Ajalooõpetuse uued väljavaated

Marek Tamm

Ajalooõpetus ei tohiks olla entsüklopeedilise teabe vahendamine ja mälumängurite koolitamine, vaid huviäratamine valdkonna vastu ja kriitiliste mõtteharjumuste kasvatamine.  

Igaüks, kel olnud võimalust veidigi süveneda meie tänase ajalooõpetuse sisusse koolides, on sunnitud paratamatult möönma, et see on kaugel ideaalist. Ajalooõpetus on tihtipeale taandatud valmis faktide ja lugude päheõppimisele, selmet äratada koolilastes huvi selle vastu, kust pärinevad meie teadmised minevikust, miks on vaja neid teadmisi omandada, milline on nende teadmiste iseloom, mida nende teadmistega peale hakata jne.

Ajaloolise teadmise üheks eripäraks on see, et see muutub ajas; see ei ole valmisprodukt, vaid pidevas saamises. Igal ajaperioodil tõlgendatakse mineviku pärandit, nähakse väärtust ühtedes nähtustes teiste asemel ja vastupidi. Samuti on ajalooline teadmine üldreeglina seotud rahvusliku identiteediga, s.t iga rahvus tõlgendab nii enda kui teiste ajalugu rahvuslikust vaatevinklist, mis tähendab, et ajalooline teadmine on harva universaalne.

Seda kõike arvestades ei ole otstarbekas näha ajalooõpetuse peamise sisuna postuleeritud “algteadmiste” istutamist koolilaste pähe, vaid ennekõike nende ajalooteadvuse ja kriitilise mõtlemise arendamist, teadlikkuse tõstmist selles osas, et asjad, väärtused, tunded jne muutuvad ajas, et kõike ei saa hinnata vaid tänapäeva perspektiivist, et nii nagu on maailmas erinevaid kultuure, mida tuleb osata sallida ja hinnata, on olemas erinevaid ajaloolisi aegu, millel on oma sisemine väärtus ja mida ei tohi taandada teleoloogilise maailmakäigu üheks ületatud etapiks. Nagu näeb ette tänapäeva üldine pedagoogiline suundumus, ei tohiks ajalooõpetus (eriti koolitee esimesel poolel) olla entsüklopeedilise teabe vahendamine, n-ö mälumängurite koolitamine, vaid huviäratamine antud valdkonna vastu ja sellele iseomaste kriitiliste mõtteharjumuste kasvatamine.

Seoses uue riikliku õppekava väljatöötamisega on tänaseks saanud esialgse sõnastuse ka uus ajalooõpetuse ainekava koolidele. See on Tartu Ülikooli Õppekava Arenduskeskuses ja Riiklikus Eksami- ja Kvalifikatsioonikeskuses valminud ainekava projektide kompromissvariant, milleni jõudis kahe asutuse põhjal moodustatud ajaloo ainekava ühiskomisjon käesoleva aasta juuli alguseks (tulemusega saab tutvuda aadressil: http://www.ekk.edu.ee/oppekavad/arendus/koduleht_ainekavad2/ajalugu.pdf).

Uue ainekava projekt on kantud selgest soovist vabastada ajalooõpetus pelgalt informatsiooni vahetamise sunnist ja pöörata peatähelepanu õpilaste refleksioonivõime kasvatamisele, ajalooteadvuse mitmeülbastamisele ja minevikus toimunu tihedamale sidumisele tänapäevaga. Loobutud on ajaloo käsitlemisest tema enda pärast, ajaloo õppimises nähakse üht moodust valmistada inimesi ette paremaks toimetulekuks tänapäeva ühiskonnas.

Selles plaanis on näiteks väga oluline õppetöö traditsioonilise kronoloogiakeskse ülesehituse õgvendamine, mis varem tähendas seda, et õpilastesse istutati (alateadlikult) sisse arusaam, et inimkonna ajalugu on nagu inimese kasvamise lugu, kus antiik vastab inimese lapsepõlvele, keskaeg puberteedieale jne. Sellise õpetuse tulemuseks oli sageli see, et teadlikumalt tundsid õpilased vaid XX sajandi ajalugu, sest seda õpetati viimastes klassides, kui nende vaimne areng võimaldas õpitust kõige adekvaatsemalt aru saada. Praeguses ainekava projektis on võetud üheks sihiks ajaloo temaatiline õpetamine ja edasi-tagasi liikumine ajateljel, mis peab aitama õpilastel teadvustada seda, et ajalugu ei ole pelgalt progress, lineaarne liikumine ühest punktis teise, vaid et ajalugu koosneb eri kiirusega protsessidest, arengust ja taandarengust, et eelnenu ei seleta ajaloos alati järgnevat jne. Temaatiline õpetus võimaldab õpilasel konkreetsemalt aduda ajas toimuvaid muutusi ja neid endale tuttavate näidete abil arusaadavaks teha. Kooli ajalooõpetuse üks eesmärke peakski olema õpilastes kronoloogilise teadlikkuse kasvatamine, s.t kooli lõppedes peaksid noored olema suutelised paigutama nähtusi ajas (ja ruumis), selmet vallata mingit kogust “suurte sündmuste” täpseid daatumeid (need peaksid meelde jääma pigem kronoloogiliste edasi-tagasi liikumiste käigus, mitte eesmärgina iseeneses).

Kui varasem ajaloo ainekava koosnes peamiselt ainesisuloendist, mistõttu ajalooõpetus lähtus pigem faktisisust kui teadmiste seostamise ja kasutamise oskustest, siis uues ainekavaprojektis on pööratud palju tähelepanu konkreetsete õpioskuste omandamisele. Rõhuasetused on oskustel analüüsida minevikku käsitlevaid teadmisi ja nende kujunemist ning inimeste väärtusi, arusaamu ja valikuid nii enda kui teiste perspektiivist.

Oluline uuendus on samuti operatsiooniliste mõistete lülitamine ainekava projekti. Need on mõisted (nt ajalugu ja minevik, periodiseerimine, ajatelg ja ajastud, põhjus/eeldus ja mõju/tagajärg, teabeallikas, teave ja tõend), mis võimaldavad käsitleda õpitavaid oskusi ja teadmise kujunemise viise ning aitavad kaasa õpitava temaatika mõistmisele.

Uue õppekavaprojekti tugevuseks loen sedagi, et kuigi mahuliselt ei ole ajaloole ette nähtud õppeaeg kasvanud, on märkimisväärselt suurenenud õpetaja vabadus kehtestada prioriteete oma aines. Loomulikult paneb see õpetajale suurema vastutuse, ent ainekava peakski olema uueks innustavaks lähtekohaks õpetajate enesetäiendamisele ja uute õpikute kirjutamisele, mis pikemas perspektiivis paneksid aluse senisest hoopis mitmekülgsemale ajalooõpetusele koolides.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming