Agressioonist evolutsioonilise ajurina

Meie relvad arenevad kiiremini kui ühiskonna arenguks vajalikud liigisisese agressiooni kõrvalesuunamise mehhanismid ja asendustegevus selle mahalaadimiseks.

MATTIAS TUROVSKI

Pannud käest Konrad Lorenzi raamatu agressiooni loodusloost, tundsin, et minu käekarvad läksid turri, lõug vajus alla ja küünarnukid laiali. Nagu olin eelnevatelt lehekülgedelt omandanud, sattusin vaimustusse just nii, nagu meile inimahvlastele on omane. Vaimustus omakorda olevat aga inimeses liigisisese agressiooni neutraliseerimise asendusreaktsioon par excellence.

Kui mulle tehti ettepanek kirjutada arvustus Konrad Lorenzi kuulsale teosele „Niinimetatud kurjus: agressiooni looduslugu“, mis on oma täies hiilguses hiljuti eesti keelde tõlgitud, olin väga meelitatud. Konrad Lorenzi puhul on tegemist etoloogia esiisaga, XX sajandi suurvaimuga ning see raamat on tema elutöö üks kulminatsioone. Et mul puuduvad sügavamad etoloogilised teadmised, keskendun arvustuses raamatu keskkonnaeetilisele küljele: milliseid järeldusi saab ainesest teha, arutledes inimese ja ülejäänud looduse vaheliste moraaliseoste üle. Et ma ei olnud Lorenzi raamatut enne lugenud, ei teadnud ma, et nn keskkonnaeetilist käsitlust on raamatus väga palju. Lorenz kutsub raamatus läbivalt üles mõtisklema loomade võrdleva käitumise uuringute analoogidest inimsooga ning on pühendanud sellele koguni raamatu viimased kolm peatükki. Lorenzi kommentaarid on väga rikkalikud, andes alust tõdemuseks, et etoloogial on palju ühist psühholoogiaga. On ju nende kahe liidust sündinud viimastel aastakümnetel põnevaid uurimisvaldkondi, nt sotsiobioloogia ja kognitiivne etoloogia. Inimese ja loomade vahelist sarnasust otsides avastame selles uues valguses, et oleme olnud kõik see aeg eksiteel – otsida tuleb hoopis meievahelisi erinevusi.

Nagu pakub oletust ka raamatu pealkiri, kirjeldatakse agressiooni evolutsioonilise ajurina, keskendudes liigi­sisese agressiooni mahalaadimist võimaldavate käitumuslike kohandumiste temaatikale. Leht-lehelt raamatu lugemise edenedes selgub, et hoiakud, millega agressiooni mõistesse oli suhtutud enne lugema hakkamist on – esiteks just nimelt seda – hoiakud, mitte objektiivsed seisukohad, ning teiseks, et agressiooni kui teisese käitumisviisi algset impulssi hakkab lugeja edasi lugedes tundma ja mõistma hoopis teistsugusena, kui seda seni oli teinud. Kahtlemata millegi muuna, kui seda väljendab muist lugejaist oma igapäevažargoonis. Tõepoolest, küsides nagu Lorenz: milleks?, omistamata esmalt päringule väärtushinnangut, saab agressioon mitte üksnes mõistetavaks, vaieldamatult vajalikuks käitumiseajuriks, vaid üldse mitte sääraseks väärtushinnanguks, mille omistaks mõistele enamik meist vaikimisi, s.t agressioon kui halb, taunitav, hukatuslik paratamatus.

Konrad Lorenzi eriala – loomade käitumise võrdlev uurimine tüürib varem või hiljem omakorda küsima: miks inimesed käituvad nii, nagu nad käituvad? Ei ole võimalik, et väga uudishimuliku meelelaadiga inimest, nagu seda kõik etoloogid kutsehaigusena ju peavad olema, ei haaraks soov selgusele jõuda inimkäitumise suurte küsimärkide, näiteks ideoloogilise fanatismi, armastuse, aga miks mitte ka spordi, kosmoselendude või tuumarelvade tekkeloos.

Ent enne lähemalt raamatu juurde asumist alustan natuke eemalt. Lahti mõtestamaks XX sajandi etoloogia saavutuste valdkonnaülest tähtsust, teen kiire kõrvalepõike tolleaegse sotsioloogia – toona samuti väga värske teaduse – neid teemasid käsitlevatesse hoiakutesse. Sotsioloogias on kaks pikka inimese kujunemist kirjeldavat traditsiooni. Selle kui iseseisva teadusrežiimi esilekerkimise ajastul olid meie arusaamad inimestest ja ühiskonnast hakanud muutuma. Religioon oli kaotamas oma kütket, industrialisatsiooni mõju ühiskonnakorraldusele oli määratu ning uute mõtlejate, nt Charles Darwini, ideed pärilikkusest ja selektsioonist võtsid maad. Toona oli keskseks küsimuseks moraal: kas seda saab olla ilma religioonita ning kuidas selgitada inimese elukäiku kiriku väheneva mõjuvõimu oludes? Oma uurimuses on soome sotsioloog Salla Tuomivaara välja toonud kaks varajase sotsioloogia mõtlejat, Émile Durkheimi ja Edward Westermarcki, kelle lahknevad vaated on suurepärane illustratsioon eelmainitud kahe eri lättest traditsiooni erinevustest. Durkheimi narratiivis on inimnatuur unikaalne, nii nagu seda on ka inimese ühiskondlikkus. Tema järgi on inimeste ja teiste loomade käitumise võrdlemine kasutu. Durkheim asendab jumala ühiskonnaga. Nii nagu enne teda oli seda teinud hulk valgustusajastu mõtlejaid, asendades jumala kas mõistuse, ratsionaalsuse või mõne kolmanda, väidetavalt ainuüksi inimesele omase kontseptsiooniga. Selle tulemuseks oli – ja selle mõju tajume tänapäevalgi –, inimese ülevõimu looduse üle juurutamine ning meie näiline ja üha süvenev lahkukasvamine loodusest. Püüdes objektiivsete vaatluste najal üha ilmnevat paratamatust inimese ilmselgest sarnasusest ülejäänud loomadega oma vaadetesse kohaldada, pakkus Durkheim, et inimesel on kahestunud loomus: justkui pühalik, kultuurne, humanistlik ning selle varjuküljes metsik ja loomne. Nii kirjeldas ta naissoo metsikust või intuitiivsust (siin vastandina intellektuaal­susele), primitiivsete metsrahvaste vähem arenenud sotsiaalsust jms inimese kahestunud loomuse varjukülgedena. See omakorda andis õigustuse asetada need erinevad inimloomuse tahud domineerimise hierarhiasse. Edward Westermarcki soov oli aga algusest peale leida pidevust inimese ja (teiste) loomade või looduse vahel. Ta püüdis leida sarnaseid jooni meie vast­avastatud ühisest evolutsioonilisest minevikust, välja selgitada moraalsuse lätted täiesti uuest allikast – loodusest. Westermarck arvas, et loomade käitumise uurimine on viljakas pinnas inimese käitumise ja moraalsuse tagamaade väljaselgitamiseks. Durkheimi idee allus niisiis rudimentaalsele religiooniloogikale – meie inimlik (püha) külg võitluses meie loomaliku (patuse) küljega. Kired ja bioloogia versus moraalsus ja ratsionaalsus. Westermarck aga nägi inimeses tervikut – nii meie altruistlik kui isekas, lahke ja julm, armastav ja vihkav iseloom tulenevad meie loomusest, mille juured on suurte konstruktorite selektsiooni ja mutatsiooni meelevallas. Westermarck arvas, et moraalsus johtub emotsioonidest. On mainimatagi selge, kumma varajase sotsioloogi narratiiv sotsioloogias ning hilise XIX ja varajase XX sajandi haku lääne kultuuris valdavaks sai.

Konrad Lorenzi valitud eriala – loomade käitumise võrdlev uurimine pidi saama alguse päringust: miks loomad käituvad nii, nagu nad käituvad? Mis on ajendanud nende külluslikud sotsiaalsed vormid? See tüürib loomade käitumise mõningase asjatundja kaheldamatult varem või hiljem omakorda küsima: miks inimesed käituvad nii, nagu nad käituvad? Adudes analoogiaid, mis käitumises ehk sotsiaalses inter­aktsioonis ühendavad näiteks hallhanesid ja inimesi, ei ole võimalik, et väga uudishimuliku meelelaadiga inimest, nagu seda kõik etoloogid kutsehaigusena ju peavad olema, ei haaraks soov selgusele jõuda inimkäitumise suurte küsimärkide, näiteks ideoloogilise fanatismi, armastuse, aga miks mitte ka spordi, kosmoselendude või tuumarelvade tekkeloos. Nüüd on etoloogidele, psühholoogidele, filosoofidele ja teistele looduse mõtestajatele ikka pahaks pandud, et loodust ja selle mitte-inimasukate käitumist kirjeldades kipub uurija sageli pahatihti enese teadmata komistama oma järeldustes antropomorfismidele. Teisi­sõnu, omistades loomadele inimtunnusjooni lihtsal põhjusel, et kultuuri­ajalugu nõnda dikteerib, või siis olleski filosoofiline antropotsentrist ja ekslikult eeldades, et inimkuju on universumi täiuse superlatiiv. Konrad Lorenzi puhul ei ole tegemist kummagagi. Tema meelest ja samuti agressiooni loodusloos on läbivalt selge, kust jooksevad antropo­morfismi piirid. Nagu autor mainib, adudes hallhanede teatud käitumise sarnasust inimsooga, saab nende tekke­lugu ja väljakujunemist arvesse võttes antropomorfismist hoiduda, tõdedes, et nende käitumise tagamaid mõistes me mitte ei omista hanedele mõnd inimesele omast käitumisviisi, vaid et ajurid, mis on kujundanud hanede käitumise just selliseks, on nendega analoogsed ja selle tulemusel on inimesel kujunenud väga sarnased või kohati täiesti analoogsed käitumismustrid. Lorenz illustreerib teemat mõttega tulnukaist, kes Marsil olles väga heade teleskoopidega inimeste tegemisi vaatlevad. Oletades, et tulnukail ei ole sellist suurendust, et võimaldada inimeste tundmaõppimist individuaalsel tasemel, seega lihtsalt vaadeldes inimmasside liikumist, sõdade vallandumist ning grupisuhteid, olemata seejuures etoloogid, ei tuleks neile kunagi mõtet, et inimkäitumist juhib mõistus või moraal. Puhtratsionaalsete olevustena jääks marslastele mõistmatuks nii palju inimkäitumise kujundajaid ning põhjuse-tagajärje seoseid. Kui tulnukad oleksid aga vilunud loomade käitumise tundjad, tooksid nad kiiresti meie käitumises esile analoogi rotikolooniatega – pealtnäha just nii suhtume „teisest parteist“ inimgruppidesse, vähemasti Marsilt vaadatuna. Etoloogia rakenduslikku ja filosoofilist tähtsust ka inimeseks olemise mõtestamisele on niisiis raske ülehinnata.

Inimesel pidavat Lorenzi järgi olema kolm suurt tõrget, mis ühel või teisel moel ei lase ligi objektiivset enesetunnetust. Esiteks tõrge uskuda, et pärineme loomadest või et olemegi loomad – see lihtsalt tundub nii banaalne sedavõrd võimekate (ja enesest vaimustuses olevate) olevuste puhul. Teiseks tahtmatus tunnistada maailma kausaalsust: kui palju tühisemad tunduksid kõik suured mõtlejad, tegijad ja nende saavutused, kui lepitaks tõdemusega, et nende mõtteid ja tegusid ajendas paratamatus. Ning kolmandaks, johtuvalt esimesest kahest, hoiak, et kõigel, mida saab loomulikul viisil seletada, ei ole mingisugust väärtust. Ka mõistuse ajastul on ikka ja jälle kinni hoitud soovist uskuda, et inimest kannustab mingi müstiline erakordne ja meile ainuomane jõud. Õnneks ei ole ükski kolmest hoiakust, kuigi tohutute traditsioonidega, kivisse raiutud ning Lorenz annab lootusrikka prognoosi: kui meil just ei õnnestu end vesinikupommidega enne õhku lasta, võiksimegi ehk meie olla see otsitud kadunud lüli (teiste) loomade ja tõeliselt humaansete inimeste vahel! Ehk tundub see puuduv lüli nii müstiline pelgalt meie soovimatusest näha endas sarnasust teiste loomadega ja tunnistada alluvust loodusseadustele? Lorenz väidab, et meid ei ole teinud inimeseks ei mõistus ega instinkt üksi, vaid nende kahe inimeses avalduv ainulaadne kooslus. Kusjuures moraalseks ei tee meid ka mitte kaalutlusvõime ega jumalik säde, vaid mingi mõistuse poolt seni nähtamatuks jäänud tung, mis ajendab meid ohtu trotsides vette kukkunud imikule ennastsalgavalt järele hüppama. Puhtratsionaalselt ei olekski me moraalsed. Kaastunde ajendiks on kannatus. Lorenzit lugedes adume, et analoogia kehtib ka armastuse ja tema ajuri agressiooni suhtes.

Aga miks siiski just agressioon? Pean tunnistama, et esmalt tundus see mõte ka mulle pisut kauge, et agressioon – või õigemini agressiooni pärssumuse evolutsioonilised mehhanismid – on just see, mille erivormidest on sündinud mitte üksnes sotsiaalsuse mõttes anonüümsetest parvedest arenenumad isiklike suhetega kogukonnad, vaid ka sõprus, vaimustus, viha ja armastus. Aga selles asi ongi. Mida agressiivsem on loom, mida võimsam on tema relvastus, seda ohtlikum on ta oma liigikaaslastele, ka üksildaste liikide puhul, juhtudel, mil vahetu kontakt on möödapääsmatu, näiteks sigimine. Selgub, et liigi säilimise tagamiseks on fülogeneesis (liigi arenguloos) välja kujunenud terve hulk pärssumusi, mis takistavad agressiooni vallandumist liigikaaslase suunas ning ühtlasi on need loonud kõrgematel loomadel ajendi nn sotsiaalse instinkti kinnistumiseks. Pärssumused omakorda on avaldunud asendus- ja mahalaadimise­tegevuses. On isegi kahju, et inimene ei ole kiskja – seega puuduvad meil väga tugevad agressiooni allasurumise mehhanismid, mis takistaksid oma liigikaaslaste tapmist. Loomal, kes suudab ühe liigutusega, näiteks ühe hammustusega kuklasse, surmata endasuuruse või suuremagi looma, ongi fülogeneesis kujunenud vastav agressiooni pärssumus, mis omakorda on kohati võimaldanud hämmastavalt intiimseid sõprussuhteid ja hellust. Huntidest, neist tippkiskjaist, ka paljudes mütoloogiates agressiivsuse võrdkujust, ustavamaid ja hoolivamaid loomi ei olegi olemas. Inimesel on selline pärssumus kiskjate omast tublisti vähem arenenud – meil puuduvad relvad, millega äkkolukorras peaaegu kogemata oma ligimene kerge vaevaga maha lüüa. Õigemini, meil need relvad puudusid, kuni avastasime terava servaga kaikad. Kahtlemata pidi esimene inimene, kes lõi säärase kaikaga oma hõimukaaslasele pähe, olema tohutult kohkunud, avastades enda ees elutult lebava verevenna. Nii ehk pidigi tekkima vastutustunne ning sellest hiljem välja kujunema moraal – tõdemustest nagu, et kui lüüa maha liialt palju oma verevendi, saab see hõimu sooritusvõimele hukatuslikuks. Teisisõnu, ei midagi uut siin ilmas. Lorenzi uurimusest johtuvalt võib inimese moraalsust pidada teistel loomadel pikema aja peale väljakujunenud instinktiivsete, sotsiaalse grupi alalhoiumehhanismide kolimist neokorteksisse ehk kontseptuaalsesse vormi, mille alusmotivaatoriks on vaieldamatult jällegi sarnaselt teiste loomadega kausaalne evolutsiooniline areng. Selgitab hästi ka, miks moraalsusel on inimese tsiviliseerumisest saadik olnud raske meie tehnoloogilise leidlikkusega sammu pidada – sest meie relvad arenevad kiiremini kui ühiskonna arenguks vajalikud liigisisese agressiooni kõrvale­suunamise mehhanismid ja asendus­tegevus selle mahalaadimiseks.

Ka vormilise külje pealt tuleb „Agressiooni loodusloole“ au anda. Suurepärasest tõlketööst kumab selgelt läbi ajastu ehedus, sellele iseloomulik lauseehitus ja sõnavara. Arvestades, et tõlkimisel on raamatu teatud osades kasutatud ka vanemaid tõlkeid (1.–3. peatükis Viktor Masingu tõlget ning 5. peatükis Tiiu Keskpaiga oma), on tulemus väga ladus ja märgatavate õmblusteta. Nagu raamatu epiloogina mõjuv Kalevi Kulli sõnavõtus trükise viimastel lehtedel asjakohaselt märgitakse, on Lorenzi haruldaselt hea keelekasutuse ja lauseehituse võimaldanud temas liitunud naturalist, üldbioloog ja looduskirjanik. Möödaniku teadlastelt, nagu ka teiste kutsumuste esindajatelt, oli oodatav, et uuritut tuleb osata ka eeskujulikult väljendada – näitlejal pidi olema hea laulu- ning tantsuoskus, entomoloog pidi oskama anatoomiliselt korrektselt joonistada putukaid. Oma ajastule au andes ei jäta Lorenzi esituse voolavus ja keeleline stiil lugejalt midagi soovida, kus­juures muretult on säilitatud etoloogilisele tekstile hädavajalik termino­loogia.

„Niinimetatud kurjus: agressiooni looduslugu“ on täis nüanssideni viimistletud sotsiaalset kommentaari, mida illustreerib külluslikult näiteid ja võrdlusi liigisisese agressiooni asendustegevusena väljakujunenud käitumistest. Raamat liidab endas loomade ja inimeste käitumise võrdlemise, tehes meie ühise evolutsioonilise kujunemise mõistmise mitte üksi selgemaks, vaid paratamatuks. Agressiooni looduslugu pakub võrdselt mõtlemisainet nii neile, keda lihtsalt paelub loomade käitumuslik seaduspära ja nende kujunemislugu, kui ka neile, kes soovivad rahuldada oma teadmisjanu inimkäitumist selgitavale kausaalsusele. Raamat on tänapäeval vääramatult relevantne, vahest rohkemgi, kui selle ilmumisajal möödunud sajandi keskpaigas. Seega soovituslik lugemine kõigile silmapiiri avardamist harrastavatele lugejatele ning rangelt kohustuslik neile, kes ikka veel kas ühel või teisel põhjusel kangekaelselt keelduvad tunnistamast, et inimest ei tee inimeseks mitte üleloomulik eraldatus ülejäänud loodusest, vaid just nimelt ühtekuuluvus teiste loomadega ning möödapääsmatu sõltuvus looduse suurtest evolutsiooni kujundajatest. Kusjuures elu loomingu suisa jumalikust ilust ei ole vaja selle tunnistamiseks sugugi loobuda.