24. II 509 e. Kr ja XXI sajandi Euroopa renovatio

Mikael Laidre

24. veebruaril, pärimuse järgi 509 e.Kr, ajas rahvas Roomast välja oma viimase kuninga, õigemini võõra despoodi, Tarquinius Superbuse. Roomlased tähistasid igal aastal 24. veebruaril kuninga põgenemist – regifugium’i. Roomal ja Eestil oleks justkui üks ja sama iseseisvus- või sünnipäev.

Sel aastal möödub 2000 aastat keiser Augustuse surmast ning juba möödus 1200 aastat Euroopa isana tuntud, Rooma keisriks kroonitud Karl Suure surmast. Roomast ei saa üle ega ümber. Inglise kirjanikku Chestertoni meenutades võime öelda, et eirates Roomat, nii paganlikku kui ka paavstlikku, nii sõdurite kui ka pühakute Roomat, jätame kõrvale sisuliselt kogu oma ajaloo. Karl Suure ajast peale oli Euroopa kreeka-rooma-kristliku sünteesi sünonüüm. Enam-vähem 800 aastat on sellesse Euroopasse kuulunud ka Maarjamaana tuntud Eesti- ja Liivimaa.
Aga kui Roomast ei saa mööda, siis tuleb kasuks teada Rooma lugu. Mõisted nagu res publica ning isikud nagu Augustus ja Karl Suur on kesksed, ent tihti vääriti mõistetud. Res publica ei ole vabariik uusaegses mõistes. Hoopis renessansis kujunes eksklusiivne respublikanism, mis vastandas respublica monarhiale. Ja kuigi näiliselt sobitub Vana-Rooma kuninga põgenemine ja „vabariigi” väljakuulutamine sama arusaamaga, ei ole see tegelikult nii. Uus kord pidi tagama, et Rooma pole enam kellegi subjektiivne eraasi, res privata, vaid kõigi objektiivne avalik asi, res publica. Roomlastele ei olnud oluline põhikorravorm kui selline, vaid sisu, mis tagab vabaduse ja õigluse, kindlustab muud ideaalid, väärtused ja traditsioonid.
Seni, kuni usume, et Rooma oli monarhia vastu, ei suuda me tõsiselt võtta esimese keisri Augustuse väidet, et ta taastas res publica. Roomlastel oli teatud vastumeelsus sõna „kuningas” vastu, sest Tarquiniuse tõttu tähendas see neile sisuliselt türanni. Hea monarh nagu Augustus, kui ta valitses avalikkuse huvides, oli aga kooskõlas res publica mõistega. Augustus võttis käsile ulatusliku reformiplaani, mis hõlmas kogu riiki ja ühiskonda. Reformare tähendas Augustuse ajal vana ja parema korra taastamist. Inimene ei ole täiuslik ja kipub õigelt teelt kõrvale kalduma, misjärel on vaja kurssi korrigeerida. See ei tähenda laeva tagasipööramist, vaid ikka edasisõudmist, aga õigel kursil, mis on kooskõlas alustatuga.
Selles ja mitmes teises mõttes vääris ka Karl Suur Augustuse lisanime. Ta jätkas sama kurssi, võttis ette ulatusliku reformiprogrammi, mis hõlmas kõike haridusest ehituseni, riigivalitsemisest kultuurini. Poliitilisest aspektist taastas Karl koostöös paavstidega Rooma impeeriumi läänes. Sellise reformi ja Rooma uuendamise mõiste – renovatio imperii Romani – pärandas Karl Euroopale edasi. Seesugune mentaliteet läbis kogu antiik- ja keskaega. Raamatu „Platonist NATOni” autor David Gress võtab selle ilusti kokku väitega, et kogu Euroopa ajalugu võib lugeda lõputu katsena taastada Rooma impeerium aina tugevamal, püsivamal ja moraalsemal vundamendil.
Renessansist alates hakkas korrigeeriv element asenduma innovatsiooniga, mis eitas eelnenut. Antiik laitis „uusi asju”, ladina keeles res novae või kreeka neotera pragmata. Mida rohkem on Euroopa Roomast kõrvale kandunud, seda rohkem on Euroopa ekselnud, paljuski ka kannatanud katsete all leida alternatiivset, vanale vastanduvat kurssi. Olgu selleks reformatsioon, Prantsuse revolutsioon, nn valgustusajastu või XX sajandi ideoloogiad ning see grand guignol, mille nad sada aastat tagasi esimese suure sõjana vallandasid, et teine otsa pidada.
„Vana lääs” ei tähendanud vaga kultuuri, kus kõik varakult abiellusid, elasid truult ja palvetasid palju. Nad olid samasugused inimesed nagu meie: osa tublid, osa mitte, ühed targemad, teised rumalamad, üks äri-, teine põllumees. Vahe on selles, et „uuel läänel”, mis kiitleb oma ajalootusega, puudub tugev identiteet, mille abil kurssi korrigeerida ja edasi seilata.
Euroopa mure on identiteedikriis. Kogeme kasvavat euroskeptitsismi ning kahtlusi mitte niivõrd üksikute poliitikute, volinike või ametnik-presidentide, vaid aina rohkem institutsioonide ja liidu kui sellise, kogu süsteemi suhtes. Rääkides väidetavatest demokraatlikest väärtustest, millest on kohati saanud bürokraatide fanaatiline usk, läheb Euroopa vastuollu Rooma arusaamaga, et põhikorravorm kui tehniline ja neutraalne asi ei ole väärtus. See ei paku identiteeti ega taga iseenesest õigusriiki, korda, heaolu või julgeolekut.
Euroopa poliitiline peavool aga usub, et peab pakkuma rohkem demokraatiat, läbipaistvust, vabadust ja lamedat võrdsust. Seejuures unustatakse, et ohjeldamatu demokraatliku läbipaistvuse tagaajamine viib selleni, mille eest hoiatas iiri kirjanik C. S. Lewis: lõputu soov kõigest läbi näha, kõik läbipaistvaks teha, tähendab seda, et lõpuks ei jää midagi järele. Sellega seostub ka sihipärane või alateadlik Euroopa identiteedi järkjärguline olematuks hööveldamine valimatu laienemise toetamisega, eriti kui on soov avada uksed neile, kes on Euroopa identiteedile pidevalt vastandunud.
Unustatakse seegi, et piiramatu vabadus viib omavolini, mis on vastuolus vabaduse, ladina libertas’e algse tähendusega. Mõiste pärineb proto­indoeuroopa sõnast leudh ehk inimesed. Sealt, muide, ka saksa Leute ja vene ljudi. Juba aegade algusest oli selge, et vabadus on midagi, mis on omane inimesele kui ratsionaalsele olendile. Kui tänapäevane identiteet on ajalootus ehk identiteeditus, siis see on irratsionaalne ja vastuoluline, viimaks: mitte vaba. Pealegi on vahenditele, mitte eesmärgile keskendumine vastuolus ratsionaalse inimese olemusega. Ainult eitav identiteet on negatiivne ja üldse mitte progressiivne. Nii ei saagi Euroopa lipp ja hümn olla populaarsed, sest nende taga pole midagi, mida sümboliseerida. Euroopa Liidust võib institutsionaalselt teha sümbolitega riigi, aga selline riik ei taga identiteeti. Mäletatavasti ei olnudki uusaegses mõistes riiki aegadel, mil Euroopa identiteet oli tugevaim.
Kas lääne identiteet on nii sügavale maetud, et selle taastamine on ebapraktiline või võimatu? Ühelt poolt paistab, et eurooplased ei ole rahul paisuva, ent sisutu ja ebatõhusa Euroopa Liiduga, aga renovatio’t ka ei taha. Jääb üle stagnatsioon. Seisak, kui üldse, on võimalik isolatsioonis, seda aga Euroopa puhul näha ei ole.
Paljud meist ei pruugi teadvustada, et ajal, kui Hamlet väidetavalt ütles, et midagi on mäda Taani riigis, oli Eesti osa Taani riigist. Nüüd on nii, et kui midagi on mäda Euroopa Liidus, on see ka meie mure. Kui Eesti tähistab oma sajandat sünnipäeva, on ta liidus eesistuja. Kas oleks donkihhotlik regifugium’i meelde tuletada? Ja et Euroopa peab olema res publica? Et on vaja augustuslikku või karlilikku reformi, kursi korrigeerimist, correctio’t ja renovatio’t? Ja seda, et alustada tuleb tsentripetaalsete institutsionaalsete ja bürokraatlike jõudude tagasipööramisest ning keskendumisest sisule, mitte vormile?

Autor väljendab isiklikke seisukohti.