Sündmus või pelk fakt? Obamast presidendina

Anders Härm

Barack Obama: „Presidendiks olemise hea külg on see, et ma võin teha seda, mida ma tahan.”Mõni päev pärast Barack Obama esimest võitu presidendivalimistel 2008. aastal peetud ettekandes küsis Alain Badiou, kas Obama saamine presidendiks oli Sündmus või pelk ajalooline fakt, ning jõuab üsna ühemõtteliselt järeldusele, et tegemist oli pelga ajaloolise faktiga.1

Sündmuseks peab Badiou katkestust kehade paiknemises, dispositsioonis ja teatud asjade seisu (olukorra, situatsiooni) normaalsuses või seadustes; see pole antud olukorras sisalduva võimalikkuse realisatsioon, vaid uue võimalikkuse loomine. Sündmus, Badiou mõistes, ei muuda mitte üksnes reaalsust, vaid ka võimalikku(st). Sündmus ei loo mitte lihtsalt võimalikkust, vaid võimalikkuse võimalikkust. Asjade seis on aga piirangute süsteem, mis võimalikku piirab; see defineerib, mis on võimalik ja mis mitte. Sündmus on midagi, mis toimub alati teisel pool asjade seisu, see, mis toimub seal sees, on aga fakt. Faktid on seega alati olukorra tagajärg, Sündmus loob aga uue olukorra kui teatud uute võimalikkuste välja. Nii on näiteks Oktoobrirevolutsioon Badiou tõlgenduses Sündmus, aga NSVLi võit Teises maailmasõjas fakt. 
Badiou näis Obama puhul jagavat vasakpoolsete intellektuaalide hulgas tollal levinud küünilist arusaama, mida evis ka näiteks Noam Chomsky. Obama näol on tegemist lihtsalt „inimnäolise Bushiga”, aga parema puudumisel tuleb ikkagi tema poolt hääletada; baaspoliitikas ei muutu aga suurt midagi ja USA hegemoonia võib pigemini kasvada kui kahaneda.

Obama ja signum demonstrativum
Slavoj Žizek aga vastupidi ja vastu ilmselt paljude ootustele kirjutas, et sellises küünilises mõtteviisis on midagi väga valesti ning Obama võit on siiski midagi palju enamat (kui pelk ajalooline fakt), et see on märk. Žižek kordab Kanti küsimust „Kas ajaloos on tõelist progressi?”. (Kant pidas silmas pigem eetilist progressiooni kui materiaalset arengut.) Ja ka tema vastust „Kuigi progressi ei saa tõestada, võime siiski näha märke selle kohta, et progress on võimalik”: „Kant interpreteeris Suurt Prantsuse revolutsiooni kui märki, mis osutas vabaduse võimalikkusele: mõeldamatu sai teoks, terve ühiskond kuulutas kartmatult oma vabadust ja võrdsust. Kantile oli revolutsiooni sageli verisest reaalsusest Pariisi tänavatel olulisem entusiasm, mida need sündmused genereerisid”.2 Ja isegi kui revolutsioon kukub haledalt läbi, on juba muutunud inimkonna moraalne dispositsioon.
Žižek paigutab Obama võidu samale joonele: „See on kolmekordselt kantiaanlik ajalooline märk, nii signum rememorativum’i, demonstrativum’i kui ka prognosticum’i mõistes. See tähendab, et tegemist on märgiga, kus peegeldub mälestus orjandusest ja selle lõpetamisest; sündmus, mis nüüd tähistab muutust ja lootust, et ka tulevikus on võimalik midagi saavutada.”3 Žižek ütleb, et tavaline pragmaatiline küünik on see, kes sulle usalduslikult kõrva sosistab, et „kas sa siis ei saa aru, et see kõik toimub raha/võimu/seksi pärast, et kõik väärtused on lihtsalt tühjad fraasid, mis ei tähenda midagi?”. Kuid see, mida küünik ei näe oma küünilise tarkuse naiivsuses, on illusioonide või kujutluse jõud. Põhjus, miks Obama võit tekitas nii palju entusiasmi, ei seisnenud üksnes asjaolus, et see juhtus, vaid et demonstreeriti selliste asjade juhtumise võimalikkust. Ja see iseloomustab kõiki suuremaid ajaloolisi katkestusi: teatud mõttes juhtus mõeldamatu, midagi, mida me ei uskunud, et see võib juhtuda. Seega võime Žižeki öeldust järeldada, et Obama võit oli tema arvates igal juhul Sündmus Badiou mõistes, selline, mis loob võimalikkust isegi siis, kui Obama peaks vahetult presidendina nurjuma.
Neli aastat hiljem, pärast Obama tagasivalimist, oli ta jätkuvalt samal seisukohal. 2012. aastal kirjutas Žižek: „Kas ta tõesti pole midagi enamat kui inimnäoline Bush? On märke, mis viitavad sellest pessimistlikust tõdemusest kaugemale. Kuigi tema tervishoiureform suruti lugematute kompromisside mutta, nii et see päädis peaaegu ei millegagi, on debatt, mille see käivitas, väga oluline. Poliitikakunst seisneb selles, et jäädes kindlaks teatud nõudmistele, mis on läbinisti realistlikud, teostatavad ja legitiimsed, häirivad nad hegemoonilise ideoloogia tuuma. Tervishoiureform oli samm selles suunas – kuidas muidu mõista paanikat ja raevu vabariiklaste leeris? See kõigutas Ameerika ideoloogilise ehitise alustalasid, valikuvabadust.”4 
Žižek näib siinkohal viitavat sellele, millest on kirjutanud tema endine abikaasa Renata Salecl. Salecl on nimelt analüüsinud näilist valikuvabadust kui mingit pealesurutud pseudovabadust neoliberaalses ühiskonnas: kohustus valida endale elektri- või veemüüja või haiguskindlustus kuuluvad asjade hulka, millega keegi tegelda ei taha, aga mida serveeritakse kui erakordset õnne ja mis lõppkokkuvõttes takistavad meid realiseerimast oma pärisvabadust ja tegelemast millegi märksa mõistlikumaga.5 Ehk siis: loobudes oma näilisest valikuvabadusest, saab tegelikult ja päriselt vabaks. Keegi ei taha tegelikult valida neid elektri- ja veemüüjaid ning universaalne tervishoid egalitaarsetel alustel garanteerib ka haiguskindlustuse. Žizeki põhipaatos on siis seega, et kuigi näiteks Obamacare’ist ei jäänud suurt midagi järele, nihutas ta mõtteviisi, nihutas paigalt midagi, mis arvati olevat Ameerika ühiskonna alustala, ning inimesed saavad lõpuks aru, et universaalne tervishoid on igal juhul parem. See aga omakorda võib kaasa tuua ka ameerikaliku vabaduse mõiste teisenemise. Või vähemalt avas Obama selle dispositsiooni võimalikkuse.
Kuid kas sellest ei ole siiski vähe? Obamale nii sageli ette heidetud sotsialism on jäänud retoorilisele tasandile. Kui tema vabariiklastest kriitikud heidavad talle ette marksismi, siis pigem tuleks öelda, et ta on olnud liiga vähe marksist. Jah, talle kuulub küll lause, kus ta tunnustab töölisliikumise osatähtsust heaoluühiskonna loomisel: „Kõik see, mida me täna peame iseenesestmõistetavaks, 40tunnine töönädal, miinimumpalk, tervisekindlustus, sotsiaalne kindlustatus, meditsiiniabi, pensioniplaan, kõik need keskklassi nurgakivid kannavad töölisliikumise pitserit”.6 Kuid kas ta ei oleks siiski saanud panustada rohkem?

Obama ja USA välispoliitiline doktriin
Kas Obama on teinud midagi, mis natukenegi oleks muutnud seda, mille Noam Chomsky võtab kokku ühe lausega: „USA on seitse aastakümmet juhtinud maailma agressiooni ja subversiooni teel: kukutanud seaduslikke valitsusi ja aidanud võimule jõhkraid diktaatoreid, toetanud ja viinud ellu koletuid kuritegusid, rikkunud ja saboteerinud rahvusvahelisi leppeid ning jätnud kõikjale verejäljed, hävingu ja häda”?7 Chomsky osutab, et Obama valitsemise ajal pole USA välispoliitika sugugi muutunud. Ta on spionaažis süüdistatuna andnud kohtu alla kuus vilepuhujat, kellest Snowden on üksnes kõige tuntum, ta on jõhkralt tegutsenud nii Lähis-Idas kui ka Afganistanis ja Iraagis, ta on piiranud kodanike õigusi ja vabadusi. Seda rida võiks lõputult jätkata. Obama on Chomsky arvates jätkuvalt hoidnud kõrgel välispoliitilise doktriini „USA ekseptsionalismi ” lippu, mis käsitleb Ühendriike kui väljavalitud riiki, kel on transtsendentne õigus levitada „demokraatiat ja vabadust”. Meie oleme selle samuti peaaegu internaliseerinud. Me näeme agressoreid ja terroriste igal pool: oleme raevus, kui Venemaa ründab Gruusiat ja Ukrainat või Saddam Hussein Kuveiti, aga me isegi ei registreeri, kui USA käitub täpselt samamoodi. Eesti välis- ja kaitsepoliitika absoluutne madalpunkt saabus siis, kui Urmas Reinsalu jaanuaris 2014 härdalt, peaaegu et põlvili palus USA visiidil nende vägede toomist Eestisse. Mihhail Lotman kiidab sellele takka kui eriti kaugelenägelikule sammule: „Siis tundus see liialdamisena, praegu ebapiisavana.”8
See seisukoht tunnistab vaikimisi USA erilist „ekseptsionaalset” rolli, mis annab õiguse eirata rahvusvahelisi leppeid ja rikkuda seadusi. See, et USA luurab Saksamaa järele või rikub otsustavalt oma kodanike privaatsust, ei kvalifitseeru millegipärast kuriteona. Me oleme valmis sellele läbi sõrmede vaatama, kui see kaitseb meid Venemaa vastu. Jah, Venemaa on kuritegelik riik, pole vähimatki kahtlust, kuid samuti on seda USA ja Obama ei ole suutnud selliseid ilminguid vähendada, saati veel ära kaotada, pigem vastupidi.
Meie avalik agenda USA toetamisel põhineb USA ekseptsionalismil, selle sama „vabaduse ja demokraatia tagamise” retoorika õigustamisel, justkui me nüüd lõpuks ometi oleksimegi ilma igasuguse kahtluseta „valgete jõudude” poolel. Tegelikult peaks see sarnanema pigem meie Sinimägede retoorikaga: halvad ja olematud valikud, tegelik võitlus Eesti eest, „ei-ei, me ei ole natsid”, sõdimine III Reichi mundris ei ole lihtsalt nii ühemõtteline. See oleks märksa adekvaatsem enesehinnang: me osalesime USA kuritegudes, osalesime Afganistani ja Iraagi okupeerimises just nimelt selleks, et nüüd maanduks Air Force 1 Tallinnas. Salamisi tahame, et meist saaks midagi Baltimaade Iisraeli sarnast, me ihaleme mingisugust erilist positsiooni USA välispoliitilises agendas.9 

Lõpetuseks
Tulles tagasi Obama ja tema kahe valitsemisperioodi juurde, on neile, nagu järeldub eespool öeldust, keeruline anda ühest hinnangut. See agenda, millega ta alustas oma esimest valitsemisaega, hägustus poole peal ja lootus, et pärast teistkordset valimist, kui ta ei pea enam mõtlema valimistele, saab ta keskenduda tegutsemisele, on praeguseks kindlasti kustunud. Ma arvan, et ta tõesti planeeris reformida USA ühiskonda euroopalikuma ja sotsiaalsema korralduse suunas. Ma arvan, et ta tõesti tahtis viia USA välispoliitilise agenda rohkem rahvusvaheliste organisatsioonide egiidi alla, lõpetada USA agressioon kolmandate riikide vastu jne. Tuleb tõdeda, et ta ei ole saanud või suutnud siiski teha „seda, mida ta tahtis”. Ma olen täiesti kindel, et ta oli valmis palju enamaks, kui on teha suutnud. Praegu näib seega, et õigus on pigem Chomskyl. Eks aeg näita, kas Žižeki Võimalikkuse Obama ennast ilmutab või mitte. Ma väga loodan, et ilmutab.

1 Miguel Abreu Gallery, New York 6. XI 2008. http://www.lacan.com/essays/?page_id=323

2 Slavoj Žižek, „Why Cynics are Wrong” – Lacan.com, 2009. http://www.egs.edu/faculty/slavoj-zizek/articles/why-cynics-are-wrong

3 Samas.

4 Slavoj Žižek, „Why Obama is More than Bush with a Human Face?” – The Guardian 13. XI 2013.

5 Renata Salecl, „Why Are We Afraid of Hyper-Capitalism”. Ivet Ćurlin, Ana Dević,, Nataša Ilić, Dejan Krsić, Sabina Sabalović (toim), What How & For Whom. On the Occasion of 152th Anniversary of the Communist Manifesto. Exhibition in the House of Croatian Association of Artists 20. VI – 28. VII 2000, arkzin d.o.o, Zagreb 2003, lk 65–78.

6 http://www.brainyquote.com/quotes/authors/b/barack_obama.html

7 Noam Chomsky, „Obama Doctrine” – truthout.org 6. X 2013. http://truth-out.org/opinion/item/19251-the-obama-doctrine

8 Mihhail Lotman „Õpetaja Putin” – Eesti Ekspress 27. VIII 2014.

9 29. augustil ühes Kuku raadio saates üritas saatejuht Eesti endiselt saadikult USAs Mariina Kaljurannalt suisa välja pressida seisukohta, et Eestil on eriline koht USA välispoliitikas.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht