Ahvide planeedi loojang

2017. aasta ahistamisskandaalide järelmõju on ambivalentne, kuid loodetavasti teevad need ahistamisele ka lõpu.

ARO VELMET

Tänavu Cannes’is Kuldse Palmioksa võitnud „Ruudus“1 on stseen, kus kõrgklassi kunstipublik jälgib õhtusel galal kuulsa performance’i-kunstniku etteastet. Kunstniku nimi on Oleg ja olgu öeldud, et lugu on inspireeritud 1990ndatel tõestisündinud skandaalist, mille keskmes oli Ukraina kunstnik Oleg Kulik. Filmi-Oleg on oma kätele kinnitanud robotpikendused ja käitub nagu ahv: hüppab ringi, teeb hääli, taob kätega vastu rindu. Ülikonnas ja õhtukleidis publik vaatab tõsise näoga seda etendust pealt ja noogutab heakskiitvalt. Ahvi käitumine hakkab aga järjest hullemini ületama hea maitse piiri: ta norib tüli õhtu peategelase kunstnik Julianiga (Dominic West), lõhub lauanõusid ja läheb agressiivseks. Viimaks võtab ta ette pealtnäha juhusliku naise publiku hulgast ning hakkab talle füüsiliselt lähenema. Naine tunneb ennast ebamugavalt ning vaatab abi otsivalt oma mehele otsa, mees pöörab aga pilgu ära ega reageeri kuidagi. Oleg laseb oma sõrmed läbi naise juuste ja nuusutab neid, siis haarab neist jõuliselt, tõmbab naise järsult põrandale pikali ja hakkab tema riideid lõhki tõmbama. Pole kahtlustki, mis suunas asjalood on liikumas. Ent ikkagi läheb veel mitukümmend sekundit, enne kui üks publiku liige saali teisest otsast reageerida taipab ning Olegi ohjeldama hakkab. Kui ots on lahti tehtud, ärkavad kõik mehed, justkui oleks keegi näidanud suurt punast silti kirjaga „SEE EI OLE ENAM KUNST“, ning suunduvad „ahvi“ poole. Oleg pekstakse jalgade ja kätega vaeseomaks. Naine on šokis, aga kõige hullem on ära hoitud. Ainult et kus olid need mehed (ja muidugi ka pealtvaatajateks jäänud naised) seni?

Kui Ruben Östlund selle stseeni kirjutas, polnud rohkem kui 80 naist veel süüdistanud Hollywoodi produtsenti Harvey Weinsteini ahistamises. Nüüdseks on peale Weinsteini ahistamises süüdistatud veel tervet hulka näitlejaid, nende hulgas näiteks Kevin Spacey (palju süüdistusi), Jeffrey Tambor (2 süüdistust), Louis C. K. (5), Steven Seagal (3), Ed Westwick (2), Dustin Hoffmann (2), Ben Affleck (2), produtsendid Andrew Kreisberg (19) ja Bob Weinstein (1), režissöörid Brett Ratner (7) ja James Toback (palju süüdistusi), rääkimata juba vanadest tuttavatest Roman Polanskist (teda süüdistati alaealise vägistamises ja ta mõisteti kokkuleppemenetluses süüdi seadusevastases seksuaalaktis osalemise eest) ja Woody Allenist (teda on süüdistatud oma adopteeritud tütre seksuaalses ahistamises).

Hulk ajakirjanikke, filmitähti ja meelelahutusilma tähtsaid ninasid on avaldanud nördimust, Netflix vallandas Kevin Spacey oma hittseriaali „Kaardimaja“2 peaosast ning eemaldas filmi­valikust Louis C. K. teosed, Amazon tegi lõpparve telesarja „Transparent“ (2014) peaosatäitja Jeffrey Tamboriga ning nii suurt kivi, mille alla saaks end peita Harvey Weinstein, ei ole maailm vist näinud dinosauruste väljasuremisest saadik. Viimaks andis ajakiri Time oma aasta inimese auhinna ahistamisskandaale paljastanud #metoo naistele. Kõige selle juures tuleb aga paratamatult meelde see stseen „Ruudust“ ning küsimus: „Mehed, kus kurat te olete viimased nelikümmend aastat olnud?“ Weinsteini kriminaalsed tungid olid Hollywoodis sedavõrd tuntud, et selle üle tehti Oscarite üleandmisel maitsetut nalja; Louis C. K. kalduvusest naiskolleegide ees onaneerida tegi tema kolleeg Tig Notaro eraldi teema oma draama-/komöödiasarjas „Üks Mississippi“ („One Mississippi“, 2015). Nagu paljude asjaosaliste tuttavad on kinnitanud, oli ahistamislugude näol sageli tegemist „kõige avalikuma saladusega Hollywoodis“. Nii et: mida põrgut?

#metoo-laine levimine just nüüd ja praegu annab ilmselt analüüsiainest sotsioloogidele ja ajaloolastele veel aastateks. Siin põrkuvad ühismeedialoogika, meelelahutusmaailma poliitökonoomia, feminismi ajalugu ja veel paljud-paljud küsimused. Nagu terve põlvkond ajaloolasi on näidanud, annavad skandaalid võimaluse mõtestada ühe ajastu ängistusi ja pingekohti. Need on hetked, mil terve rida ühiskonna vastuolusid hulbib pinnale ja plahvatab liiga kaua toidetud mullidena. Ahistamisskandaalide ümber tekkinud arutelu näitab muu hulgas, kuidas tajutakse meelelahutaja rolli ühiskonnas, mõistetakse üksikisiku ja institutsiooni süü suhet, mismoodi on ühiskonnas jaotatud moraalne vastutus, kellele on antud õigus kõnelda ning ühtlasi sedagi, missuguste tööriistadega kõiki neid rolle ümber kujundatakse. Nende küsimuste üle tasub mõelda ka Eestis, kas või sel põhjusel, et võtta „Keskpäevatunnis“ ja Postimehes üles astuvatelt arvamusliidritelt vabandus mängida ahistamisküsimustes põmmpäid, kes ei ole kunagi midagi näinud ega kuulnud, ei saa aru elementaarsetest erinevustest vastastikusel nõusolekul erasfääris toimuva ning jõupositsiooni ärakasutamise vahel ega ole kursis põhiliste terminitega. Sellele vaatamata võtavad nad igaks juhuks enesekindlalt sõna ning süüdistavad kogu skandaalis Vene propagandat.

Nii et hakakem siis pihta elementaarsetest küsimustest.

2017. aasta suurima antikangelase Harvey Weinsteini esindajad „eitab ühemõtteliselt igasugust seotust nõusolekuta seksiga“, kuigi teda süüdistavaid naisi on kogunenud juba 80 ringis ja juhtumid lähevad järjest võikamaks. Pildil Weinstein jõudmas tänavustele Oscaritele.

Pressifoto

Miks ükski naine sellest kohe ei rääkinud?

Weinsteini, Spacey ja Louis C. K. pihta lennanud süüdistused ei üllatanud ilmselt ühtegi inimest, kes on veidigi kursis Hollywoodi kajastava kõmuajakirjandusega. 12. märtsil 2012. aastal avaldas veebileht Gawker artikli pealkirjaga „Millisele armastatud koomikule meeldib sundida naisi vaatama, kuidas ta pihku peksab?“,3 kus ei ole viidatud küll nimepidi C. K-le, ent fraasidest nagu „kriitikute hinnatud komöödiasarjade auteur“ võib eeldada, et jutt käib nimelt temast. Äsja komöödiasarjaga „Louie“ (2010) kriitikute südamed võitnud C. K. oli toona televisioonis absoluutne tipptegija ning aastaid võis produtsentidele uusi sarjaideid kirjeldada lausega „See on nagu „Louie“, pluss X“. 2015. aastal kirjeldas koomik Jen Kirkman oma podcast’is, kuidas „prantsuse filmikunstniku staatusega koomik“ onaneerib oma nais­kolleegide ees, aga keegi ei võta midagi ette, sest meeskolleegide ringkaitse on liiga võimas. Lisaks veel Tig Notaro juba mainitud „Üks Mississippi“ üks tänavune osa.

Harvey Weinstein lõi aastakümnetega naisnäitlejate ahistamisest ja vägistamisest põhimõtteliselt tööstusliku logistilise süsteemi, mille heaks töötas suur osa tema firmast. New Yorkeri ajakirjanik Ronan Farrow ja New York Timesi reporterid Jody Kantor ja Megan Twohey on teinud uskumatut tööd Weinsteini võrgustiku paljastamisel, kasutades selleks kümnete naiste tunnistusi, nende sõprade ja sugulaste kinnitusi, et naised rääkisid nendega juhtunust juba ammu, mitte ei ürita praegu skandaalilaines „kuulsust koguda“. Nad on võrrelnud tunnistusi kokkuleppemenetlustega, millega Weinstein kannatanud vaikima sundis, kogunud infot Weinsteini firma töötajatelt, kes naistega kokku leppisid, lennureisid broneerisid, nad produtsendi hotellituppa eskortisid, olukorral süütuna paista lasksid ja siis õigel hetkel silmapiirilt kadusid, jättes naisnäitleja hommikumantlis Weinsteiniga üksinda hotellituppa, nii et taganemisteed enam ei olnud. Weinsteini süsteem oli sedavõrd tuntud, et 2013. aastal Oscarite üleandmise tseremooniat juhtinud naljamees Seth McFarlane tutvustas parima naiskõrvalosa kandidaate järgmiste sõnadega: „Palju õnne! Teie viiekesi ei pea enam teesklema, et Harvey Weinstein erutab teid.“

Niisiis, küsimusele, miks naised pole juhtunust varem rääkinud, on kaks vastust. Esiteks töötas terve meelelahutustööstus selle nimel, et nad vaikima sundida. Teiseks, kui nad ka suu lahti tegid, siis ei kuulanud neid keegi. Kantor ja Twohey kirjeldavad, kuidas Weinsteini ohvritele tehti igal sammul selgeks, et kui nad oma looga ajakirjanike juurde lähevad, siis ei leia nad enam kunagi tööd, nende reputatsioon hävitatakse, kogu ülejäänud elu tuleb veeta kohut käies. Lõpuks maksti nende vaikimine lihtsalt kinni. Ka ajakirjanikud kirjeldasid, kuidas neid üritati vaikima sundida ning kui keeruline oli astuda vastu perfektsuseni lihvitud süsteemile, mille eesmärk oli Weinsteini nimi puhtana hoida.

Olukorras, kus ohvrid olid vaikima hirmutatud ning must valgele kirja pandud tõendeid leida üliraske, ei tahtnud suured ajalehed ahistamiskaasusi ette võtta, mistõttu leidsid ahistamislood kajastamist just kõmulehtedes ja netiportaalides nagu Gawker, Perez Hilton, US Weekly jt. Siinkohal näeme kõmulehtede kahest funktsiooni: ühelt poolt on need hindamatu allikas algajatele näitlejatele, kes leiavad sageli vaid sealt infot selle kohta, kellega Hollywoodis üksinda ühte ruumi jääda ei maksa. Samal ajal kasutavad Weinsteini-laadsed tüübid kõmulehti selleks, et lekitada ahistamisest rääkida ähvardanud näitlejate kohta kompromiteerivat infot. Seega, õnnetu paradoks: ainsad väljaanded, kes on julgenud ahistamislugude kohta materjali avaldada, on kõmulehed, seal avaldatud infot pole aga võetud tõsiselt just sellepärast, et tegemist oli kõmulehtedega. Ükskõik mispidi seda vaadata, on kaotajaks jäänud naised.

Kas ikka on vaja sellise teemaga kohe meediasse tormata?

Tegemist ei ole kuulsusejanuga. Arvamus, et traumaatilise kogemuse taas läbielamine ning enda nii võimuka ahistaja kaitsjate kui ka kogu maailma netitrollide üleüldise rünnaku alla sattumine on midagi, mida keegi võiks tahta, näitab vaid kommentaatorite empaatia puudumist. Meediasse minnaksegi sellepärast, et seaduslikud kanalid, s.o meediatööstus ise ning kohtusüsteem, on aastakümneid töötanud just ahistajate kasuks. Weinstein pole saanud 40 aasta jooksul oma alluvaid vägistada mitte meediatööstuse kiuste, vaid tal õnnestus oma kuriteod karistamatult toime panna nimelt meediatööstuse abiga. See, et naised ei leidnud kohtus kaitset, kuid Weinsteinil õnnestus juristide armee toel kõik süüdistused kinni mätsida, ei ole juhuslik ebaõigluse ilming. Rikaste ja võimukate inimeste eelised kohtus on USAs süsteemne probleem, mida sotsiaalteadlased on aastaid uurinud ning dokumenteerinud valdkondades, mis ulatuvad narkokaubitsemisest finantskuritegudeni. Küsida, miks naised „seaduslikke kanaleid“ ei kasutanud, on sama adekvaatne kui imestada, et „miks küüditatud politseid ei kutsunud“.

Kas tõesti ahistatakse kõiki naisi?

Palun vabandust, olen sõnastanud küsimuse valesti. Pigem tuleb küsida, kuidas on võimalik, et terve hulk muidu teraseid kommentaatoreid on eiranud tõsiasja, mis on enamikule naistest teada kogemuslikult ning mida kinnitavad kümned, kui mitte sajad uuringud: ahistamine on mis tahes ühiskonnas masendavalt tavaline. Euroopa Liidu Põhiõiguste Agentuuri (FRA) uuringu kohaselt on 50% üle 15aastastest Eesti naistest kogenud mingis vormis seksuaalset ahistamist. Seksuaalset vägivalda on samas vanusegrupis kogenud 13% naistest. USA uuring 2016. aastast näitab, et ahistamist võib olla kogenud 25–85% naistest (käärid on küll suured, aga isegi konservatiivne hinnang jahmatab). Ning 75% naistest, kes on ahistamisest teatanud, on kogenud mingit laadi vastutegevust. Nii et probleem on tõesti suur.

Küll aga tuleb ette vaadata, et meelelahutustööstusele keskendunud skandaalilaine ei varjutaks probleeme teistes majandusharudes. Kuulsused paeluvad avalikkuse tähelepanu: kõmu-uudised on alati raha sisse toonud ning lood, mille peaosas on inimesed, kelle nägu on telekast ja kinosaalist tuttav, mõjuvad isiklikumalt kui lood, kus kannatanu on anonüümne, prestiižita ning sageli ka muust rassist või ühiskonnaklassist kui põhilugejad. Tõsiasi on, et tõenäosus langeda ahistamise ohvriks on suurem n-ö meestekesksetel töökohtadel tegutsevatel naistel, näiteks ehituses või sõjaväes, kus naised on erandlikud ja kus neis nähakse seetõttu sageli sissetungijat. Ahistamist on rohkem teenindusega seotud valdkondades, nagu näiteks hotellinduses ja toitlustuses, kus naiste sissetulekud sõltuvad klientide heakskiidust, jootrahast jne. Viimaks on ahistamisrisk suurem vähese kindlustatuse ja väikese palgaga töökohtadel, nagu näiteks koristuses ja põllumajanduses, kus naistel pole majanduslikke hoobasid, mille abil oma ründajatele vastu hakata.

Antropoloog David Graeber kirjeldas hiljuti Guardianis ilmunud arvamusloos oma jahmatust, kui kuulis 2011. aastal Dominique Strauss-Kahni ahistamisskandaalist, kui toonane Rahvusvahelise Valuutafondi juht kaevati hotellitöötaja ründamise pärast kohtusse, ning see­järel ühest teisest juhtumist Egiptuse ärimehega, kes oli samuti hotelliteenindajat rünnanud. Alguses mõtles Graeber, et tegemist võib olla kopeeriva kuriteoga, ent miks peaks keegi tahtma pärast Strauss-Kahni loo ümber tekkinud kära sellist teguviisi korrata. Lõpuks mõistnud ta, et mõjuvõimsad mehed ründavad haavataval positsioonil naisi kogu aeg, lihtsalt siiani ei olnud keegi julgenud neile vastu hakata. Filmitööstuses on vastuhakuvärav valla lükatud, ent on veel terve rida töökohti, kus ahistamine on jätkuvalt igapäevane asi ja vaikimisi aktsepteeritud. See reegel kehtib ka filmitööstuses: oleme kuulnud näitlejate lugudest, ent rääkima peaks ka taustatöötajatest ja tehnilistest töötajatest, kellest paljud on samuti produtsentide ja staaride ohvriks langenud. Uudistsükli pööreldes ei tohi unustada, et kuulsuste lood on vaid jäämäe tipp.

Kas tegemist pole nõiajahiga? Kas kuritöö ei aegugi?

Kuidas peaks avalikkus suhtuma ahistamises süüdistatud meestesse? See on keeruline küsimus. Arutlemist ei tee lihtsamaks see, et paljude kommentaatorite arvates tähendab ahistajatelt mingisugusegi vastutuse võtmise nõudmine juba nõiajahti ning et kannatanute lugude tõsiselt võtmine on justkui miskit laadi omakohus. Loomulikult oleks kena, kui ahistamisjuhtumid lahendataks nagu kord ja kohus seadust järgides ja põhjaliku uurimise järel, samamoodi oleks kena, kui maailmas valitseks rahu ja mul oleks poni. Nagu näha, siis ei ole piisanud juriidilise tulemuse saavutamiseks isegi helisalvestisest, kus Weinstein tunnistab modell Ambra Gutierreze rindade käperdamist ja kutsub teda korduvalt oma hotellituppa. Weinsteini ahistajakarjäär leidis lõpu alles kahe aasta pärast tänu ajakirjanike tublile tööle. Selles olukorras on õigussüsteemi asemel ajakirjanduse poole pöörduvatele naistele raske midagi ette heita.

Ahistajate karjäärist rääkides tundub arutluskese olevat samuti vales kohas. Kui keegi kasutab oma võimu ja ametiposti kurjasti, siis tundub temalt selle põhilise relva ehk ametiposti äravõtmine minimaalse loogilise sammuna. Viitamine Kevin Spacey või Louis C. K. tohutule andele ja kultuurilisele tähtsusele tundub siinkohal küüniline – justkui nende ohvriks langenud naistel ei olekski olnud karjääri või kunstilist ambitsiooni (ja üleüldse, kuidas puutuvad need küsimused põhiõiguste kaitsesse?). Samamoodi on veider viidata varasematele ahistamisjuhtumitele, eeskätt Roman Polanski ja Woody Alleniga seoses, ning süüdistada karistuse nõudjaid topeltmoraalis või silmakirjalikkuses – on ju Polanski ja Allen jätkuvalt aktiivsed filmitegijad. Siin on tegemist klassikalise hämamisstrateegiaga: see, et kunagi on käitutud valesti, ei tähenda, et samamoodi võib jätkata.

Kahju, et arvamusliidrite harimise peale läheb nii palju auru, sest tegelikult peidab küsimus, kuidas peaks avalikkus ahistajatega käituma, endas üsna mitut pingekohta, millele pole ühest vastust. Avaliku surve abil õigluse nõudmine on demokraatlikus ühiskonnas juba traditsioon, aga ka siin peituvad oma ohud.

Kõigepealt eri raskusastmega kuritegude samastamine mölakliku käitumise ja lihtsalt halva maitsega – selle kõige kokkupanemine üheks suureks diferentseerimata „seksipaanikaks“, nagu on seda tendentsi nimetanud New Yorkeri ajakirjanik Masha Gessen. Ühelt poolt tuleb ilmselt vahet teha Louis C. K. ja Harvey Weinsteini käitumisel, samamoodi nagu tuleb eristada ka tahtlikku peksmist ja massimõrva. Teiselt poolt on neid, kes panevad C. K. ja Weinsteiniga ühte ritta ka näiteks Matt Taibbi, kelle „kuriteoks“ on ülestunnistus autobiograafilises satiiris, et ta ahistas Venemaal töötades naisi. Nagu Taibbi ise on tunnistanud, on selle teema näol tegemist „eriti halva otsusega“, ahistamisega aga siiski mitte. Seda raamatut võib kritiseerida kui ebaõnnestunud misogüünset jama, aga Taibbi nimetamine ahistajaks või tema vallandamise nõudmine tundub siinkohal ülereageerimisena. Ka sõnavabaduse puhul on tegemist põhiõigusega ja ahistamisjuhtumite käsitlemisel tuleks silmas pidada, et ühe põhiõiguse kaitsmisel mõnda teist rongi alla ei lükataks. Sama loogikat järgides: Netflix tegi kahtlemata õigesti, kui vallandas Kevin Spacey „Kaardimaja“ koosseisust, ent kas ka Louis C. K. teoste väljajätmine oma kataloogist on õige tegu, on juba küsitavam. Selle küsimuse juurde tulen veel tagasi.

Vältida tuleks ka ahistajatest meeste meedias demoniseerimist. Kui me räägime Spaceyst, Weinsteinist või Louis C. K-st kui koletistest või kiskjatest, siis jätab see mulje, justkui oleks asi mingil põhjusel just nimelt Hollywoodi koondunud eriti ebainimlikes meestes (sellega kitseneb fookus ülemäära) või siis kogu meessoos mis tahes ajal ja ühiskonnas (jällegi liiga lai pilt). Nii jääb tähelepanuta Hollywood kui institutsioon, odava tööjõu ekspluateerimisele, seksismile ja räigele konkurentsile üles ehitatud ärimudel, kus enamiku töötajate huvid on kaitsmata ning võidavad vaid tootjafirmad. See on maailm, kus paaril näitlejal on võim garanteerida stuudiole 25 miljonit dollarit kassatulu puhtalt seeläbi, et nende nimi ilmub filmi algustiitrites enne filmi pealkirja, kõik ülejäänud töötajad saab aga hetkega välja vahetada, sest järjekord ukse taga on kilomeetreid pikk. See on süsteem, kus 2016. aastal töötas saja enim tulu teeninud filmi juures naisi 4% režissööride, 11% stsenaristide, 3% operaatorite, 14% monteerijate, 19% produtsentide ja 13% peaprodutsentide hulgas. Sellises keskkonnas on olemas kõik tingimused ahistamise vohamiseks: naised on vähemuses, nende õigused ei ole kaitstud ja neil pole majanduslikke hoobasid, millega stuudiotele vastu astuda.

Avalikkus vastustab praegu Weinsteini, Spaceyt ja teisi ahistajatest mehi, aga tuleks vastustada ka institutsioone, kus oldi nende tegevusest aastaid teadlik, ent pigistati silm kinni või aidati isegi aktiivselt nende tegevusele kaasa. Londoni teatri Old Vic juhtkond on tunnistanud, et nad teadsid Spacey kalduvusest käituda noorte meestega ebasündsalt, Weinstein poleks aga saanud oma firma aktiivse abita pooltki tehtust korda saata ega niivõrd kaua tagajärgi vältida. See on õppetund ka siinpool lompi: ühe või teise parlamendiliikme külmkapikäitumise kõrval võiks pöörata tähelepanu ka asutustele, mis korraldavad ametliku lähetuse raames pidusid rajudes ööklubides, kus eeldatakse kenade naiste kohalolu ja kättesaadavust, tagamata seejuures nende turvalisust. Miski ei vabanda ahistajate käitumist – nad on täiskasvanud, autonoomse otsustusvõimega inimesed –, aga kui jätame reformimata seda võimaldanud institutsioonid, on tulemuseks lihtsalt see, et üks Weinstein asendub järgmisega. Ahv, kes naisele kallale kargab, on vaid osa probleemist, teine on seltskond, kes seda tuima näoga pealt vaatab.

Kas nüüd ei tohi enam üldse filme vaadata?

Mehed on mölakad, nende filmid aga head. Mida teha? Ka sellele küsimusele pole lihtsat vastust. On kriitikuid, kes on kutsunud üles ahistajate kunstiteoseid boikoteerima, kuna just teosed toodavad seda sümboolset kapitali, mis kaitseb Weinsteini-suguseid tõpraid. Kuni Weinsteini firma filmid võitsid stabiilselt kolm-neli Oscarit aastas, ei hakanud keegi ülemäära palju tema vastu sõna võtma. Louis C. K. toetus võis garanteerida noorele koomikule edu telemaailmas. See kannustaski ilmselt Netflixi ta toodangut kataloogist eemaldama, ent kõik need teosed on lõpuks terve hulga kunstnike kollektiivse loomingu tulemus. Kas nende karistamine bossi käitumise pärast ei ole mitte ebaõiglane? Kas poleks siiski mõistlik hinnata tööd, mida stsenaristid, näitlejad, operaatorid ja režissöörid on teinud halvast õhkkonnast ja paari inimese lubamatust käitumisest hoolimata? Võib-olla on see just koht, kus mõelda selle peale, mis on kaalul, kui mõtleme näiteks sarjast „Louie“ kui ainuisikuliselt Louis C. K. loomingust. Kas meie, vaatajad, ei aita mitte sellist autorikultust toetades taastoota süsteemi, mis teebki ahistamise ja alandamise võimalikuks?

Suurt hulka Hollywoodi filme ja telesarju ei saa enam vanaviisi, süütute silmadega vaadata. „Tavalised kahtlusalused“, „Kaardimaja“ ja „Ameerika ilu“4 nõuavad nüüd hoopis teistsugust tõlgendust. „Louie“, mida kriitikud (allakirjutanu nende hulgas) on tõlgendanud kui julget, vaimult feministlikku sissevaadet keskealise mehelikkuse tekke- ja toimemehhanismidesse, mõjub nüüd enese väljavabandamise katsete seeriana. Vaevalt et Spacey ja C. K. ise oma pärandi tähendusvälja muutumisega rahul on. Mis parata. Seda enam peaks aga jätma kultuuriavalikkusele võimaluse see pärand ümber mõtestada, need filmid ja sarjad #metoo kampaania järgse pilguga üle vaadata ja rekontekstualiseerida. Siin peitub ju tohutu võimalus kasutada korrumpeeritud kunsti just selleks, milleks kunst kõige paremini sobib: arutelude käivitamiseks ja keeruliste eetiliste valikute näitlikustamiseks. Kui neid teoseid pole võimalik kätte saada, on seda keeruline teha. Päevavalgus võib siiski olla parim desinfitseerija: kriitikud võivad küll üritada kunstiteosed nende autoritest eraldada ning rääkida Spacey või C. K. filmidest, justkui poleks ahistamisjuhtumeid kunagi olnudki, aga see on siis kriitikute endi läbikukkumine. Jätkem neile (ja ka vaatajaskonnale) võimalus eksimist vältida.

Mida siis peale hakata?

Asi ei lähe paremaks, kui palume mõjukatel meestel edaspidi paremini käituda, ega ka siis, kui üha rohkem inimesi julgeb rääkida oma ebameeldivatest kogemusest – kuigi, need on hädavajalikud esimesed sammud. Probleem pole ka teadlikkuses või hariduses. Nõusoleku küsimine ja selle andmine ei tee igat seksuaalset situatsiooni vastuvõetavaks, eriti kui nõusolek saadakse relva ähvardusel. Paljudele tähendab mõne Wein­steiniga silmitsi sattumine oma eneseväärikuse ja kehalise autonoomia kaalumist võlgadesse sattumise ja sunnitud karjäärivahetuse vastu. „Nõusolek“ on majanduslik termin, nagu on kirjutanud ajalehes Atlantic näitleja ja stsenarist Brit Marling: „See, mis juhtub hotellitubades ja koosolekusaalides kõikjal maailmas (ja kõigi erialade puhul), kui naised otsivad tööd või soovivad oma töö säilitada ning meestel on võim see tagada või ära võtta, toimub hallil alal, kus sellised sõnad nagu „nõusolek“ ei hõlma kogu olukorra keerukust. See nõusolek on võimu tuletis. Nõusolekuks on vaja veidikene võimu. Naistel aga sageli võimu ei ole, nende toimetulek on ohus ja nende soo vastu käib päevast päeva nähtamatu sõda.“

Niisiis tähendab võitlus ahistamise vastu ka laiemalt võitlust ebavõrdsuse vastu. See tähendab, et võimukeskused – olgu Hollywoodis, Washingtonis või Toompeal – peavad muutuma sooliselt ja rahvuseliselt mitmekesisemaks, nii et töö- ja võimujaotajate hulgas ei saaks domineerida ainult valge mehe huvid. See tähendab ka üldist võitlust majandusliku kindlustatuse eest, et keegi ei peaks minema kohtumisele stuudiobossi või produtsendiga teades, et sellest kohtumisest sõltub, kas tal on järgmisel kuul katus pea kohal. Viimaks tähendab see, et tuleb edendada kultuuri, mis ei taastooda seksistlikke stereotüüpe, mis läbivad Bechdeli testi ning kus naistegelastele on antud nimed, mitte ei ole kirjeldatud neid kui „Bikiinibeib B-d“ (need mõtted pärinevad samast Brit Marlingu esseest).

Mis puudutab aga seda osa kommenteerijaist, kes mõtleb, et küllap on osaliselt tegemist kellegi äriideega, et äkki kuskil keegi teeb tünga, maksab kätte, saab kasu, et kuidas on ühel hetkel võimalik ennast paljastada ja teisel hetkel ahistatud olla, siis siin saab soovitada vaid ennast ahistamises süüdi tunnistanud Louis C. K. ühte viimase aja vähestest mõistlikest otsustest: „Olen suurema osa oma õnnelikust karjäärist vaid rääkinud ja öelnud välja kõik, mis sülg suhu toob. Astun nüüd sammu tagasi ja võtan suure hulga aega, et kuulata.“

1 „The Square“, Ruben Östlund, 2017.

2 „House of Cards“, 2013 – …

3 Which Beloved Comedian Likes to Force Female Comics to Watch Him Jerk Off?

http://gawker.com/5894527/which-beloved-comedian-likes-to-force-female-comics-to-watch-him-jerk-off

4 „The Usual Suspects“, Bryan Singer, 1995; „American Beauty“, Sam Mendes, 1999.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht