Ainuke aus põhjendus on „ma ei viitsi“

Sporti harrastatakse järjest enam, kuid kolmandik Eesti inimestest ei liiguta ennast üldse, põhjustena tuuakse välja aja- ja huvipuudus.

KRISTI KIRSBERG

Kultuuriministeeriumi, Eesti Olümpiakomitee ja Emori möödunud aasta uuringust selgus, et liikumisharrastusega on meil täisealisest elanikkonnast hõivatud 45%, mis on seni kõrgeim näitaja. Samas tõdetakse, et 33% ei liiguta ennast üldse. Põhjustena tuuakse välja aja- ja huvipuudus, piisava sissetuleku ja tööandja toetuse puudumine, aga ka halb tervis.

Ühelt poolt on ju uhke öelda, et harrastajate protsent on aasta-aastalt tõusnud, kuid miks ikkagi ei tunne kolmandik meie kaasmaalastest liikumise ehk otsesõnu oma tervise vastu mitte mingit huvi. Miks peab liikumise olulisuse mõistmiseks tabama inimest esimene tõsisem terviserike? Miks me lükkame edasi kahtlemata oma tervise huvides tehtavat otsust? Arutada teemal, miks inimesed ei viitsi sportida, on sama filosoofiline tegevus kui mõtiskleda selle üle, kust tuleb tolm ja kuhu kaob raha.

Vabandusi, nagu ka uuringus on välja toodud, on mitmeid. Nimelt vabandusi, sest aja- ja rahapuudus ning tööandja hoolimatus on väga kehvad põhjendused. Ausad on olnud vaid need, kes on tunnistanud siiralt, et nad ei viitsi. Ja mõistagi need, kelle kehv tervis teatud koormusest edasi ponnistada ei luba.

Tuletan siinkohal meelde kõige lihtsama nipi, kuidas ajanappusest jagu saada. Paljud käegalööjad on sageli väga tublid meeskonnatöös. Seega, kui üksi trenni minna tundub juba eos läbikukkunud plaanina, kutsu sõber jooksma, sõbranna jalutama, vali mõni tore meeskonnaala või rühmatreening.

Samuti ei usu ma, et raha on kõige suurem takistus: metsajooks või kepikõnd ei nõua suurt midagi. Tegelikult on selles uuringus, millest enne juttu oli, muu maailmaga võrreldes välja toodud ka üks huvitav aspekt: ligi pool Eestis vastanutest eelistab liikumist harrastada omaette ning vaid 15% treenib grupis või klubides.

Kindlasti peegeldab selline tulemus ka eestlaslikku individualismi ja mõne populaarse ala, näiteks rattasõidu või suusatamise omapära, kuid arvan, et harrastuse suhteline odavus on samuti tähtis aspekt. Kopsakas pangakonto ei treeni siiski kedagi.

2018. aastast on aga oma viitsimatuse rahapuuduse taha peitmiseks veel vähem võimalusi. Kui seni kehtinud seaduse järgi pidi tööandja maksma sporti toetavate summade pealt nii tulu- kui ka sotsiaalmaksu ja seetõttu paljud pigem loobusid toetamisest, on veel aastake minna ja siis soosib liikumist ka seadus. Nimelt otsustas valitsus vabastada tööandja erisoodustusmaksust juhul, kui too toetab kuni 400 euroga aastas oma töötaja liikumisharrastusi ja tervise edendamist.

Maksuvabastuse alla käivad töötaja regulaarne treeningharrastus või spordisaali kasutamine, rahvaspordiürituste osavõtutasud, olemasolevate spordirajatiste ülalpidamise kulud ning taastusravi ehk näiteks füsioterapeudi või tegevusteraapia teenused. Tegelikult toetavad juba ka praegu väga paljud ettevõtted oma inimeste sportimist.

Taristu puudumine ei ole aga üldse mingi teema. Eesti spordiregistri andmetel on meil ligi 2900 spordiehitist. Metsaradu, rattateid, aga ka spordihooneid ja klubisid on nii palju, alade palett on nõnda lai, et pigem on usutav vabandus see, et ei oska valida, kui see, et mitte kuskil ei ole midagi võimalik teha. Et mitte üldsõnaliseks jääda, võin kinnitada, et nii minu kodu lähedal Tallinnas Kristiine linnaosas kui ka vanemate kodu juures Väike-Maarja vallas võin ilma erilise pingutuseta nimetada viit-kuut head võimalust, mida aktiivset näiteks neljapäeva õhtul teha või kuhu laupäeva hommikul liikuma minna.

Ometi otsime vabandusi ja põeme heaoluühiskonna haigusi ja oleme ülekaalus. Kus on siis viga tehtud? Miks ei hinnata Eestis liikumist ja tervist sama kõrgelt, kui seda tehakse näiteks Skandinaavias, mida me endale sageli eeskujuks seame.

Põhjuste otsimisel jõuame üsna kiiresti rohujuuretasandini ehk kooli sporditundide juurde. Kehaline kasvatus on oma olemuselt üksjagu muutunud, tund on loomingulisem ja vaid normide järgi hindeid enam ei panda. Probleemiks on aga saanud laste ülekaalulisus, mida alles 15 aastat tagasi veel ei täheldatud.

Seega, kui õpetaja suudab lapsele sisendada, olenemata tema kuulitõuketulemusest või võimlemiskava graatsilisusest, et igaühe jaoks on mõni sobiv ala, ei lähe ka sport vastikuks. Kui noor on aga aastaid mõnel spordialal viimane, tema üle heidetakse nalja, mitte miski ei õnnestu, on täiesti loogiline, et kõigepealt hakkab ta vihkama tundi ja siis ka kogu sporti.

Mõistagi ei tohi vastutust vaid õpetajate õlule veeretada. Vähemalt sama tähtis roll on täita lapsevanemal. Lihtsam on neil, kes ise järeltulija suusarajale, rattasõidule või ujuma kaasa võtavad. Spordipisikuga nakatamine on üks meeletult triviaalne mõte, kuid pagana õige. Niisama lihtne ongi: kas nakatud lapsepõlves või mitte. Kui ei, läheb aastakümneid, enne kui rajale või saali jõutakse. Peale õpetajate ja vanemate on veel tippsportlased, kelle eeskuju köidab.

Miks ollakse mõnel alal jätkuvalt edukad? Miks on Eestis alati häid odaviskajaid ja kümnevõistlejaid ja maadlejaid? Sest meil on neil aladel traditsioonid: on olnud Gustav Sule ja Aleksander Klumberg Kolmpere ja Kristjan Palusalu. Ka see, et paarkümmend aastat on meil olnud välja panna maailma parimaid kettaheitjaid, ei ole juhus. Kui Aleksander Tammert purustas 1998. aastal kettaheites Eesti rekordi, jälgis teda 9aastane Martin Kupper. Kahe mehe vahele mahub olümpiavõitja Gerd Kanter, kelle lugu inspireerib peale kergejõustiklaste kõiki noori sportlasi, kes teavad nüüd, et suure tahtmisega on kõik võimalik.

Ent ega Eesti inimeste tervis ikka parane, kui kolmandik sellesse üldse ei panusta. Põhjendusi, miks ei saa ega jõua, ei ole tarvis välja mõelda. Tunnistagem ausalt, et ei viitsi. Mõtteviis, et kui midagi viga, küll arst teeb terveks, on lihtsat rumal. Kui endaga enam midagi ette võtta ei anna, panustagem lastesse: suunakem nad liikuma. Vaid sel juhul on järgmise põlvkonna eestimaalased aktiivsemad ja tervemad.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming