Ärge kaevake neile kanalit

Indrek Ibrus

Kuskil ei ole kirjas, et sotsiaalvõrgud kui formaat peaks jääma vaid eraettevõtluse pärusmaaks. Sest see, mida teevad MySpace, Facebook või Rate.ee, ei ole muu kui meie vabaduse ja sotsiaalsuse kaubastamine. Oli aeg, veel alles mõned aastad tagasi, kui Eesti oli selline mõnus eesrindlik väike riik. Tollase, tänaseks minevikku vajunud edu põhjusi on muidugi palju ja igasuguseid. Kuid peamisena tuleks ehk nimetada asjaolu, et kui alustasime, siis puudus meil süsteemi-inerts. Meie riik oli nullseisus, meil ei olnud struktuure, hierarhiaid ja jooksma pandud süsteeme, mis uue omaksvõttu pidurdanuks. Et laias maailmas õnnekombel Interneti massitarbe-rakendustega just samal ajal algust tehti, saime oma hästi navigeeritava paadiga otse õige hoovuse peale. Tänaseks on ka teised oma aurikud rajale sättinud ning hoo sisse  saanud. Süveneva vahemaa indikaatoriks olgu kas või kõigile nähtav veebi meedia. Kui sajandi algusaastail näitasid meie ajalehtede veebiversioonid oma lääne suguvendadele mitmete julgete innovatsioonidega ikka ja jälle ahtrit, siis täna on vahekord põhimõtteliselt sama mis samade ajalehtede paberversioonidega – vaese rahva õhukesevõitu lugemisvara.

 

Kuid asi ei ole siiski vaid vaesuses ja väiksuses. Eks ole meilgi tekkinud nüüd omad inertsid ja seatused, hierarhiad jm korrastused, mis struktuurset innovatsiooni paratamatult pidurdavad. Me soputame olemasolevat, vaatame eneserefleksioonides  üha rohkem tagasi ning orienteerume inertselt ennast juba tõestanud süsteemidele. Hea näide on kaks viimasel ajal suuremat kõneainet pakkunud meediaarendusprojekti: potentsiaalne kohalik venekeelne kanal ja Tallinna oma telekanal. Probleem, ma väidan, on antud juhul kanalis kui kontseptsioonis, selle mugavas etteantuses, keskendatuses möödaniku-formaati. Probleem ja sisuline vajadus suunatakse ära kanalisse kui tuttavasse sängi, mis ei ole kuigi tulevikukindel. Kui näiteks venekeelse kanali eestkõnelejate eesmärk on minimeerida ühiskonnas potentsiaalseid riske ning luua sellesse sidustavaid  pidevusi, siis on neil plaan kujundada ühiskonna tulevikuseatusi. Kuid vahenditega, mis kuuluvad minevikku (näiteks ringhäälingu mudel või telekanali formaat), on raske luua seatusi, millega uuendataks ühiskonda põhimõtteliselt. Ning üsna raske on nõnda täita ka miinimumeesmärki ning käia lihtsalt ühte jalga ülejäänud keskkonnaga, mis oma meediatehnoloogilises arengus ülemäära tihti selja taha ei vaevu vaatama.

Olgu siinkohal rõhutatud, et olen venekeelse kanali kui ettevõtmise poolt. On selge, et telemeedium on oluline, sest tegu on töötava massituru standardiga, sel on toimivad auditooriumi  kontaktid, paigas vaatamisharjumused, sellega on seotud suure ühiskonnaosa igapäevased käitumismustrid. Näiteks uuema meediaga võrreldes saab sellega hästi haarata teatud vaataja-gruppe, eriti vanemat põlvkonda. Küsimus on pigem selles, millises järjekorras mida teha ning kas kanal peaks olema lõplik ja ainuke eesmärk.

Mida ma sellega silmas pean? Üks minu tööülesandeid on muu hulgas uurida, kuidas määratlevad end suured üleilmsed meediakontsernid. Ses osas on just viimase paari aasta jooksul leidnud aset tähelepanuväärsed muutused. Näiteks võib nende  aastaraamatuid lugedes märgata, et üha vähem luuakse oma tegevusalasid klassikalisel moel, kanalite või meediumide kaupa, ning üha enam kõneldakse endast kui „platvormiülestest” või „multimeedia” ettevõtteist. Või, nagu Saksa meediakontserni ProSieben üks pealikest hiljuti vestluses pakkus, lihtsalt „ekraanifirmast”. Ning neid ekraane võib siis leida väga mitmetes proportsioonides, suurustes ja kohtades: taskus, süles, elutoas, staadionil jne. Peamine probleemistik meediaettevõtteile selles kontekstis on see, kuidas olemasolevat sisu nende ekraanide vahel liigutada, kui palju peaks nende vahel olema  pidevusi ning kui palju erisusi.

Teine oluline mõiste selles kontekstis on nn beetakultuur. See viitab tänapäeva käitumismudelile, kus meedia- ja tarkvaratooted tuuakse auditooriumini (kasutaja, lugejate või klientideni) pooltoorelt, lõpetamata kujul. Seda selleks, et saada toote kohta auditooriumilt kiiret tagasisidet, olla oma klientidega dialoogis. See viitab ideaalis ka jätkusuutlikule, jõule vastavale arengustrateegiale. Et kui kohe ei jaksa või ei riski kogu rehkendust teha, siis teed esiotsa poole ja vaatad, kuidas sel läheb ja kas ikka on üldse jaksu teist poolt teha. Meediatööstuse osas  on hea näide Saksa meediakontsernid Axel Springer ja Der Spiegel, traditsiooniliselt trükimeediale keskendunud ettevõtted. Mõlemad on viimastel aastatel ehitanud oma videosisule orienteerunud tootmisüksusi. Nood toodavad jõudumööda nii videouudiseid kui ka pikemaid, nn feature-lugusid. Seda esiotsa siiski paljuski vaid oma veebiväljundite tarvis. Oma kanal, s.t traditsiooniline telekanal, on seejuures vaid Der Spiegelil, maksuline kaabelkanal, kus valmis tehtud ajakirjanduslikke klippe 24 tundi lõputult keerutatakse. Welt Online, bränd, mille all Axel Springer oma videosisu toodab, peab samasugust  kanaliplaani, kuid sellesuunalisi samme võetakse ette ükshaaval. Nagu üks nende veebiväljundi arenduspealikuid mulle selgitas, tehakse esiotsa videosisu vaid veebiväljundi tarvis ning selle käigus arendatakse meeskonda, tootmist ning dialoogis auditooriumiga ka lõpptooteid. Seega käib tootearendus vaid veebis kui selleks sobivas, odavas ja interaktiivses keskkonnas. Ning kui siis ühel hetkel leitakse, et tootmisstruktuur on piisavalt hästi paigas, arhiiv pungil, siis ehk võetakse ette ka traditsioonilise telekanali keerutamine.

Selline arendusstrateegia võiks pakkuda mõtteainet kõigile,  kelle asi on võimalik venekeelse avalik-õigusliku meediasisu tootmise korraldamine. Näiteks on venekeelse kanali tegemise takistusena räägitud nii selleks vajalike oskustega ajakirjanike puudusest kui ka lihtsalt asjaolust, et sisuliselt puudub meil kohalik venekeelne eliit, kõneisikud, kes oleksid korraga nii venekeelsete silmis autoriteetsed kui eestikeelsetele talutavad. Neid pole piisavalt, et üht täismõõdulist kanalit ära täita. Kuid lahendus võiks olla nii kanali kui institutsiooni kui ka selle auditooriumi evolutsioon n-ö beetas. Kui institutsioonil pole piisavalt väge, et teha tervet kanalit, siis tehtagu pool. Tehtagu kõigepealt veebi ehk nooremale põlvkonnale, kelle kaasamise pärast kõige rohkem muretsetakse. Ning tehtagu nii interaktiivselt, kui vähegi annab. Lastagu noortel oma sisu toota, antagu nende mobiili- ja veebikaameratele  sotsiaalselt kasulik funktsioon.

Võetagu ses osas õppust näiteks CBSi hiljuti välja toodud mobiilipõhisest kodanikuajakirjanduse lahendusest või siis sellest, kuidas Facebook ning CNN tõid hiljutised Ameerika presidendivalimised koostöös rahvale lähemale. Või hoopis São Paulo muusikaraadiost Radar Cultura, mille kogu eeter on determineeritud sellest, mida ja kuidas nende kasutajad teevad kanali veebisaidil. Radar Cultura on parim näide, kuidas uus meediasisu sünnib auditooriumi ja toimetuse vahetus  koostöös ning kuidas kanal ei saa eksisteerida saidita. Ning vastupidi – üks eeldab teist. Ja mis peaasi, päeva lõpuks võivad just sellised interaktiivsed beetavormid olla kasvupinnaseks, kust kasvavad välja selle meedia institutsionaalsed toimetajad ning lõpuks laiemad kõneisikud. Ning kui mitte seda, siis aktiivselt kohalike teemadega suhestuv kodanikkond üsna kindlasti.

Siinkohal olgu ka märgitud, et kuskil ei ole kirjas, et sotsiaalvõrgud kui formaat peaksid jääma vaid eraettevõtluse pärusmaaks. Sest see, mida teevad MySpace, Facebook või Rate.ee, ei ole muu kui meie vabaduse ja sotsiaalsuse kaubastamine,  nagu Manuel Castells siin Londonis hiljuti tabavalt sedastas. Kui meie sotsiaalsus on struktureeritud varjatud kommertssuhete alusel, siis kui vabad me lõpuks siiski oleme? Sestap, ühiskonna sotsiaalse sidususe toetamine võiks olla pigem avalik-õiguslike institutsioonide uus pärusmaa ja missioon.

See potentsiaalne tegevussuund – kohaliku kogukondliku meedia ja sotsiaalvõrkude integreeritud arendamine – võiks olla eriti oluline, kui meenutame väiteid, et Eesti venekeelne kanal ei suudaks iial võistelda Venemaalt pakutavaga, sealsete kanalitega. Just uue meedia kogukondlikkus loob seda sorti konkurentsis  kohalikele meedia-institutsioonidele eelise suuremate tegijate ees. Kohalikuma profiiliga ning kohaloluga meedia on lihtsalt tegelikule auditooriumile reaalselt lähemal, sestap oma tegevuses ka relevantsem. Kuid see eelis ei saa kesta igavesti. Kui peaks juhtuma, et suured idanaabri meediakontsernid töötavad välja oma ahvatlevad sotsiaalvõrkude paketid ja meie venekeelne publik sinna ära lõimitud saab, siis võib nende Eesti võrku tagasihaaramine olla hoopis kaelamurdvam tegu, kui me täna telekanalite puhul ette kujutame.

Mis puudutab meedia täpsemat lokaliseerimist, siis olgu siin orientiiridena välja toodud mõned uued võimalused. Nagu prognoosivad praegu juba kümned telekommunikatsiooni valdkonna analüüsikojad, arenevad mobiilsed kommunikatsioonivahendid umbes kolme-nelja aastaga maailmas dominantseks veebi kasutusplatvormiks. Kuna aga mobiili oluliseks atribuudiks on nende n-ö kohateadlikkus, täpne info kasutaja paiknemise kohta ruumis, siis võib ennustada, et see muudab radikaalselt meie arusaama küberruumist kui millestki reaalsest ruumist sõltumatust. Veeb on muutumas ruumist sõltuvaks, ruumiga  arvestavaks, on sellega dialoogis. Täna on raske ette kujutada, mida täpselt võiks see kaasa tuua meediale, kuid üsna kindlalt võib pakkuda, et paiknemine ruumis hakkab kujundama nii meediakogukondade kujunemist, nende meedianõudlust kui ka võimalusi pakkuda neile originaalseid uusi teenuseid.

Ning see on võimalus, mistõttu nimetasin selle loo alguses venekeelset kanalit  ja Tallinna oma televisiooniprojekti ühes lauses. Ma väidan, et kui tahetaks tegelikult Eesti tulevikku loovaid uusi seatusi luua, siis peaksid need kaks üksteisele käe ulatama. Ühe poolt on kohalike kogukondade alane kompetentsus ning linnaruumi valitsemine (just selle sõna foucault’likus mõttes), teise poolt kompetentsus meediatootmise osas, samuti auditooriumi haldamise ja sidestamise ekspertiis. Muidugi võib seda laadi koostöö  lootus olla naiivne – lähiajalooga kursis olles on põhjust karta, et Tallinna projekti reaalseks eesmärgiks vaevalt muu on, kui seal võimutseva erakonna katse partisanmeedia abil positsioone kindlustada. Kuid jäägem idealistideks ning rõhutagem, et ülal visandatud koostööprojekt oleks korraga nii tiigrihüppelikult innovatiivne kui ka lihtsalt asjakohane. Et beetakultuuri eelduseks on arendusprotsessi suhteline odavus ja jätkusuutlikkus, siis suurt ebaõnnestumist karta ei ole. Küllap kukub midagi huvitavat ning kogemusena kasulikku ikka välja. Seega, miks mitte püüda Tallinna kultuuripealinnaks  saamise ajaks maha saada taas uue tiigrihüppega, innovatiivse sotsiaalse arendusprojektiga. Näitame, et meie paat on jätkuvalt veel suurepäraselt navigeeritav ning ka ees sõitmiseks on meil jaksu veel küll!

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming