Aasta andis hea logosaagi

Kaarel Tarand

Muuseumiaasta sai läbi. Läbimurdeaastaks seda nimetada ei saa. Selge ju ka, et kui lisategevuseks lisaressurssi ei antud, tegid muuseumid seda, mida nad oma arengukava järgi tegema peavad. Ja siis aasta lõpu poole hakati osa neist ootamatult reformima. Viimast plaani tabas õigustatud vastuseis. Pole mõtet alustada uusi ümberkorraldusi, kui muuseumivaldkonna kehtivas arengukavas prioriteedina kirjeldatu on lõpuni ellu viimata ja viljad maitsemata. 

Aastal 2006 valitsuse heakskiidu saanud ja tänaseni kehtiva riikliku arengukava „21. sajandi Eesti muuseumid” rakendusplaan aastateks 2006–2010 näeb ette tabelitäie kaunisõnalisi ülesandeid. Juba jaanuaris 2007 pidi tööle hakkama muuseumide infosüsteem MuIS (www.muis.ee). See töötabki, aga ausas vana voki tempos, mitte näiteks raamatukogude e-kataloogi ESTER kasutajale harjumuspärase kiirusega (Google’i otsingust rääkimata).  Teiseks paistab kohe välja, et muuseumid on oma kogude infot välja pannud väga ebaühtlaselt. Ka püüdlikumate muuseumide kataloogikauba kirjelduses on suurem osa lahtreid täitmata, kehvematel ei vii ükski viit eseme nimest kaugemale.

E-riigi e-muuseumi teine vaal pidi plaani järgi olema virtuaalmuuseum (www.virtuaalmuuseum. ee), mille põhilahendus sai valmis juba arengukava jõustumise hetkeks ja kus  lubati igal aastal välja panna vähemalt viis näitust. Tänaseks ripub keskkonnas üleval kokku ainult kuus näitust, mis kõneleb selgest huvipuudusest. Viimase omakorda võib olla põhjustanud rahapuudus, aga mitte ainult. Ilmselt oleks muuseumidel lihtne oma näitused virtuaalmuuseumi üle anda, kui peetaks vajalikuks need näitused ka enda tarvis digitaalkujule viia. Sellist vajadust ei tundu aga olevat. Vähemasti ei pakuta neid muuseumide kohati  väga headel ja informatiivsetel kodulehtedel. Ning kuni pole kokkulepet või korraldust, ei hakka keegi endale tarbetut asja teiste jaoks tegema. Vaistu järgi Internetis tegutseja katsetab Eesti muuseume esmalt leida kui mitte otsingumootori abil, siis aadressi alt www.muuseum. ee. Loomulikult, seal ta ongi, kirjus kuues kui Joosep ja infost jäme nagu rikas kaubasaks. Viidet virtuaalmuuseumile sealt ei leia, küll aga võib kohata tänavu kõikjal laiutavat muuseumiaasta logo, mille alla nähtavalt sundkorras on koondatud kogu tegevus, mida iga muuseum tänavu niikuinii oleks teinud. Kõrvaltvaataja silmis jääbki muuseumiaasta silmatorkavaimaks saavutuseks just see logo – ja ma ei taha siin sugugi halvustada iga muuseumitöötaja tänavust tegevust, vaid ainult kritiseerida mõtteviisi, mille järgi piisab muudkui ühe tähtaasta väljakuulutamisest ja logo valmistegemisest  ning ongi mingi valdkond „väärtustatud”. Inimestelt, kes täiskoormusega töötavad, pole mõistlik eeldada vabatahtlikku ja tasustamata lisapanust mingi ülalt alla langenud püha ürituse õnnestumiseks ja parteilisse lahtrisse linnukese saamiseks.

Kui inimesed möödaminnes lisaülesandeid suudaksid täita, peaks paratamatult arvama, et nende normkoormus ei sisalda piisavalt tööd. Hoolimata infotehnoloogia peadpööritavast  arengust ei saa esemelist kultuuri koguvad ja säilitavad muuseumid siiski täies koosseisus veebi kolida, nad peavad jääma oma kohtadele maastikul. Seejuures oleks soovitav, et sisemine side oleks muuseumides üle maa sama tugev kui sõjameestel kaitseväes. Üks mis kindel: raamatupidamise Tallinna kogumise ning maakonnamuuseumide iseseisvuse kärpimise ning nende filiaalideks degradeerimisega saab sisemist sidet ainult lõhkuda. On ikka päris  naljanumber küll, kui ülemkihi kindlus (Kuressaare loss) kuulutatakse alamkihi talu (vabaõhumuuseum) filiaaliks (saunaks? aidaks?). Talud ja külad kuuluvad igal ajal ja igal pool losside alla, mitte vastupidi.

Ühiskassa asemel ühisele turundusele keskendumisel võiks aga jumet küll olla. Ja see turundus ei alga muuseumi ukselt, vaid pigem riigi välisväravast haarmetega igas suunas. Näiteks – kuidas teha nii, et kõik ühe linna  muuseumid oleksid omavahel ühendatud turvaliste jalgrattateedega ja seal kehtiks ühine päevapilet? Kuidas arendada välja partnerlussuhted majutus- ja toitlustusettevõtetega? Miks ei võiks premeerida näiteks õpilasgruppe (klasse), kes ühe õppeaasta jooksul on külastanud vähemalt poolt maakonnamuuseumidest? Siit jätkab igaüks ise.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming