Ajaleht – maakera kuningas

Kaarel Tarand

Moodsalt alustades: 1. juunist pole Eesti enam endine. Alles see oli, kui ta seda enam polnud (27. aprillil), ja nüüd jälle. 1. juunist on Eestil ühendatud avalik-õiguslik raadio ja televisioon ehk Rahvusringhääling. Ja siis on meil 150aastane ajaleht Postimees. Üks tagasihoidlik, teine edev. Üks tõsiduse, teine laadalikkuse poole püüdlev. Rahvusringhäälingu ristsed ei läinud suure avaliku kära ja tuhandete avaliku elu tipptegelaste osavõtul, Tartu seitungi juubel aga käib juba pool aastat prominentide paraadidega. On üsna kõnekas detail, et kui rahvusringhääling ühe poliitikasaate ühe osalise vaikselt kui sobimatu ja asjatundmatu kõrvale tõrjus, siis juubeldav ajaleht sama isiku Johann Voldemar Jannseni endaga võrdsustas. See Jannseniga võrdsustamine on üldse üks veider asi. Komplekt kirju (Marju Lauristin, Mihkel Mutt ja Rein Veidemann), põhjendused erinevad. Aga iseenesest ju see, kes võrdsustab, peaks olema võrdsustatavatest suurem (vihje: Postimehe süsteemis reinkarneeruvad nii Jannsenid kui Tõnissonid, viimane loomulikult esimesest suurem). Ja teiseks, millise Jannseniga võrdsustatakse? Kas sellega, kes oma lehe avanumbris kirjutas “tere, armas eesti-rahvas”, või sellega, kes kui “mõni mees munade peal käia” ja poliitiliste vastastega salatehinguid teha mõistis?

Kumb on riigi täitevvõimu silmis tähtsam, kas rahvusringhääling või ajaleht, see selgus möödunud nädalal kõige ehedamalt Tartu raekoja platsil, kus Postimehe sünnipäeva puhul üle poole Eesti valitsusest peaministri juhtimisel harrastusnäitemänguga üles astus. Tähtis pole siinkohal see, et valitsuse liikmed komejandi tegemisega üldse nõustusid, vaid sõnum, kes on riigis peremees. Veelgi täpsemalt: kes on riik ja kes on rahvas. Kes on see, kes ministrid (rahva teenrid) pittu meelelahutajaks kohale vilistab? Ikka Postimees. Miks ajaleht nii teeb, seda analüüsib tänase Sirbi meediale pühendatud erikülgedel Indrek Ibrus (lk 11).

Küsimus pole siiski ainult turus ja kasumis, vaid ikka võimus, ambitsioonis ise riiki juhtida, ent samas tehtu tagajärgede eest mitte vastutada. Kogu see neljanda võimu teooria ja praktika oleks võinudki jääda lõppenud aastatuhandesse, kuhu ta kuulus. Kuid võta näpust! Nädal tagasi tundus mulle, et riigikogu liikmed ja erakonnad väärivad korra verbaalset nuhtlust selle eest, et nad oma tegevust publikule usutavalt maha müüa ei oska. Nüüdseks aga on kujunenud nii, et kohtumõistja ehk neljas ja kõrgeim võim on millegipärast otsustanud riigikogu sõelapõhjaks lasta. Sest ajakirjanikud teavad paremini, mis on õiglane ja õige. See on toimetustes ju süvenematagi selge, alati kindlalt teada. Ja kui tekibki mingeid kõhklusi, siis on varnast võtta eetikaorgan, seekord ühing Korruptsioonivaba Eesti selle esimees Tarmu Tammerki maises kehastuses.

3. juuni EPLis nimetab Tammerk riigikogu päevakorras olevat seadusandlikku tegevust korruptsiooniks. Korruptsioonivastase seaduse § 26 loogika järgi peaks, kui Tammerki süüdistus on õige, iga riigikogu liige hakkama igal kuluhüvitiste väljamaksmise päeval saama trahvi kuni 300 trahviühikut ja kohus laskma konfiskeerida korruptiivse teo abil saadud tulu. Ainus probleem on, et kuluhüvitised toetuvad seaduslikule alusele, seega ei saa olla samal ajal ebaseaduslikud. Võimu teostavale ajakirjandusele sellised nüansid mõistagi korda ei lähe. Kolmapäevane Postimees kuulutas juhtkirjas: “Ühtki selle seaduseelnõu poolt hääletajat ei tohi enam kunagi riigi rahakoti juurde lubada.” Ühtlasi heidetakse rahvaesindajatele ette, et nad eelnõu saalis esitlenud Väino Lindele ja Kristiina Ojulandile ühtki küsimust ei esitanud. Kas te, juhtkirjanikud, ise lugesite need ettekanded läbi? Need olid küllalt selged ja põhjalikud selleks, et kõigest aru saada ja mitte tühjale üleküsimisele aega raisata.

Peaminister Ansipi käitumine ses asjas väärib eraldi tähelepanu. Kuigi on kena rääkida, et parlament on peaministri (ja valitsuse) tööandja ja töövõtjal pole sünnis tööandja tegevust kommenteerida ega hinnata, oleks peaministri kui valimised võitnud erakonna esimehe kohus omasid kaitsta, kui nood üksmeelselt õiget asja ajavad. Või teeb Reformierakond parlamendis midagi vastu oma esimehe tahtmist? Sama puudutab ka teiste erakondade esimehi, nii rahandusministrit kui Tallinna linnapead. Aga suurima mandaadiga peaministrit ennekõike. Tema on siiski riigi esimene poliitiline kõneisik, kel piiramatu juurdepääs meediakanalitele. Kui poliitiline esinumber ei selgita kõigi poliitikute ühistegevuse tagamaid, siis järelikult peaministrile meeldib tekkinud olukord, kus ajalehed halastamatult rahvavõimu roogivad. Tema suhteline võim suureneb parlamendi arvelt. Ajalehe toel. Aga kas ajaleht kui valvekoer ei peaks hoopis riigivõimu põhiseadusliku tasakaalu järele valvama?

Alguse juurde tagasi. Ei ole õnneks ühelgi meediakanalil Eestis küllalt jõudu selleks, et üht või teist põhiseaduslikku institutsiooni päris kummuli ajada. Mainet kahjustada, seda küll. Kui see ette võetakse, siis oleks kena ka kohe selgitada, miks arvab mõni toimetus, et diskrediteeritud, vähese usaldusväärsusega ja sellest tuleneva piiratud otsustusvõimega parlament on Eesti ühiskonna arengule kasulik. Kellele vabanev osa juhtimisõigusest üle läheb? Kas toimetusele?

Igal juhul tuleb rahvusringhäälingu ja riigiajalehe hetkekäitumise võrdlemisel välja see, et riigikogu oli tark ja ettenägelik, kui seadis rahvusringhäälingu nõukokku ka poliitikud. Avalik poliitiline juhtimine on parem varjatust ja ühtlasi on avalik poliitiline juhtimine ka kaitse. Piiraja, mis takistab toimetustes võimuhulluse vohamist.