Kuidas siis ahistamisega tegelikult on?

Vale või alandav ei ole seksuaalse ahistamise juures mitte eelkõige seksualiseeritus, vaid sooline võimusuhe, mille kehtestamiseks või ärakasutamiseks seksuaalse sisuga käitumine käiku läheb.

KATRI LAMESOO

Minu piirid on päris kaugel ja ma naeran tihti ahistamisteemaliste naljade üle. Seda tingimusel, et nali on lühike. Kui läheb pikaks ja hakkab end kordama, käib nali alla, ei aja enam naerma. Esiti arvasin, et asi on universaalsetes hea huumori reeglites, kuni tabasin end küsimuselt, kas teised naeraksid ka minu üle, kui räägiksin neile oma tööst või mõnest tõsisest ahistamisloost, mida olen kuulnud? Mis paneb mind eeldama, et küllap ikka aru saadakse, kui teema tõsiseks läheb? Või mida see lõpuks minu kohta ütleb, kui keskealiste privilegeeritud meeste lõõpimist kuulama vaevun? Miks ma küsin endalt kogu aeg, kas mul on õigus naerda, kas mul on õigus flirtida, kas mul on õigus vihastada; kas mulle on lubatud öelda midagi, mis ei põhine teaduslikult läbiuuritud järeldustel?

Olen kirjutanud seksuaalsest ahistamist doktoritöö, millega justkui kaasneb moraalne kohustus feministlikuks agendaks meedias. Oodatakse, et ma midagi ütleksin, et ma ometi tooksin selgust ses häguses teemas, mille kohta igaühel on midagi arvata. Miks ometi ei ütle ma midagi teravat, mis kõik paika paneks?

Mulle meeldiks öelda, kuidas ahistamisega tegelikult on, kuid kahjuks on uurijatel endil küsimusi rohkem kui vastuseid. Võin anda vaid põgusa sissevaate sellesse, mis teeb seksuaalse ahistamise käsitlemise ja uurimise keeruliseks. Piirdun selle osaga ahistamisest, mis leiab aset töökeskkonnas või sellega võrdsustatud keskkonnas, näiteks koolis, ametiasutuses jm.

Hägus definitsioon ja kultuuriline kontekst

Ahistamise mõiste ei jää selgusetuks üksnes vestlussaadetes lõõpivatele keskealistele meestele. Ka uurijatel puudub konsensus seksuaalse ahistamise definitsiooni suhtes. Ennekõike lähtutakse seksuaalse ahistamise määratlemisel subjektiivsest kogemusest, lihtsustatult öeldes, kui miski tundub kellelegi ahistavana, siis teda ahistatakse. Teiselt poolt – kui mõne käitumine vastab seaduse definitsioonile ahistamisest, ei pruugi vastuvõtja seda nii tajuda. Inimeste teadlikkus ja teadmine ahistamisest on erinev. See omakorda esitab väljakutse uurijatele. Kas teadlasel on õigus nimetada teatud sisuga käitumist ahistamiseks? Või peaks viimane sõna jääma ahistatavale? Või kellelegi kolmandale? Kohtuvõimule?

Kvantitatiivsed võrdlusuuringud näitavad, et Lõuna-Euroopas kogevad naised vähem seksuaalset ahistamist kui Põhja-Euroopas. On see nüüd objektiivne või subjektiivne tulemus? Vaieldamatult mängib ahistamise tajumisel olulist rolli ajaloolis-kultuuriline kontekst, kus individuaalne subjektiivse taju tasand lõikub sotsiaalsete tähenduste tasandiga, olgu siis ühiskonnas laiemalt või konkreetses organisatsioonis koos seal valitsevate kirjutamata reeglitega sobilikust või lubamatust käitumisest.

Ühiskonnateadlased on analüüsinud selles suhtes ka Eesti ühiskonda, võrrelnud meid Lääne-Euroopa ja Venemaaga. Suchland1 (2008) on Venemaa puhul rõhutanud vajadust arvestada seksuaalse ahistamise kui sotsiaalse nähtuse käsitlemisel laiemate ühiskondlike protsesside tausta, sh sotsialistlikku perioodi koos naiste suure tööhõivega ning sõnades väljendatud soolise võrdõiguslikkusega, mis tähendas seda, et naistele oli reserveeritud kodune sfäär ning võimu juurde pääsesid nad nii palju, kui mehed seda vajalikuks pidasid. Uuemas ajaloos lisandub sellele turumajanduslik pööre. Žurženko2 (1999) järgi on kapitalismi ideoloogia iseenesest maskuliinne; Lauristin ja Vihalemm3 (2009) juhivad tähelepanu, et turuliberalism ja edukultuur, mis jagasid ühiskonna võitjateks ja kaotajateks, andsid võitjapositsiooni peaasjalikult meestele. Inimõiguste, sooteadlikkuse jms ideede levikut Eestis on sellisel taustal uurinud Kivimaa4 (2012), samuti Lagerspetz ja Rikmann5 (2010). Tuleb tõdeda, et Eestis usutakse vabaturumajandusse rohkem kui inimõigustesse. Kas usk vabaturumajandusse seab meid ühte leeri Lääne-Euroopa või Venemaaga, jäägu lugejatele koduseks mõtisklemiseks.

See kõik jätab aga endiselt õhku küsimuse uuritavate – olgu need intervjueeritavad või tekstid – toimimisvõimest. Peamine dilemma, eriti feministlike ja kvalitatiivsete uurijate seas ongi, kuidas tõlgendada tulemusi viisil, mis jätaks toimimisvõime naistele alles.

Sõnadel on oma lugu

Teiseks kitsaskohaks on väljend „seksuaalse ahistamine“. Tegu on ühe sugupoole ebavõrdse ja alavääristava kohtlemisega, mida väljendatakse seksuaalsel viisil. Et terminoloogiat paremini mõista, peame minema ajas tagasi 1970ndate Ameerika Ühendriikidesse. See oli aeg, mil naised olid tööturul aktiivselt osalenud alles mõne dekaadi. Kui viiekümnendatel töötas väljaspool kodu iga kolmas naine, siis kaheksakümnendateks juba ligi pool naistest. Feministlik liikumine oli jõudnud teisele laineharjale, kus kesksete küsimustena tõusid päevakorda naise roll töökohal, seksuaalsus ning lahutus, perevägivald ja hooldusõigus.

1979. aastal avaldas Yale’i õigusteadlane ja radikaalfeminist Catharine A. MacKinnon läbimurdelise teose „Töötavate naiste seksuaalne ahistamine. Soolise diskrimineerimise küsimus/juhtum“ („Sexual Harassment of Working Women. A Case of Sex Discrimination“). See pani aluse kestvale tavale liigitada ahistamist kaheks vormiks. MacKinnoni terminites: quid pro quo ja vaenulik keskkond (ingl hostile environment). Esimesel juhul on seksuaalse sisuga ettepanekud ja vihjed otseselt või kaudselt töölevõtmise või töötamise eeltingimuseks või seksuaalse ahistamise katse talumine või tagasilükkamine on aluseks tööalaste otsuste (edutamine, tööülesannete jagamine, töö sisu jms) tegemisel. Teisel juhul defineerib ta ahistamise vaenuliku keskkonnana, kus käitumine hõlmab selliseid näiteks seksuaalse sisuga nalju, kommentaare ja puudutusi, millega häiritakse indiviidi töövõimet ning luuakse vaenulik ja alandav töökeskkond.

Euroopa nüüdisaegses seadusandluses neid vorme eraldi ei käsitleta, vaid legaaldefinitsioon sisaldab aspekte mõlemast. Siiski: soomlased kasutavad paralleelselt kahte väljendit – seksuaalinen häirintä (seksuaalne häirimine) ja seksuaaline ahdistelu (seksuaalne ahistamine). Esimest kasutatakse tööl aset leidva ahistamise kohta ja seda käsitletakse vaimse tervise küsimusena. Sõnas „häirimine“ väljendub ahistamine isegi selgemalt, et tagajärjeks on kellegi häiritud olek. Eestis selline väljend puudub. Kui ka meie keelekasutuses oleks termin, mis vastaks häirimisele ja häiritusele, jaguneks vastutus subjektiivse tunde osas kogu kollektiivile. Kui töökeskkonnas on midagi, mis tekitab kellelegi ebamugavust, võiks olla ebamugav kõigil.

Põhjused, miks soomlased töökohas ahistamist terviseküsimusena käsitlevad, ei ole siiski taotluslikult semantilised, vaid poliitilised. Kui Ameerika Ühendriikides tõstatati seksuaalne ahistamine nais- ja inimõiguste küsimusena, siis Euroopa Liit, mis on algupäraselt majanduslik ühendus, ahistamist kultuurilise küsimusena ei käsitle. Seksuaalne ahistamine tõusis päevakorda möödunud sajandi üheksakümnendatel tervise ja turvalisuse küsimusena ning alles 2002. aastal vormistati see direktiivina, mis sisaldas peale seksuaalse ahistamise ka soolise ahistamise mõistet.

Mis siin seksiga pistmist on?

Mõnes mõttes on seksuaalse ahistamise mõiste ajale jalgu jäänud ja tekitab segadust.

Vale või alandav pole seksuaalse ahistamise juures eelkõige seksualiseeritus, vaid sooline võimusuhe, mille kehtestamiseks või ärakasutamiseks seksuaalse sisuga käitumine käiku läheb. Ahistamine tähendab teise sugupoole proovilepanekut ja alavääristamist, millel pole seksuaalsusega kuigi palju pistmist. Seepärast tekkiski rahvusvahelises õiguses seksuaalse ahistamise mõiste kõrvale soolise ahistamise mõiste. Sooline ahistamine on seksuaalse ahistamise eeltingimus – kui ei oleks soolisi võimusuhteid, ei saaks rääkida ka seksuaalsest ahistamisest. Tihti kogetakse neid samaaegselt ja raske on eristada üht teisest.

Võib tekkida küsimus, miks üldse rääkida töösuhete kontekstis seksuaalsest ahistamisest, kui saame rääkida töökiusamisest, sealhulgas kiusamise soolistatud ja seksualiseeritud vormidest. Töökiusamise uurijad nii teevadki – nad ei käsitle sugu kui töösuhteid läbivat kategooriat, mis on paradigmaatiliselt seisukohast erinev lähenemine. Ühe lahendusena on pakutud6,7 seksuaalse ahistamise mõiste asendamist soolise ahistamisega, et sedakaudu tõlgendada nii ahistaja kui ka ahistatava positsiooni valitsevatest soonormidest lähtudes. Soolist ahistamist peaks mõistma soolise diskrimineerimise vormina, mis leiab aset ükskõik kummast soost inimeste vahel, kui see peegeldab ja põlistab soostereotüüpe töökohal. Sellisel juhul ei oleks seksuaalne ahistamine soolise ahistamise vorm mitte sellepärast, et ohver on teisest soost, ega ka sellepärast, et juhtunu on seksuaalse alatooniga, või sellepärast, et mehed teevad seda naistele, vaid sellepärast, et tegu on seksismi (taas)tootmisega.

Seksuaalsuse mõistest täielikult loobumine ei näi esmapilgul hea mõte, kuna just seksuaalsusele rõhumine oli algselt see, mis tegi ahistamise spetsiifilise vägivallavormina töökohal tõsiseltvõetavaks. Ometi on aeg mõistete ümbersõnastamiseks küps, kui arvestada, et lääne tööturul on naised sama tavaline nähtus kui mehed ning selle tagajärjel on ka seksuaalse ahistamise vormid ja keskkond mitmetahulisemad.7 Samuti looks uus definitsioon kontekstuaalsema raami nendele juhtumitele, mis hõlmavad ebatraditsioonilisi võimusuhteid (naisülemus ja meesalluv) või homoseksuaalseid pooli ja loovad oma ebatraditsioonilisuse ja normile mittevastamise tõttu soodsad tingimused varjatud ahistamiseks.

Kas mehi ei saagi ahistada?

Kas see, et võimusuhted on maailmas meeste poole kaldu, tähendab, et mehi ei ole võimalik seksuaalselt ahistada? (Kui lähtuda eelnevast soovitusest laiendada ahistamise definitsiooni soostereotüüpide põlistamisele, võimaldaks see ahistatavate hulka arvata ka mehed.) On leitud, et mehed tajuvad seksuaalset ahistamist vähem solvavana, mis arvestades traditsioonilisi sugudevahelisi võimu­suhteid, on ka igati loogiline. Küll aga on leitud, et mehed tajuvad ahistamisena normatiivsete soorollide ja eriti hegemoonilise maskuliinsuse peale­surumist – need paigutuksid pigem soolise ahistamise mõiste alla. Näiteks võivad meest ahistada kommentaarid ja naljad, mis seavad küsimärgi alla tema mehe­likkuse või tehakse talle etteheiteid „ebameheliku“ käitumise eest. Laias laastus on küsimus traditsiooniliste soorollide pealesurumises, mida suuresti (või isegi eelkõige) teevad ka mehed isekeskis. Ka siin kerkib esile agentsuse küsimus: kui inimene möönab teataval määral ebamugavust, kuid ei ole ise valmis vastavat käitumist nimetama ahistavaks, siis kellele jääb viimane sõna kogetu defineerimisel?

Tegelikult osalevad mõistagi ka naised isekeskis traditsioonilise naiselikkuse pealesurumises. Vastavat käsitlust ei ole mulle seksuaalse ahistamise kontekstis siiski silma jäänud. Ühest küljest on loogiline, et meeste ja naiste kogemusi ei saa võrdsustada, kuid see ei tähenda, et kattuvusi üldse poleks. On naiivne arvata, et kui järjest enam naisi hõivab võimupositsioone töökohal, kaob ahistamine: ka naised kannavad ja taastoodavad ühiskonnas valitsevaid väärtusi, mis täna on endiselt peamiselt maskuliinsed.

Siinkohal tasub viidata veel ühele uurimusele,8 kus käsitletakse temaatikat uudse nurga alt. Lähtudes küll eeldusest, et ahistamine on võimuküsimus, uurib autor seda teemat võimu mõtestamise kaudu. Ta otsis vastust küsimusele, miks mehed ei tunnista seksuaalse ahistamise olemasolu ja selle tõsidust töökohal, ning tegi selleks kolm fookusgrupi intervjuud meeste-, naiste- ja segarühmas. Vastus sellele, miks mehed ja naised ahistamisest erinevalt aru saavad, peitub naiste ja meeste erinevas võimukäsitluses, mis omakorda määrab ära selle, mida seksuaalne ahistamine nende meelest tähendab. Mehed mõistavad ahistamist situatsioonikeskselt, naised aga tajuvad selle järelmeid kestvana. Meeste arusaam võimust väljendus hirmus saada marginaliseeritud, naistel aga üldises hirmus ja füüsilises kahjustatuses. Uurija sõnul viitavad tulemused sellele, et meeste ja naiste avalik mõttevahetus seksuaalse ahistamise üle võib kujuneda mõlema poole monoloogiks. Ja kas me pole seda Eestiski märganud?

Mida saaksime kohe ära teha?

Kuidas vähendada naiste seksuaalset ahistamist siin ja praegu?, küsivad minult ajakirjanikud. Sellise küsimuse esitamine iseeneses viitab asjaolule, et palju pole enam teha jäänud. On märgiline, et „kas“ küsimuste asemel „kuidas“ küsimusi esitatakse, ainiti veel teemal mis sugude vahelist ebavõrdsust puudutab.

1 Jennifer Suchland, „Contextualizing Discrimination: The Problem with Sexual Harassment in Russia“ – Journal of Women, Politics & Policy, 29 (3), 2008, 335–363. https://doi.org/10.1080/15544770802206028

2 Tatiana Zhurzhenko, „Analiz polozheniia zhenshchin v perekhodnoi ekonomike: v poiskakh feministkoi epistemologii.“ In “Zhenshchina, Gender, Kultura”, ed. Z. Khotkina, N. Pushkareva and Trofimova. Moskva: RLShGI, 1999.

3 Marju Lauristin & Peeter Vihalemm, „The Political Agenda During Different Periods Of Estonian Transformation: External And Internal Factors.“ Journal of Baltic Studies, 2009, 40 (1), pp. 1–28.

4 Katrin Kivimaa, „Re-thinking art history: feminist art writing in post-Soviet Estonia“. In Malinowski J. et al. (eds.) „The History of Art History in Central, Eastern and South-Eastern Europe“, Torun, 2012, 14–16 Sep 2010. pp. 255–260.

5 Mikko Lagerspetz & Erle Rikmann, „Naised ja mehed Eesti kodanikuühiskonnas [Women and Men in Estonian Civil Society].“ In Marling R., Järviste L. & Sander K. (eds.)“ Teel tasakaalustatud ühiskonda. Naised ja mehed Eestis.“ Tallinn: Eesti Vabariigi Sotsiaalministeerium, 2010, pp. 163−179.

6 Katherine M. Franke, „What’s Wrong with Sexual Harassment?“ – Stanford Law Review, 1997, 691, 1996–1997.

7 Kathryn Abrams, „The New Jurisprudence of Sexual Harassment“ – Cornell Law Review, 1998, 83, 1169–1230.

8 Debbie S. Dougherty, Gendered Constructions of Power During Discourse About Sexual Harassment: Negotiating Competing Meanings. Sex Roles, 2006 54 (7–8), pp. 495–507.

Katri Lamesoo kaitses novembris Tartu ülikoolis sotsioloogia erialal doktoritöö „Seksuaalse ahistamise sotsiaalne konstrueerimine nõukogudeaja järgse ühiskonna kontekstis Eesti meditsiiniõdede näitel“ ja töötab Tartu Ülikooli Haridus­uuenduskeskuses teaduri ja peaspetsialistina. Katri töötab ka pere- ja paarisuhte psühho­terapeudina.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht