Aja ruudud

Marek Strandberg

Aja ruutudeks lõikab vaheda noagame mälestuste katkendlik lõngiga ruut vaikselt tuikabkõige elava loaga säilib meisnendes talletund lummuse hõng.Ivar Puura 26. juulil kogunes rohkelt rahvast Toomele Tartu ülikooli ajaloomuuseumi, et ära saata õnnetusjuhtumi läbi lahkunud loodusteadlane, hingega hariduse, kultuuri ja keskkonna eest hoolt kandnud Ivar Puura. Tol päikeselisel neljapäeval kõneldi Ivarist ja teadusest ning sõnavõtjate meenutustest ka järgnev valik. M. S.

Väino Puura, geoloog
Ivaril oli omamoodi hooliv suhe ühiskonnaga, aga ta ei olnud ka malts poiss. Esimeses klassis esimesel veerandil ta juba protestis kehtiva korra vastu, sest ei tahtnud lõpmatult korrata ja tuupida seda, mida ta juba teadis. Ja 37. kool oli nii mõistev, et teisel veerandil sai ta teha ettevalmistusi selleks, et kolmandast veerandist jätkata teises klassis.

Millest ma tahaksin Ivari eluloos rääkida, oli tema minek fosforiidiuuringute rühmaga neljakuulisele praktikale Siberisse Leena jõe äärde. Seal tekkis tal sõprus tollal üle 60aastase Kazimiras Zinkasega, kellest pärast sai meie pere kirjasõber ja kunagi aastaid hiljem tuli meile pakike – karp, mis oli täis siberi seedermänni seemneid ja sinna sisse oli pakitud Siberi haruldasest nefriidist hinnaline mälestusese.

Ivar oli minu, oma venna ja paljude teiste meie inimeste lähedane kolleeg. Meil oli palju vestlusi. Meie vestluste teema algas neli ja pool miljardit aastat tagasi algavast Maast ja ulatus sinnamaani, kus umbes sama aja pärast lõpeb maine eksistents. Aga teda huvitasid ka lähema aja sündmused, teadlaste sündmused ja ühiskonna sündmused, meie keskkonna sündmused.

Urmas Kõljalg, bioloog
Miks ühe mükoloogi tee sedavõrd tihedalt järsku paleontoloogi ja evolutsionisti omaga ristus? Ma olen leidnud väga üllatavaid kokkupuutepunkte enda ja Ivari elust, millest me kunagi ei rääkinud, aga millest tema võib-olla oli mõelnud. Kõige olulisem on, et Ivar ja mina kaitsesime doktoritöö samal aastal. Ivar töötas Uppsala ülikoolis ja mina Helsingi ülikoolis. Vaatamata sellele, et tema töötas paleontoloogia ja mina mükoloogia alal, istusime mõlemad teaduskollektsioonide ruumides ja töötasime teaduslike eksemplaridega. Enamik siinviibijaid teab, mis on teaduslik eksemplar ja reeglina hoitakse neid loodusmuuseumide kollektsioonides. On täiesti loomulik, et kui Tartu ülikool otsustas taaskäivitada loodusmuuseumi, siis ristusid meie teed seal ja alates sellest ajast – tagasivaatavalt võin seda kindlalt öelda – oli Ivar väga hea sõber.

Me kõik teame, et Ivar oli suurelt mõtleja, väga täpne planeerija ja seejärel ka väga hoolikas tegutseja, planeeritu elluviija. Me kõik teame ka seda, et Ivar armastas tegutseda planeerimisstaadiumis paika pandud võrgustikes. Teda ennast tsiteerides: me oleme siin kõik tema kodustatud võrgustikes. Ja nüüd siin koos olles näeme, et neid võrgustikke on märksa rohkem, kui mina tajusin ja teadsin. See on üks olulisemaid väärtusi, mille Ivar lõi meie seas. Need on sellised võrgustikud, kus inimesed väga erinevatelt elualadelt ja asutustest töötavad koos ja – teda jällegi ennast tsiteerides – on kodustatud sõbrad isekeskis. Me peaksime neid võrgustikke hoidma ja edasi arendama.

Suurelt mõtlemise kaudu oli Ivar tegelikult jõudnud Põhjala ja Euroopa kodustamiseni. Olid tekkinud kodustatud sõbrad ja võrgustikud, mis katsid Põhjalat ja olid katmas Euroopat. Nüüd on meie oluline ülesanne neid võrgustikke edasi arendada.

Dmitri Kaljo, geoloog
Ivar oli kindlasti nähtus Eesti geoloogias ja võib-olla rohkemgi – loodusteaduses laiemalt. Ta oli inimene, kes on jätnud sügava jälje. Lähemad kokkupuuted temaga said alguse siis, kui ta tuli 1983. aastal pärast Tartu ülikooli geoloogiainsenerina lõpetamist Tallinna, tollal akadeemia geoloogia instituuti. Ta oli selle instituudi nimekirjas ligi 15 aastat. Tema tulekut võiks meenutada umbes sellises vaimus, nagu on Lutsu „Kevadest” tuntud lause: Ivar tuli geoloogia instituuti, kui tema isa, Puura seenior, oli seal juba kümmekond aastat maavarade geoloogiat arendanud. Ivari huvid olid loodusteaduslikumad laiemas mõttes. Ta süvenes selgrootute paleontoloogiasse ja biostratigraafiasse. Sel ajal toimusid rahvusvahelisel areenil debatid, kus lõpeb kambriumi ajastu ja kus algab ordoviitsiumi ajastu. Need piirikihid said Ivari üheks meelisteemaks.

Kaisa Mints, geoloog
Töötasime koos Ivariga geoloogia instituudis. Geoloogide ringkonnas olin muidugi teadlik Ivari ilmumisest siia ilma, kuid minu isiklik lähem tutvus tekkis siis, kui ta tuli geoloogia instituuti tööle. Uurimisteemaks oli kambriumi ja ordoviitsiumi piirikihid. 1980. ja 1990. aastatel tunti ülemaailmselt huvi piiride vastu. Kuna tollal trahheopoodide faunat ja nende laia levikut liivakivis seoti ordoviitsiumiga ja mina põhiliselt töötasin kambriumiga, siis paratamatult pidime me kohtuma. 1985. aastal algas meie ühine välitööde periood Ižora jõel. Oli vaidluse all, kuhu sealsed kihid kuuluvad. Mulle on siiani meelde jäänud meie vaidlused seal paljandis, sest teatavasti võtab noor inimene uuendused kergemini omaks, vanem püüab vana säilitada. Edaspidi käisime koos Ivariga vähemalt kolmandikul Eesti klindi paljanditest, oleme käinud koos Karataus rahvusvahelisel nõupidamisel, kuid pigem tahan teile rääkida, kuidas me koos artikleid kirjutasime. Ivar esindas noort generatsiooni, kes oli arvutis kodus, kellel oli perfektne inglise keel ning sealjuures oli ta väga hea suhtleja. Võib-olla need tol ajal koos Ivariga kirjutatud artiklid kambriumi ja ordoviitsiumi piiride koha leidsidki suurt tähelepanu tänu Ivarile, sest need olid kirjutatud arusaadavas keeles, mitte tõlgitud.

Kalevi Kull, biosemiootik
Ivar tegi neid asju, mis on olulised kultuurile, sest need puudutavad paljusid inimesi ja neil on kauakestvad tagajärjed. Need on tihti keerulised ja rasked asjad. Neid korraldades, nendega seotud probleeme ja vastuolusid orkestreerides on ka nende korraldajal raske. Ta ju astus keerukate probleemide keskele. Aga Ivari anne ja andumus võimaldas neid asju teha. Neil päevil, kui tal oli väga raske, tuli ta vahel suvel meie juurde maale. Sõitis Tartust, et hinge tõmmata, vaimurahu leida. Siis käisime ujumas ja arutasime maa ja ilma asju.

Kohtusime ja saime sõpradeks ligi 30 aastat tagasi, kui ta tuli, vist siis veel tudengina, teoreetilise bioloogia kevadkooli. Sestpeale oli ta nende kevadkoolide kõige püsivamaid osalisi ja tegijaid ja seejärel peakorraldaja viimased 15 aastat ja Eesti loodushariduse seltsi teoreetilise bioloogia sektsiooni esimees. Ta pani kokku kavad ja toimetas raamatuid. Ta vedas, tutvustas ja arendas teadusharudevahelisi ja keskseid ideid. Vaimustunud paleontoloog Stephen Cole’i teooriast ja kirjutistest, Endel Tulvingu mälu mõistmisest ja ajas liikumise kronesteesia olemusest, Baeri arengubioloogiast, Scott Dilberti ökoevoteooriast, tutvustas ta neid nii sõnas kui ka kirjas. Ta oskas kasutada äärmiselt rikast ja ilusat eesti keelt, mängeldes ja kujundirohket, sekka seoseid Potsataja või karupoeg Puhhiga.

Ta osales säravate mõtetega paljudel aruteludel, muu hulgas semiootika suveseminaridel ja sügiskoolides. Viimati kohtusime möödunud kuul Baeri majas Baeri maja nõukogu koosolekul, kus ta keerulises asjade seisus esitas suurepärase ja kõigi toetatud edasiminekukava.

Ivar oli eesti teaduse alussammas. Nii nagu vundamendipostid maja all, jäi ta ka ise tagasihoidlikult märkamatuks, aga rõõmsaks ja heaks.

Sa olid väärt mees, kellel väärtused paigas, Ivar. Selliseid mehi tehakse harva.

Kalle Kirsimäe, geoloog
Minu teadvusse kerkis Ivar arvatavasti millalgi teise kursuse talvel. Usun, et see oli sompus päev, kui tuli Ivar, kes täitis valgusega kateedri hallid seinad ja rääkis vaimustunult biomaatriksitest ja kõigest muust.

Mulle tundub, et selle suure mehe – suurmehe – sees oli mitu Ivarit: esimene, teine, vahel ka kolmas Ivar. Vahel ka nii, et need teised Ivarid olid suuremad, kui see esimene Ivar ise oli: õnnelik, särav ja helge. Ürgselt uudishimulik uurija Ivar. Minule jääbki Ivar meelde just kõigepealt sellise tundliku, hella, helge mõtlejana. Siinkohal teile Ivari enda mõtteid, mis on ainult talle omaselt kirjutatud mingi artikli tagaküljele arvatavasti kümmekond aastat tagasi.

Esimene tees: „Me mõistame maailma veidi erinevalt.” Kõrvale märkus: „Tänu sellele ongi maailm huvitav.”

Teine tees: „Me võidame, kui suudame vähendada kommunikatsioonibarjääre.”

Kolmas tees: „Ma olen õnnelik, kui me täna avastame selleks uusi võimalusi.”

Mõtlemise alus: „Olen teiselt planeedilt. Mina olen X-galaktikast ning püüan sotti saada, mis viisil Maa inimesed suhtlevad, et õppida maalastega suhtlemist. Aga mu mõtted ei ole valmis.”

Ning lõpetuseks: „Mis see on silmapiiri taga?”

Tõnu Viik, astronoom
Meenutaksin Nord Streami lugu (Ivar Puura oli uuringu algataja ja üks tegijatest, millega püüti suurte keskkonnariskide tõttu vaidlustada Nord Streami rajamist – M. S.). Võib-olla loodusuurijate selts poleks sellest protsessist osa võtnudki, aga Ivar tegi selgeks, et see on meie kohus. Ja me jõudumööda püüdsime kas just võidelda selle vastu, aga vähemalt kutsuda korrale neid inimesi, kes sellega tegelesid. Aga kui lõpuks Soome kohus – Vaasa linna kohus – ütles, et poliitika on igal juhul tähtsam kui oma maa seadused, siis ei jäänud meil enam mitte midagi teha.

Ja lõpuks see suur ettevõtmine – Darwini „Liikide tekkimise” raamatu väljaandmine eesti keeles. Ivar vedas seda väga kohusetundlikult, kuid ta kippus teinekord unustama, et ööpäevas on ainult 24 tundi. Ja selle raamatu toimkonna, Darwini klubi kooskäimine oli just üks selline asi, millest teinekord tekkis ütlemist ja tüli. Imestasin, kui hästi Ivar tuli toime teistsuguste arvamustega ja neid lahendas, nii et töö sai jätkuda.

Urmas Tartes, bioloog
Kui mina võtsin üle looduskaitse komisjoni juhtimise, siis tegelikult olime Ivariga kokku saanud juba aastaid varem. Kui enne seda oli kokkusaamine võib-olla isegi natuke agitatiivne ja päädis sellega, et meie instituudi eelarve lahutamatuks osaks sai teoreetilise bioloogia kevadkooli kogumiku väljaandmine, siis lähem koostöö sai alguse just nimelt looduskaitse komisjonis. Mind hämmastas tema puhul alati see, kui suure töövõimega ta oli. Eks sellest andis märku see, et tema e-meilid, olgu erakirjad või listidesse saadetud, ei olnud kunagi ühest-kahest lausest koosnevad, vaid väga põhjalikud arutluskäigud oma loogiliste arengutega ja enamasti ka loogilise lõpuga. Kes võib-olla tähelepanelikult vaatas, nägi, et väga tihti oli meilide saatmisaeg selles ajavahemikus, kui päike oli juba loojunud.

Mind pani alati hämmastama see, kui hästi oli Ivar ette valmistatud, informeeritud nii ümberringi toimuvast kui ka toimuva teaduslikust alusest. Need kaks tunnust lubavad mul öelda, et Ivar oli meie komisjoni kõige aktiivsem liige ja tõenäolisemalt ka üks põhjalikumaid liikmeid.

Hiljem said need kokkupuuted vähem formaalse sisu ja päädisid vahel ka kokkusaamisega malelaua taga. Mis oli Ivari puhul huvitav: ta mängis alati mittestandardselt, ei kasutanud päheõpitud variante, vaid mängis loominguliselt. Täpselt nii, nagu ta ka oma elu elas – loominguliselt, omakasu taga ajamata. Ta oli üks väheseid, kelle kohta võib öelda, et ta oli kantud tõelisest missioonitundest. Eks see missioonitunne tegi ta tõsiseltvõetavaks kõikides võrgustikes, mida ta hoidis, arendas ja mille loomulikus sõlmpunktis ta ise oli.

Eks nüüd ole meie kõigi kohus see võrgustik ka pärast Ivarit koos hoida.

Mart Viikmaa, geneetik
Minu esimene kohtumine Ivariga seisab mul kindlalt meeles. See juhtus 1983. aasta maikuus Haeskas teoreetilise bioloogia 9. kevadkoolis. Sinna ilmus mulle tundmatu noormees, kes, nägu enamasti naerul, esitas kõigile esinejatele väga tabavaid, teravmeelseid, tihti humoorikaidki küsimusi, repliike ja arvamusi, ja seda ka mulle. Olin üllatunud, mis mees see on, ja pärast kuulsin Kalevi (Kulli – M. S.) käest, et ta on tudeng, ja veel geoloogia tudeng, mitte bioloog, aga spetsialiseerunud paleontoloogiale, seega ka veidike bioloog. Mõtlesin omaette, et sellest poisist saab midagi. Saigi, ja rohkemgi, kui oskasin arvata.

Pärast aastatepikkust teaduslikku tööd juba filosoofiadoktorina valiti ta loodusuurijate seltsi teoreetilise bioloogia sektsiooni esimeheks. Pange tähele, teoreetilise bioloogia sektsiooni esimees ja mitte bioloog! Ta oli enda iseharimisega bioloogias jõudnud väga kõrgele tasemele. Ta oli selle sektsiooni esimees lõpuni ja oli sealjuures ka peamine teoreetilise bioloogia kevadkoolide organiseerija ja artiklikogumike toimetaja. Sealjuures oli ta väga nõudlik nende keelelise sujuvuse ja teadusliku täpsuse osas. See on talle kogu aeg iseloomulik olnud ka tema enda töödes, ka populaarteaduslikes artiklites, mis on selged ja loetavad.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming