6. III 2011 – 11 võimalikku koalitsiooni valitsuse moodustamiseks

Rune Holmgaard Andersen

Valimistulemuste ennustamine ei ole raketiteadus – see on palju raskem ning risk mööda lasta on palju suurem. Poliitikas võivad asjaolud päevapealt muutuda ning poliitiline  tegelikkus võib kuue kuu pärast praegusest tunduvalt erineda. Mida me tegelikult silmas peame, kui räägime valimistulemustest? Kas jutt sellest, mitu parteid pääseb riigikokku? Või räägime parteide mandaatide arvust? Tulevase valitsuse koosseisust ja poliitikast? Või valimiste tähendusest Eesti demokraatia kvaliteedile ja rahvapoolsele toetusele? 

Esitatud küsimusele vastamiseks on seega mitu võimalust. Vastust esimesele kahele küsimusele teame juba valimispäeva hilisõhtul, 6. märtsil. Uue valitsuse koosseisu teame tõenäoliselt hiljemalt märtsi lõpuks. Uue valitsuse poliitika sõltub valitsuse koosseisust ja sündmustest laias maailmas, seega saame sellise küsimuse püstitamisel vastuse lõplikult  ehk alles märtsis 2015. Vastates küsimusele, mitu parteid on esindatud riigikogus pärast 6. märtsi valimisi, on hetke parim pakkumine, et Reformierakond ja Keskerakond domineerivad tõenäoliselt valimisvõitlust, kus isikuküsimus saab olema tähtsamal kohal poliitilistest vaadetest ning kus otsustavaks saab seega lahing Ansipi ja Savisaare pooldajate ja vastaste vahel. IRL ja SDE, kes samuti on osalenud viimase nelja aasta poliitika kujundamisel, surutakse  tagaplaanile. Rahvaliit ja Rohelised aga vaevalt 5-protsendilise valimiskünnise ületavad.     

Selleks on parteide lõhestumine liiga suur olnud. Keegi ei taha anda oma häält kaotajale  ja isegi lojaalsed toetajad pöörduvad teiste parteide poole, kartuses, et nende hääl muidu täiesti raisku läheb. Keskerakond teeb kõik selleks, et Rahvaliidu alles jäänud maarahva-tiiva esindajaid oma ridadesse meelitada, samas kui SDE ja IRL võivad oma positsiooni tugevdada püüdes vastavalt Roheliste partei nn „idunärijaid” ja rahvuslikumalt meelestatud „itimehi” enda sekka meelitada. Indrek Tarandi ülekaalukas valimisvõit 2009. aasta euroopa parlamendi valimistel näitas, et Eesti poliitilisel maastikul on veel ruumi ühele „puhtale” parteile. On siiski kahtlane, et keegi jõuab veel enne märtsivalimisi sellise partei jalule seada.       

Mitu kohta need neli parteid võiksid riigikogus saada? Vastavalt arvamusküsitlustele (vt nt TNS Emor) ei ole tõenäoliselt väga vale arvata, et kõige rohkem kohti hõivab Reformierakond, nii 36–40 kohta. Teiseks tuleb Keskerakond 30–34 kohaga ning IRL ja SDE saavad vastavalt 16–20 ja 10–14 kohta. Palju võib muidugi valimisvõitluse käigus muutuda. Kas Reformierakond saab end jätkuvalt euroedu paistel soojendada? Kas Keskerakonnal ja sotsidel õnnestub valitsuse karmikäelisest majanduspoliitikast tulenevad sotsiaalsed probleemid päevakorda tuua? Kas valijatel saab villand pidevast Ansipi ja Savisaare isiku domineerimisest ning nad annavad oma hääle pigem IRLile või SDE-le? Kas Rohelistel õnnestub, hea tabamuse korral, valimiskünnis siiski ületada?        Ükski ratsionaalne valitsusjuht ei soovi oma koalitsiooni rohkem parteisid kui hädapärast vaja. Kui ülaltoodud ennustus peab paika ja kui eeldame – truuks jäädes Eesti tavale –, et järgmine valitsus on enamusvalitsus, on valitsuse moodustamiseks 11 võimalikku kombinatsiooni.     

RL ja SDE saavad vaevalt ilma Reformi- või Keskerakonna osaluseta enamusvalitsust moodustada.  Kuues ülaltoodud kombinatsioonis osaleb IRL, viies SDE. On viis võimalust, kuidas moodustada koalitsiooni ilma Reformierakonnata ja neli võimalust ilma Keskerakonnata. Arvesse võttes Reformierakonna üldist pragmaatilisust koostööpartnerite valikul, tunduvad variandid 3, 4 ja 5, kus kõik erakonnad peale Reformierakonna on valitsuses, võimatuna. Reformierakond on poliitiliselt piisavalt paindlik, et takistada selliste variantide atraktiivseks  muutumist IRLile või SDE-le. Samas ei ole Reformierakond tõenäoliselt nõus osalema koalitsioonis, kus nendele ei kuulu peaministriportfell, mis välistab variandid 2, 7 ja 9.       

Variant 8 – Reformierakonna ja SDE koalitsioon – tundub nõrgana ja Reformierakonnale tunduvalt vähem atraktiivne kui praegune ehk variant 6. IRL on vaevalt nõus toetama Savisaare juhitavat valitsust, mis välistab variandi 10, kuid on võib-olla, kui poliitiline tulu on piisavalt suur, valmis kaaluma varianti 11. Kõige tõenäolisem näib hetkel siiski esimene variant, Reformi- ja Keskerakonna koalitsioon, mida juhib Ansip (nagu ka aastatel 2005–2007), või  praegune Reformi-IRLi koalitsioon (variant 6). Seega tundub, et ka pärast 6. märtsi võib Ansip end peaministriks tituleerida, samas kui Savisaarele ja Keskerakonnale jääb lootus ministriautosid saada vaid juhul, kui nad on valmis taluma, et Stenbocki maja laua otsakohal istub Ansip või Laar. SDE võimalused võimu juurde pääseda on suhteliselt kesised.       

Kuidas võiks siis edaspidi välja näha Eesti poliitika? Kui Ansip suure tõenäosusega jätkab peaministritoolil ka pärast valimisi, ei tasu suuri reforme ega visioone oodata. ELi ja  NATO liikmesus on „tehtud”, ning 1. jaanuarist on euro samuti „tehtud”. Aga kuidas siis edasi? Milline on järgmine suur projekt, mis rahva kokku liidab? Kas tulumaksu alandamine? Riigis, kus ideoloogiat ja suuri visioone seostatakse pigem sovetiaegse valitsemisega ning kus rahvale meeldib poliitika seni, kuni poliitikud tema argiellu ei sekku, on Ansipi New Labour’ist inspireeritud strateegial hea kasvupind. Kuid kas sellest piisab, et lahendada  probleeme, mis on tekkinud Eesti europüüdluste käigus? Võib tunduda paradoksina, kuid näib, et Ansip võidab valimised, ilma et tal oleks selge visioon, mida oma võimuga peale hakata.     

Mida tähendavad aga 2011. aasta valimised Eesti demokraatia kvaliteedile ja rahvapoolsele toetusele? Eestlased on oma maailmanägemuselt demokraatlikud. Samas teeb muret rahva usalduse puudumine parteide vastu, mis on ju demokraatliku juhtimisvormi alustalad. Küsitlus küsitluse järel on näidanud, et vaid umbes üks neljandik rahvast usaldab täielikult või osaliselt parteisid. On raske uskuda, et märtsivalimised seda kuidagi muudavad ning valijad ja poliitilise eliidi üksteisele lähemale  toovad. Poliitikud on rahvast üles kutsunud kokkuhoiule ja kärpimistele, ent endale vormistanud korraliku palgatõusu. Hullem on aga see, et parteid on pankroti äärel, mis teeb omakorda veelgi atraktiivsemaks valimisnimekirjades „odavate” peibutuspartide ülesseadmise – tuntud näod, kellel pole valituks osutumise korral mingit kavatsust riigikogus istuda. See aga ei käi kokku demokraatlike printsiipidega – valijad ei tea, kellele nad lõppkokkuvõttes  oma hääle annavad. Kuni poliitiline eliit ei tunnista, et riigikokku valituks osutumine ei tähenda lihtsalt vabadust, vaid ka vastutust valijate ees, ei saa valijaid süüdistada poliitiliste parteide vastu usalduse kaotamise pärast.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming