupidi. Jakobson nendib kaunistamata, et Koivisto jäi Gorbale lõpuni truuks ja kohtles eestlasi ?väga kõrgilt?. Tähtsat rolli selles ?kõrkuses? etendas Soome presidentide eriline ? juba Kekkose aegadel kujunenud poliitikategemise tava ? erisuhete hoidmine KGB usaldusmeestega. Sedakaudu loodeti Soome huvisid paremini kaitsta, kuid see polnud ühesuunaline tänav. Diskreetseis ajalooraamatuis diplomaadina tutvustatud keegi Karasjov, kes Tehase tänavalt (Tehtaan katu eestlasele mõistetav vaste oleks ?Pagari tänav?) juhiseid jagas, kuidas Eestit ja Baltikumi vabadusvõitlust lämmatada, paljastub Jakobsoni raamatus kui KGB resident. Täiesti ilmselt söödeti Koivistole ette desinformatsiooni, mis pani ta näiteks Vilniuse tapatöödega seoses üsna piinlikku olukorda.

Koivisto ebaõnnestunud saladiplomaatia seletab, miks Eesti suhtes nii ?väga kõrk? Koivisto kohtub Vaino Väljasega ja kutsub siis kolm-neli tundi kestnud audientsile EKP ideoloogiasekretäri Mikk Titma! Tavadiplomaatia vaatenurgast marginaalse tegelase selja taga seisis ilmselt Karasjov, kes sellegi kohtumise välja nõudis. Mikk Titma tööaruanne oma parteilisele ülemusele Moskvas, NLKP osakonnajuhatajale Valentin Falinile, kinnitab, et seegi kord kasutati Soomet NSV Liidu huvides. Eesmärgiks oli Eesti iseseisvusliikumise, mille praktiliseks vedajaks oli tõusnud Rahvarinne, blokeerimine. Täiesti võimalik, et see oli vastukäik ka Mere, peatse välisministri algatusele. Mikk Titma etteaste on vaid üks detail nn vabaeestlaste püüdes säilitada midagi Eesti NSV taolist ja peatada revolutsioon, mis ähvardas nende tulevikku. Soome erakordselt põnev roll aga on veel peidus. Soomes APNi esindanud eestlased teevad endiselt näo, et APN oli tõesti olemas ? isegi Venemaal kirjutavad tõsised inimesed asjadest, nagu need olid.

Üsna rabavad on Jakobsoni tunnistused Lennart Mere katsetest juba 1987. a varakevadel tõmmata soomlasi Eesti vabadusvõitlusse. Need jätsid talle Eesti rahva otsustavusest kõik mängu panna sügava mulje. Ajaloolise tõe huvides lisaksin, et mis puutub Mere onu Konstantini rolli Mere perekonna saatuses, nii, nagu seda esitab Jakobson, siis võinuks see jääda 80ndate lõpu legendide hulka. Nõukogude Liidu kangelaste sõnaõigus oli õige pisku. Avanenud arhiiv annab sellele hoopis traagilisema tähenduse ja palju mõtlemisainet pakkuva seletuse. 1987. aastal samuti kodumaa ?reetmise teele? asunud poeg Lennartil oli lihtsalt hoopis rohkem õnne kui südames okupante jäägitult vihanud isal. Kokkuvõtteks võiks sobida Jakobsoni arutlus seoses Soome ja Moskva suhteid mõjukalt kujundanud pikaaegse KGB residendi Vladimirovi küüniliste avaldustega. Nimelt õigustab Vladimirov pragmaatiliste kaalutlustega meetodeid, millega Soome säilitas iseseisvuse. Jakobsoni jätk on halastamatu: ?Meiegi võime öelda, et lõpp hea, kõik hea: Nõukogude Liit lakkas olemast, Soome jäi alles.? Kuid Venemaa laiutab seal, kus eile NSV Liit. Mille poolest tänane Venemaa erineb Nõukogude Liidust?

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming