Keda me lollitame? Kas töö ja lapsed ei ole ühildatavad?

TRIIN LAURI, KAIRE PÕDER

Kuidas luua peretoetuste ja teenuste süsteem selliselt, et ükski valik ei saaks karistada.Pealkirjas toodud mõtte tõi välja Kalle Muuli koolialguse eelse nädalavahetuse „Olukorrast riigis” saate vanemahüvitisele pühendatud diskussioonis. Sellisest kompromissitusest innustatuna otsustasime kirjutada artikli, kus otsime vastust lihtsale küsimusele kas töö ja lapsed on ühildatavad. Ja miks üldse peaks olema? Meie vaatenurk on perepoliitikakeskne ja üritame analüüsida tänapäeva valupunkte – soolist palgalõhet, lastehoiukohtade nappust ja sellest tulenevat ebavõrdsuse varast kumuleerumist ning tasustamata tööde kuhjamist peres tööturul nõrgemal positsioonil olija õlgadele.

Arusaam heaoluriigist on, vähemalt rahvusvaheliste poliitikakujundajate silmis, hakanud muutuma. Senisest majanduskasvu antipoodist, muutumatust, üha vananevate valijate häälte küüsis virelevast nähtusest saab arengueeldus. Senise ümberjagamise asemel räägitakse üha rohkem heaoluriigi loovast rollist. See tähendab, et riigi poliitika tegususe ja kohasuse seisukohalt on oluline eristada kompenseerivaid ja võimekust loovaid kulutusi ning jälgida, mil määral suudetakse ümberjagamiskohustuste kõrvalt investeerida ja tegelda uute sotsiaalsete riskidega. Sellistega, millega tegelemise vajaduse on tinginud muutused sotsiaalsetes struktuurides, nt muutused peremudelis, tööjõuturul, demograafias, ning millega sõjajärgne heaoluriik ei tegelnud. Üks sääraseid uusi rõhuasetusi on perepoliitika.
Perepoliitika olemust, ulatust ja ambitsioone on keerukas määratleda. Tegemist on avaliku poliitika meetmekompleksiga, mis valdkondadena hõlmab nii tööturu-, haridus- kui ka sotsiaalpoliitikat ning kus eri lahendustega püütakse nii ümber jagada, kompenseerida, teenust osutada kui ka investeerida. See, kas ja kui palju riik saab ja peaks pereellu sekkuma ning kelle (laps, naine, isa, pere kui institutsioon jm) riskide maandamise heaks see sekkumine aset leiab, on peamine perepoliitikaga seotud vaidluskolle. Nendest vaidlustest omakorda johtub, millise rõhuasetusega on eri riikide perepoliitika. Nii näiteks on Põhjamaade perepoliitika peamine eesmärk soovõrdsus, aga angloameerika riikides domineerib võitlus vaesuse vastu. Saksamaal ja Hollandis on vahest kõige suurem tõrksus riigi perekäitumise ettekirjutuste vastu ning seal rõhutatakse pigem perekonna autonoomiat ja valikuõiguse tähtsust. Küünikud on seda autonoomiaihalust pidanud ka meestekeskse tööjõuturu ja madala sündimuse vabanduseks. Loomulikult on säärast konservatiivsust seostatud kristlike demokraatide mõjuvõimuga, oluliseks peetakse seda, et väikelaps on emaga kodus. Samal ajal on Saksamaal hiljuti reformitud vanemahüvitis suhteliselt helde, nagu ka Hollandis, ja olgugi et perepoliitika on üldkulutustelt tagasihoidlik, on nii sündimus- kui ka naiste tööhõivenäitajad head. Prantsusmaa ja Belgia perepoliitika fookus on vanemahüvitise asemel olnud pigem lastehoiuteenusel, kuid ka seal ei ole see seotud mitte niivõrd naiste emantsipatsiooniga kuivõrd üleüldise toetusega lastega peredele.
Seega sõltub riikide perepoliitika nii ajaloost kui ka väärtusarusaamadest ja üldpilt on küllaltki kirju. Märksa ühetaolisem on sihtpunkt, kuhu perepoliitika peaks viima – töö- ja pereelu parem ühildamine. Selle edukusele viitavad üldlevinud arusaama kohaselt nii kõrged sündimusnäitajad, naiste hea positsioon tööjõuturul kui ka vaoshoitud ebavõrdsusprobleem noorte perede hulgas. Selle eesmärgi saavutamise juures on oluliseks osutunud kolm valdkonda: mõistlikult pikk ja helde hüvitiste süsteem, kättesaadav ja heal tasemel lastehoid ning osaajaga töötamise soodustamine. Seejuures ei seisne ühegi valdkonna puhul nende olulisus niivõrd absoluutses väärtuses (näiteks mida pikem ja heldem puhkus, seda parem), vaid nende vastastikuses sobivuses ja kokkumängus. Nii ei anna akadeemiline kirjandus alust seostada heldet vanemahüvitist kõrge sündimusega, küll aga on see seotud naiste suurema palgalõhega. Veelgi enam, pikk vanemapuhkus kombinatsioonis varajase lastehoiuvõimaluse nappuse või kulukusega tekitab lastega peredele ebavõrdsust pigem juurde.
Teine perepoliitiliste vaidluste sõlmküsimus riigi sekkumise ulatuse ja eesmärgi osas on küsimus valiku andmisest. Kuidas luua perepoliitika toetuste ja teenuste süsteem selliselt, et ükski valik ei saaks karistada või et ei valitaks ainult need, kes saavad seda endale lubada. Kas peab valima: lapsed või karjäär? Kas hea lastehoid on riigi pakutud standardlasteaed või on muid valikuid? Perepoliitiliste lahenduste koostoime, lastehoiu olulisus ja valikuvõimalused ongi meie vaatluse keskmes.

Lastehoiu tähtsus ja valikuvõimalused
Lastehoiu problemaatika akuutsus ei ole muidugi küsimus (pelgalt) kohaliku omavalitsuse küündimatusest, pahatahtlikkusest, suure pildi nägemise piiratusest või vaesusest. Lastehoid, n-ö varajase sekkumise vajadus on kõikide arenenud riikide ühiskonnaelu keskmes. Sel on kaks peamist seletust. Esiteks, ühiskonna nõudlikkus järeltulevate põlvede hariduse suhtes ja veendumus, et selle vundament laotakse varakult. Haridust käsitletakse kui investeeringut, mis võimaldab nii tootlikkuse kasvu kui ka sotsiaalset mobiilsust ja pidurdab sotsiaalsete klasside teket või kinnistumist. Kuna peavoolu haridusökonoomika lubab eeldada, et vaid varajastel haridusastmetel on säärase investeeringu efektiivsus- ja õigluseesmärgid üksteist täiendavalt ühendatavad, siis on alusharidusest saanud märkimisväärne vahend võitluses sotsiaalse ebavõrdsuse vastu. Seega mitte pelgalt hoid, vaid haridus ja hoid, selleks et elus edasi jõuda.
Teine lastehoiu olulisust tagant tõukav teema on lapsevanemate, Eestis eelkõige emade, vajadus ja soov tööturule naasta – seega emade võimekusaspekt ning sellega seotud töö- ja pereelu ühildamine. Senised lahendused, mis kindlustasid pereliikmete heaolu mehe tööhõive kaudu, ei ole enam ei ajakohased (ühe leivateenijaga ei elata lihtsalt ära) ega moraalselt vastuvõetavad (naistel jääb tööelu elamata ja sotsiaalsed garantiid saamata). Mis seal salata, vananevas ühiskonnas on naisi tööturule ka väga vaja.
Varajase alguse ehk kõiki hõlmava alushariduse eestkõnelejate read pole kaugeltki ühtsed ja on märkimisväärselt neid, kes rõhutavad lapse varajastel arenguetappidel üks ühele suhtlust, lähedust ja hellust, mida lasteaiad ei võimalda. Sestap on riike, nt Norra, Soome, aga ka Holland, Prantsusmaa, kus püütakse jätta see otsus lapsevanemate teha. See tähendab seda, et koolieelsete lasteasutuste süsteem on mitmekesine ja paindlik – on riiklik hoid, toetatud kodu- ja perehoid, osaajaga kohad jm. Samuti on riike, kus lastehoiusüsteemi rikastatakse erapakkujatega (lapsevanemate ühendused, erafirmad, kirik) või pannakse töötajate lastehoiumure tööandja õlule (nt Holland). Mõlemal juhul, nii hoiuvõimaluste olemuse kui ka pakkujate mitmekesisuse juures on oluline, et valik nende vahel ei oleks hinna järgi, vaid sisuline. Hinnapõhise valiku vältimine eeldab, et lapsevanemale on teenuse (tunni)hind samaväärne. Tavapraktika, kus kohalik omavalitsus toetab erahoidu valikuliselt ja osaliselt, ei pruugi olla mõistlik, kuna tekitab täiendefekti (ingl top-off) suhteliselt kõrgest hinnast tulenevale perede eelselektsioonile. Lastehoiu puhul ei pea kartma mitmekesisust – nii standardiseeritud miinimumteenuse kui ka turupõhisuse kõrval oleks see igati mõistlik alternatiiv. Küll aga eeldab mitmekesisus, et hinna- ja kvaliteediriskid on riiklikult maandatud – riik mitte niivõrd kui ainuvõimalik pakkuja, vaid kui pakkumiskeskkonna looja.
Üks oluline moment, kuidas valikute mitmekesisuses ja kohanappuse tingimusis lastehoiusüsteemi korraldada, on see, kuidas kohti jagada. Mõned Eesti omavalitsused on läinud üle tsentraalsele kohtade jagamisele korrale, mis tähendab, et avaldus tehakse vallavalitsusele, mitte kindlasse lasteaeda. Üldjuhul on sellise vastuvõtupraktika puhul lapsevanemal võimalik esitada ka eelistused, märkida avaldusse, millist lastehoiuasutust pere eelistab. Tsentraliseeritud kohajagamine on üpris mõistlik korraldus, millega kaob näiteks vajadus informatsiooniga manipuleerimiseks ega pea välja mõtlema, milliseid nuppe peaks vajutama, et lasteaiakohta saada. Nagunii on selles edukamad pered osavamad. Loomulikult on ka detsentraliseeritud süsteemil oma võimalikud hüved, sest me ju tahame, et lasteaiajuhatajad arvestaksid ühe pere lastega ja võtaksid arvesse teatud vältimatuid põhjusi, nt elukohavahetus jms. Pealegi on lasteaiaga tutvumine ehk avaldus näpus majja sisseastumine ka ju kui teatav investeering – tutvutakse maja ja inimestega, kes lapsega päevi koos veedavad.
Praegune korraldus – nii tsentraliseeritud kui ka detsentraliseeritud – baseerub kohajagamisel valdavalt kahel kriteeriumil: avalduse esitamise kuupäev (mis neis piirkondades, kus kohanappus suurem, tähendab sageli tugevat seost sünnikuupäevaga) ja lapsevanema(te) elukoht konkreetses piirkonnas. Kuna igasugune eelistamine tekitab meil sageli võõristust, siis vajab ehk rõhutamist, et igasugune reegel on teatav eelistamine. Sellisel juhul diskrimineeritakse kas kevadel-suvel sündinud lapsi, eeldusel, et järjekord moodustatakse kõikidest 30. augusti seisuga kolmeaastaseks saanud lastest, või aasta lõpus sündinud lapsi eeldusel, et järjekord moodustatakse kõikidest 31. detsembri seisuga kolmeaastaseks saanud lastest. Avalduse esitamise kuupäeva olulisus aga tingib selle, et alates sünnist on kohanappuse piirkonnas järjekorras ka kõik need, kes tegelikult ei soovigi kohta, mis toob kaasa järjekorra moonutused. Ka selle, et neid, kes elukohta vahetavad, n-ö karistatakse.
Kuna detsentraliseeritud süsteemis puudub järjekordade üle (kas või sotsiaalne) kontroll – lapsevanemal ei ole võimalik jälgida oma kohta järjekorras –,
siis on selline süsteem avatud mõlemapoolsele manipulatsioonile. Lasteaial (juhatajal) on suva tõsta lapsi järjekorras ette või muuta lasteaia eelistusi (ühel aastal õed-vennal loevad, teisel aastal mitte). Vanemad aga tajuvad mehhanismi ebaselgust ja teevad omapoolseid pingutusi, selleks et oma lapsele koht tagada. Kuna mõned lapsevanemad on osavamad suhtlejad või paremad manipulaatorid, siis võimendab selline kord ebaõiglust kohtade jagamisel, rääkimata vanemate hulgas levivatest linnalegendidest, et lasteaiakoha saamiseks tuleb lasteaiajuhatajale midagi lubada.
Läbipaistvuse kõrval on tsentraalse kohajagamise eelis ka see, et see võimaldab järjekordade kokkupanekul võtta arvesse kokkulepitud õiglusekriteeriume – traditsiooniliselt õed-vennad ühes lasteaias, kodulähedus, aga ka spetsiifilisemaid eesmärke, nt eelistada paljulapselisi peresid, riskiperesid jt. Erinevalt eelmisest kokkupaneku korrast on lapsed nüüd üldises järjekorras ja koht määratakse kokkulepitud sotsiaalsete ja vanemate eelistuste alusel. Säärase, kohati keeruka ja kahepoolseid eelistusi arvesse võtva jagamisega saab algoritmide abiga lihtsa vaevaga hakkama, aga sellist praktikat ei kasutata. Kui mõni omavalitsus kasutab tsentraalset järjekorda, siis pannakse see kokku avalduste esitamise järgi. Seega saab varem sündinud laps valida endale eelistatuma lasteaia, samal ajal kui hiljem sündinud lapsed saavad (kui üldse) vaid sinna, kuhu kohti on jäänud. Ka ei ole tsentraliseeritud järjekord tihti avalikustatud (veebilehel või mõnel muul lihtsasti ligipääsetaval moel), vanemates tekitab see kahtlusi, et järjekorra pidaja võib järjekorraga manipuleerida. Pealegi on nii omavalitsuspõhised tsentraliseeritud kui ka detsentraliseeritud järjekorrad jäigad igasuguse geograafilise mobiilsuse koha pealt. Kui lasteaialastega perekond kolib teise omavalitsuse alale, siis kaotab ta sellega järjekorrakoha. Mingit üleminekupoliitikat ei ole meie teada omavalitsused välja kujundanud.
Eestis on kohanappus akuutne just varajases etapis, 1,5–3aastaste laste hulgas ning siin on tekkinud ka avaliku süsteemi väliseid toimijaid, kes hinna poolest ei ole kõigile kättesaadavad. Tsentraalne kohajagamissüsteem sisaldaks 1) kõiki lastehoiuasutusi (sh nii era kui ka avalikke) ja 2) võimaldaks arvesse võtta lapsevanemate eelistusi ning 3) lähtuks kohajagamisel mitmekesisemast kriteeriumikompleksist kui avalduse järjekord, nt elukoht, õed-vennad samas hoius, vanus. Loetellu võib lisada ka sotsiaal-majandusliku tausta ja koduse keele, kuna sotsiaalselt haavatavamate eeliskohtlemine on valikut soosiva avaliku teenuse hädavajalik tasakaalustaja. Paradoksaalselt aga kannab säärane võimalik eeliskohtlemine endaga kaasas hirmu vaeste lasteaedade ja koolide ees, kuna aga eliitkoolirallist tuleneva sotsiaalse ebavõrdsuse probleemi ja nn rikaste koolid (vt nt Tallinna koolivaliku kohta Põder, Lauri 20131) kannab eestlase moraalne tundlikkus ilusasti välja. Lisaks on avaldustepõhine „kes ees, see mees” tüüpi probleemilahendus problemaatiline ka sisserändajate seisukohalt, kelle osa meie moodsates sektorites üha kasvab. Nemad aga on sageli just noored pered.

Vanemahüvitis ja osaajaga töötamine
Eesti ja teised Ida-Euroopa riigid paistavad silma helde ja pika vanemahüvitisega. Valdavalt käsitletakse seda kui suurt perepoliitilist töövõitu ning avaliku debati objektiks on pigem küsimus, kelle idee ja teene selle jõustamine ikkagi oli, mitte niivõrd asjakohasus. Vanemahüvitisega seotud retoorika on olnud pigem seotud vanemahüvitise mõjuga sündimuskäitumisele ja/või rahuliku kodusolemise maksiimiga, mis sobivad hästi kokku privaatsfääris domineeriva patriarhaalsuse ja soorollide konservatiivsusega (vt Pilvre Vikerkaares2, ka nt soolise võrdõiguslikkuse monitooring 20093). Pealegi oli 1990ndate algul poliitiline eelistus pigem erineda kõigest sotsialistlikust ja see ei olnud teisiti ka perepoliitikas, kus nõukogudeaegne universaalne lastehoid ja naiste töötamispraktika pigem tekitasid võõristust (ka Muuli ironiseeriv viide Lenini-aegsele süsteemile). Hiljutised uuringud, sh hiljutine Praxise analüüs, on juba viidanud vanemahüvitise jäikusele ja viisidele, kuidas isasid rohkem kaasata. Olles sellega päri, tahaksime rõhutada vanemahüvitise ja valikuvõimalustega seotud aspekte. Esiteks, akadeemilisest kirjandusest võib järeldada, et pikk ja helde vanemapuhkus ei pruugi kaasa tuua paremaid sündimusnäitajaid ning kipub käima koos naiste suurema palgalõhega. Viimane on seotud eelkõige statistilise diskrimineerimisega ehk lihtsustatult: tööandjad ei ole, vaatamata naiste võrdväärsele (Eestis sageli isegi paremale) kvalifikatsioonile, huvitatud naisi (me võime siin öelda „naisi”, sest vanemahüvitist võtavad valdavalt naised) palkama, sest nendega kaasneb suurem eeldatav kulu. See kulu on seotud nii töökatkestuste, laste haiguspäevade, koolilaste logistika eest hoolitsemisele kuluva tööpäevasisese aja jms.
Üks säärase kulu vähendamise viis (peale isade suurema kaasamise, selle kohta vt Praxis 20144) on vanemahüvitise suurem paindlikkus. Näiteks lapsevanem ise valib, millal ja millises mahus ta vanemahüvitist kasutab. Nii näiteks oleks praeguse kõik või mitte midagi asemel igati mõistlik võimaldada mingist perioodist alates kombineerida vanemahüvitist osaajaga töötamisega.
Kui see oleks kombinatsioonis osaajaga hoiuvõimalustega, siis oleks see igati rõõmustav nii lapse kui ka lapsevanemate seisukohalt. Lisaks ei oleks see nii töökohatundlik – on töökohti ja tööandjaid, kus selline jupitamine on tehtav ilma asendustöötajata, ja kohti, kus see on keeruline. Nii on riike (nt Norra), kus vanemahüvitise väljavõtmine on võimalik kuni lapse kaheksa-aastaseks saamiseni. Loomulikult on siin palju muid olulisi üksikasju. Nii näiteks on ühes osas võtmine sageli suurema hüvitismääraga ning osadena võtmine eeldab mõistlikku etteteatamist. Pealegi on vajaduse korral osaajaga ja/või kodukontoris töötamine ühildatav ka imetamisega, mida sageli karjääritakistusena välja tuuakse.
See tähendaks, et osaajaga töötamine on ühiskonnas soositud ja oleks olulises seoses laste sündimusega. Riigid, kus osaajaga töötatakse rohkem ja see ei ole sunnitud, vaid teadlik valik, näitavad ka paremat sündimust. Loomulikult ei ole osaajaga töötamine probleemideta ja on riike, kus see on pigem vaesuse, odavuse ja lihttöö vaste. Pealegi meil, kus tegemist on suure palgavaeste probleemiga, kõlab osaajaga töö pigem narrimisena. Ometi ei saa ilmselt kõike ja kõikjal vaesusega välja vabandada ning mooduseid, kuidas osaajaga töötamise atraktiivsust suurendada, on mitmeid. Üsna loomulik, et mingist hetkest (reeglina u 12 kuu möödumisel) on noortel lapsevanematel ja ka lastel huvi mingigi koduvälise elu vastu ning narr on seda jäiga hüvitissüsteemiga pärssida.

Perepoliitiliste lahenduste ohtlik kokkumäng
Viidatud jäikuse kõrval peame akuutsemaks probleemiks aga hoopis seda, kuidas vanemahüvitis mängib kokku lastehoiuvõimalustega. Võttes arvesse arusaama kättesaadavast ja kvaliteetsest alusharidusest kui ühest tulemuslikumast ebavõrdsusprobleemi lahendamise viisist ning Eesti piirkondlikust kohanappusest, mis on eriti akuutne alla kolmeaastaste hoiuvõimaluste korral, siis praegune perepoliitiliste lahenduste kombinatsioon pigem kumuleerib, mitte ei ohjelda ebavõrdsust. Kui laps on saanud 1,5aastaseks, siis suur hulk vanemaid oleks valmis, kas või osaliselt, tööellu naasma, kuid erahoid on kallis ja kohanappusest tingitud keerukad strateegiad käivad üle jõu. Muidugi on veel hulk vanemaid, kes on vabal valikul, mõnuga ja teadlikult lastega kauem kodus, ja ka sellise valiku ühiskondlikku panust võiks riigi perepoliitika väärtustada. Küll aga on sotsiaalse ebavõrdsuse seisukohalt suuremaks mureks lapsevanem, kes on sunnitult kodus ning kelle laps jääb halvemal juhul ilma nii mängu- ja suhtlemisrikkast päevast lasteaias kui ka turvalisest õhtust kodustega. See ei tähenda, et kodused emad-isad oma lastega ei tegele, vaid pigem eeldab, et ennast väljaspool kodu teostava lapsevanema energia (või kompenseerimisvajadus) oma vaba aja lastele pühendamiseks on suurem võrreldes lapsevanemaga, kes on hoiukoha puudumisest tulenevalt sunnitult kodus (vt nt Esping-Andersen 20095) ja sundseisu tõttu ilmselt ka häiritud ja stressis. On ju viimaste aastate uuringud kinnitanud, et suur osa laste ebavõrdsusest saab alguse vaba aja veetmisest, teisisõnu, mitmed riigid on suutnud sotsiaalse mobiilsuse seisukohalt kooli- ja alushariduse ühtlustada, kuid haridusasutustest väljapoole jäävat – reisid, muuseumid, teatrid, suhtlusringkond, raamatud, keel (ka stiililiselt), mida räägitakse jms, need meetmed ei mõjuta. Kui sellele lisandub vanemahüvitise jäikusest ja varase hoiu nappusest tulenev edukamate eeliskohtlemine, siis on rahvusvahelises võrdluses uhke vanemahüvitise süsteem küll pigem kurjast.
Raske on välja tuua üht perepoliitiliste lahenduste paketti, mis kõikjal hästi toimib. Pigem on konsensus selles osas, millist eesmärki perepoliitika täidab. See, kas ja kui palju riik saab ja peaks privaatsfääri sekkuma ning kas ja mil määral on pere üldse privaatsfäär, on pideva avaliku debati teema. Nii on riikide perepoliitilised valikud erineva sekkumisastme ja rõhuasetusega, kusjuures soorollide ühtlustamisel on selgelt edukad Põhjamaad, kuid naiste tööhõive ja sündimusnäitajate seisukohalt on head ka Ühendkuningriigi, Belgia ja Hollandi näitajad. Kuna lahendustelt küllalt erinevad, kuid tulemustelt sarnased, on põhjust eeldada, et edukaid perepoliitika radu on mitmeid. Sealhulgas on nii helde hüvitise kui ka väga napi hüvitisega maid, isasid aktiivselt ja vähemaktiivselt kaasavaid ning nii mitmekesise kui ka ühetaolise lastehoiusüsteemiga riike. Ühisnimetajaks on pigem osaajaga töötamise soodustamine ja kättesaadav lastehoid koos mõõduka hüvitissüsteemiga.
Kui artikli alguse juurde tagasi tulla, siis samas saates väitis Kalle Muuli, et vanemahüvitise seaduse mõte ei ole naiste karjäärivõimaluste parandamine, vaid sündimuse suurendamine. Meie seisukoht on, et vanemahüvitise seaduse eesmärk on karjäärivõimaluste suurendamine, sest vaid selle kaasabil sünnitatakse rohkem lapsi.

1 Põder, K., Lauri, Triin. 2013. Kui avalik sektor käitub nagu erasektor: Tallinna koolivaliku kihistav mõju. Riigikogu Toimetised, 27: 91–104. http://www.riigikogu.ee/rito/index.php?id=16408

2 Pilvre, B. 2014. Eesti mehelikkused. Vikerkaar 4-5.

3 Vainu, V., Järviste, L., Biin, H. 2009 Soolise võrdõiguslikkuse uuringuraport, Sotsiaalministeerium. http://www.sm.ee/sites/default/files/content-editors/Ministeerium_kontaktid/Valjaanded/toimetised_20101.pdf

4 Biin, H., Karu, M., Masso, M., V. Veldre. 2013. Eesti vanemapuhkuste süsteemi analüüs. Praxis. http://www.sm.ee/sites/default/files/content-editors/Ministeerium_kontaktid/Uuringu_ja_analuusid/Sotsiaalvaldkond/loplik_vanempuhkuste_aruanne_praxis.pdf

5 Esping-Andersen, G. E. 2009. Incomplete revolution. Adapting Welfare States to Women’s New Roles. Polity Press, Cambridge.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming