„Ah, sina oled ju erand!“

OTT KARULIN

Vaidluse matistamiseks on mitmeid viise. Kõige tulusam on tropistada vastase suu mõne õhatusega, millele polegi võimalik vastata muu kui vaikimise või silmapööritamisega. Mind on enim vihastanud – ja seda on ka mu vastu sageli kasutatud – komplimenti rüütatud alanduse ratsukäik „Ah, sina oled ju erand!“.

Peaaegu alati lõpetatakse nii mu vaidlused haridusele võrdse ligipääsu ja selle suhte üle sotsiaalse kapitaliga ning erakoolide mõistlikkuse küsimuses, mida käsitles ka õiguskantsler eelmisel nädalal riigikogule saadetud kirjalikus etteandes „Põhihariduse korralduse põhiseaduspärasusest“.1 Õiguskantsleri teemapüstitus on õilis: „Kvaliteetne ja tasuta põhiharidus peab olema võrdselt kättesaadav kõigile Eesti õpilastele ning iga Eestis õppiv laps peab ka praktikas saama tasuta parima tema võimetele vastava põhihariduse.“ Sellele pole midagi vastu kosta – oleks see vaid nii! Minu kogemus seda siiski ei kinnita.

Olen üks neist õnnelikest, kes 1980. aastate teisel poolel kuueaastasena kooli pidi minema. Kuna uus kord hakkas kehtima minu aastast, alustasid I klassis ka seitsmeaastased ja meid pandi 0-klassi. Üsna pea taheti mind aasta vanematega kokku panna, sest lugeda-kirjutada juba oskasin ja tunnis oli igav. Haridusliku erivajadusega poiss, nagu tänapäeval öeldakse. Õnneks mu vanemad keeldusid ja õigesti tegid, sest aasta hiljem, kui põhikool üheksaklassiliseks muutus, jätsid need, kes ikkagi seitsmeselt kooli läksid, ühe klassi vahele ja nendega liitununa piirdunuks mu algkool vaid kolme aastaga. „Ah, sina oled ju erand!“

Igav oli tundides ikka ja hindele neli suutsin teha vaid kaks distsipliini: kirjatehnika ja käitumine. Võin vaid tagantjärele oma õpetajatele kaasa tunda, kes minu tunnisegamisele muudmoodi kui märkustega reageerida ei osanud. Õiguskantsleri nägemuses peaks haridussüsteemi tuumaks olema ühtluskooli mõiste, mis tähendab, et „igas põhikoolis saab laps oma võimetele vastava parima hariduse“, aga ma pole sugugi kindel, et praegugi, peaaegu kolm kümnendit hiljem, ei istu klassides igavlevaid poisse-tüdrukuid, kes ei oska vanematele seletada, kuidas nad ühtaegu viielised ja sagedased õppealajuhataja juures koosal käijad olla saavad. Paberil kõlab ju kenasti, et „tublimale või lausa andekale lapsele“ tuleb „anda piisavalt keerukaid ja väljakutseid pakkuvaid (lisa)ülesandeid“, aga tegelikult pole kõigil õpetajatel selleks aega ega üldjuhul ka oskusi.

Seetõttu ei mõista ma ka õiguskantsleri ristisõda nn eliitkoolide vastu. „Ühtluskooli põhimõttega ei sobi kokku süsteem, kus õpilasi valitakse põhikooli nende oskuste alusel,“ väidab ettekanne. Andke andeks, aga see, et ma sain sisse nn selektiivse kooli V klassi, päästis mu elu – korraga oli tahe õppida ka kaaslaste silmis normaalsus ning igav polnud sugugi. Selle koolita ei kirjutaks ma täna seda artiklit väljaandes, mille peatoimetaja olen.

Ma usun küll, et õiguskantsleri eesmärk pole hariduse nivelleerimine keskpõrandale kokku, aga motiivid ulatuslikuks reformiks ei veena. Ettekanne sedastab: „Tegelikult seisneb „eliitkoolide“ fenomen aga kõrgema sotsiaalmajandusliku staatusega laste koondumises nendesse koolidesse, mitte selles, et nendes koolides pakutakse teistsugust õpet kui „tavakoolides“,“ ning järeldab, et „kui õpilasi valivate „eliitkoolide“ ja „tavakoolide“ õpilase sotsiaalmajanduslik taust oleks sarnane, siis eeldatavasti oleksid erinevused nende õpitulemustes minimaalsed“. Eeltsiteeritus on mitu vaieldavat aspekti.

Esiteks eliitkooli mõiste. Sisuliselt peab õiguskantsler silmas ainult Tallinna kesklinnas munitsipaalasutustena tegutsevaid sisseastumiskatsetega koole. Jah, ses kontekstis olen ma erand, sest käisin hoopiski Pärnu Sütevaka humanitaargümnaasiumis, mis on saati veel erakool, aga nagu nn eliitkoolidki riigieksamite edetabeli esikümnes. Tegelikult ongi õiguskantsleri sõja Trooja Helenaks see, et Tallinna linnavõim ei järgi seadust, mille järgi peab omavalitsus kooli pidajana katma koolide õppekava erivalikud (nt mõne aine süvendatud õpe, võrreldes riikliku õppekavaga). Tallinn on sellest keeldunud ning selle linna eliitkoolid küsivad puuduva raha lapsevanematelt annetuste jms nime all, seades nii (ja lisaks tasuliste eelkoolidega) ebavõrdsesse olukorda madalama sotsiaalmajandusliku staatusega perede lapsed. Viimane on selgelt seadusevastane tegevus ja läheb ühemõtteliselt vastuollu ühtluskooli põhimõttega. Küsimus, kas kõiki koole ja õpilasi on mõistlik karistada ühe omavalitsuse ülbuse eest, siiski jääb.

Teiseks, kui riik suudaks oma rutiinses vägikaikaveos Tallinna linnavõimuga seadused maksma panna, lõpeks ka õiguskantsleri kardetud kõrgema sotsiaalmajandusliku staatusega laste koondumine eliitkoolidesse mõiste kitsas tähenduses. Kuivõrd sellist koondumist üldse teistes selektiivsetes koolides ette tuleb, see õiguskantsleri ettekandest ei selgu.

Mu ema ütles ikka, et ta tunneb Sütevakas õppivad neiud juba tänava teisest otsast ära, sest need kannavad kaltsukast ostetud saksa hommikumantleid kleitidena. Eks meie rõivavalikus oli ka teadlikku eristumispüüdu, aga samavõrd oli see ka majanduslikult motiveeritud. Ma ei tea siiani, kust mu vanemad õppemaksuks raha võtsid (kartul kasvas põllul, suhkrusse kastetud kurk oli magustoiduna sama normaalne, kui lapse töötamine suviti taskuraha saamiseks peediharvendaja, lehepoisi ja hiljem kelnerina), aga ma olen neile äärmiselt tänulik, et nad mõistsid mu koolikatsetele saata. „Ah, sina oled ju erand!“

Paralleelselt sellega, et õiguskantsler soovitab üksikuid sihtmärke rünnata massihävitusrelvadega, on käimas teinegi protsess – erakoolide riikliku toetuse lõpetamine. Menetlusse on antud erakooliseaduse muutmise eelnõu, mille järgi on edaspidi erakooli majanduskulude katmine omavalitsuse otsustada, „kui see on valla või linna otsusel vajalik hariduse kättesaadavuse või mitmekesisuse tagamiseks“2 (riiklik haridustoetus siiski säilib, kuid surve omavalitsuse toetuseta jäävatele erakoolidele õppemaksu tõsta tõuseb). Põhimõtteliselt tähendab see, et riik ühelt poolt kasutab ära ühtluskooli mõistet munitsipaal-eliitkoolide likvideerimiseks, soodustades samal ajal sellele põhimõttele risti vastupidist olukorda, kus kõrgema sotsiaalmajandusliku staatusega perede lastel on parem ligipääs erakoolidesse. Pole kahtlustki, et kui Sütevaka olnuks riigi toeta, poleks ma seal õppimist liiga kõrge õppemaksu tõttu endale lubada saanud. Ja kuigi õiguskantsler väidab: „Puudub empiiriline tõestus, et vähem võimekate laste järeleaitamise tagajärjel kannataks võimekamate ja andekate õpilaste areng,“ olen ma veendunud, et kui oleksin nn tavakooli edasi jäänud, oleksin kannatanud ma sellise koolistressi all, mis hävitanuks õpimotivatsiooni ehk juba enne ülikooli.

Seega soovitan: võtkem mõlemal teemal – eliit- ja erakoolid – aeg maha ja analüüsigem kõigi selektiivsete koolide (nii munitsipaal- kui ka erakooli) toimimist, sest Eestis on ka mitmeid võistluslikkusest puutumata loova õpikeskkonnaga tõepoolest vaid teadmiste põhjal õpilasi valivaid koole. Üks neist, Eesti esimene erakool Pärnu Sütevaka humanitaargümnaasium, tähistab sel nädalal oma 25. sünnipäeva ja ma ei kavatse mingil juhul häbi tunda, et osalen neil pidustustel koos kõigi teiste eranditega. Aitäh ja palju õnne, Sütevaka!

1 http://oiguskantsler.ee/sites/default/files/field_document2/6iguskantsleri_ettekanne_nr_1_pohihariduse_korralduse_pohiseadusparasusest.pdf

2 http://eelnoud.valitsus.ee/main/mount/docList/f883d61d-7881-4eb7-b295-2ccf8fdff8f0#2BBzxVdd

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming