Ökoutoopiline mülgas

KURMO KONSA

Ökokogukonnad püsivad vaid tänu ümbritsevale tsivilisatsioonile, kust voogab neile vajalikku ressurssi.

Rabaserval hulkudes jäävad teinekord mätaste vahel silma ilusa helerohelise samblaga kaetud alad. Rohetava samblavaiba all on aga mudane mülgas, kuhu kummikut kaotada pole mingi kunst. Sellised mädamülkad tulevad mulle kohe meelde, kui loen järjekordset juttu meie lääne tsivilisatsiooni vältimatust hukust ja ökokogukondadel baseeruvast helerohelisest tulevikust. Mulle tundub see tulevik täpselt samasugune nagu mülgas – eemalt vaadates väga ilus ja meelisklema kutsuv, aga jumal hoidku sinna sisse astumast.
Inimene on kõige uudishimulikum ja kõige enam maailma muutev liik planeedil Maa. Vähemalt seni on see meile ka edu toonud. Ümbritseva keskkonna mõjutamine ei ole kaugeltki midagi ainult inimliigile loomuomast. Kõik mikroorganismid, taimed ja loomad muudavad keskkonda, kus nad elavad. Siiski on inimene erilisel kohal võrreldes teiste organismidega just selle mõju ulatuse aspektist.
Väga tõenäoliselt on inimene meie planeedil kõige arvukam suur loom. Praegu hinnatakse inimeste arvu 7,105 miljardile ning inimkonna biomass on ligikaudu 300 miljonit tonni. Võrdluseks: šimpanse ja mägigorillasid on ka kõige optimistlikumatel andmetel mitte üle 250 000 isendi ning see arv väheneb pidevalt.
Inimliik on domineeriv kogu Maa biosfääri ulatuses. Inimene on asustanud peaaegu kogu Maa kõikvõimalikud elukeskkonnad ja lühiajaliselt isegi ookeanisügavused ja lähikosmose. Tegemist ei ole päris tavapärase nähtusega. See ei ole olnud mingi eriline looduse kingitus. Tasub tähele panna karmi tõsiasja, et loodus ei tee kingitusi ei inimestele ega ühelegi teisele liigile. Seni Maal elanud liikidest on hinnanguliselt kuni 99,9% välja surnud, keskmiselt kiirusega kümme liiki aastas. Inimliik on senini eksisteerinud ligikaudu veerand miljonit aastat, umbes kümnendiku liikide keskmisest elueast. Kas me oleme oma õitsengu tipul ja selle järgneb kiirem või aeglasem allakäik või seisab meil ees arenemine kosmilise ulatusega liigiks, seda ei oska täie kindlusega keegi öelda. Inimliigi senise edukuse on taganud meie eripära – nimelt närvisüsteemi, looduse ja kultuuri koostoime ärakasutamine.
Inimene, olles küll bioloogiline olend, erineb teistest elusolenditest võime poolest mõjutada ümbritsevat keskkonda ülemaailmses ulatuses. Selle aluseks on inimese käsutuses olev tehnika, mis ei ole aga mitte midagi inimesele ja seega ka loodusele võõrast, kusagilt väljast toodust ja inimest mõjutav. Tehnika on tekkinud koos inimesega ja on praegusest inimliigist lahutamatu.
Inimühiskond põhineb suuresti pidevalt väljatöötatavatel uutel tööriistadel ja tehnoloogiatel. Tehnika üksinda ei ole loomulikult ühiskonda muutvaks jõuks, kuid tasub kindlasti arvestada tõsiasja, et tehnika moodustab ühtse põimingu koos sotsiaalse ja ühiskondliku süsteemiga. Tehnoloogiate asendumine tähendab muutusi kogu keerukas tootmist, kaubastamist, reklaami ja tarbimist haaravas süsteemis. Inimese ja looduse suhete seisukohalt on tehnoloogiad lausa kriitilise tähtsusega, kuna just tehnoloogiad seovad inimese loodusega, inimese mitteinimestega, toimides omalaadsete vahendajatena.
Inimühiskonda, eriti selle kapitalistlikku urbaniseerunud ja industriaalset osa, ning loodust nähakse lepitamatute vastanditena. Just rohelisest liikumisest pärineb dualistlik ettekujutus, mis lõppkokkuvõttes asetab inimese väljapoole loodust. Tehnika on midagi sellist, mis võib meid loodusest eristada, aga paradoksaalsel kombel ka ühendada.
Walter Benjamin on selle kohta tabavalt märkinud, et „tehnika ei seisne mitte ülemvõimus looduse üle, vaid suhetes looduse ja inimese vahel”. Inimene pole olnud loodusega ühte sulanud ja tsivilisatsioon ei ole teda sellest järjest enam eemale kiskunud, vaid vastupidi – alles koos tehnilise arenguga jõuame arusaamisele loodus- ja inimkeskkonna eristamatusest. Kultuuri, tehnika ja keskkonna vaheliste mõjude ja tähenduse analüüsimine on otsustava tähtsusega tänapäeva ühiskonna normaalseks arenguks.
Tehnika ühteaegu kujundab ja kirjeldab inimese suhet ümbritsevasse keskkonda. Võib öelda, et tehnika on vahend kultuuri naturaliseerimisel ja looduse kultuuristamisel. Tehnika on olnud inimese-looduse suhtes kesksel kohal inimese evolutsiooni algusaegadest peale.
Inimeseks olemine tähendabki looduse vormimist ja kujundamist lähtudes meie isekatest vajadustest. Kontrolli saavutamine kogu maailma üle on teaduslik-tehnoloogilise tsivilisatsiooni mõte ja eesmärk. Inimkond ei saa olla rahul ümbritseva loodusega, ta peab seda oma tahte kohaselt ümber kujundama ja enese hüvanguks ära kasutama.
Ei liigid ega ka tsivilisatsioonid ei ole lõputu elueaga, selle kohta leiab ajaloost piisavalt näiteid. Seega ei või me olla kindlad, et tehnoloogiline lääne tsivilisatsioon püsib lõputult. Kuid kas ökoloogiline kogukond on lahenduseks meie tsivilisatsiooni kokkukukkumise korral? Väga kahtlane. Esiteks on tänapäeva maailmas olukord natuke teistsugune. Lääne tehnoloogiline tsivilisatsioon on levinud üle kogu maailma, ükski ühiskond ei ole sellest mõjutamata. Mõned üksikud inimrühmad on võimelised oma eluviisi samamoodi jätkama, kui tsivilisatsioon kokku kukub, aga enamik mitte. Kindlasti on inimrühmi, kes suudavad tsivilisatsiooni kollapsi üle elada, aga neil on kaks võimalust. Kas siis kibekiiresti hakata uut tehnoloogilist tsivilisatsiooni rajama, enne kui teadmised on lõplikult kadunud ja prügimäed tühjaks saanud või siis kujuneda mingiks uut tüüpi tsivilisatsiooni algeks. Teine võimalus ei ole loomulikult välistatud, aga on üsnagi vähetõenäoline.
Valmistumine maailmalõpuks on iga inimese vaba valik, ta võib minna puu otsa valget laeva ootama või kaevata endale tuumavarjendi ja täita selle konservidega. Kogu tsivilisatsiooni valmistumine maailmalõpuks on aga selgelt võimatu ülesanne. Kõik lahendused, mis inimeste elu maailmas on paremaks muutnud, tulenevad looduse, inimese ja tehnika koostoimest. Kui me ühe elemendi sellest seoste võrgustikust unustame või seda tahtlikult eirame, on tagajärjeks katastroof.
Meil ei ole lihtsalt teist võimalust kui arendada olemasolevat tehnoloogilist ühiskonda. Ökokogukonnad püsivad vaid tänu ümbritsevale kõrgel tasemel tsivilisatsioonile, kust voogab neile vajalikku inimressurssi, raha, tööriistu ja kõike muud. Termodünaamilises käsitluses võiks öelda, et ainult tänu läbi süsteemi liikuvale kõrgetasemelisele energiale on võimalik luua selline korrastatud struktuur. Välise energiavoo lõppemise korral lagunevad ka need struktuurid. Ilma tsivilisatsioonita ei ole sellistel kogukondadel pikka iga. Ökoloogiline eluviis, mis seisneb selles, et võetakse vanaema kartulikonksuga ämbritäis kartuleid, siis minnakse ja blogitakse sellest kui ilmaimest ning lõpuks müüakse need kartulid, euro tükk, maha mõnele rikkale linnanaisele, ei ole ju mingit pidi jätkusuutlik.
Inimese võime mõjutada ümbritsevat keskkonda on äärmiselt suur, samal ajal ei ole inimesel võimalik ennustada oma tegevuse tulemusi, kuna nii ajalugu kui ka loodus on komplekssed ja ennustamatud nähtused. Minu arvates peaks see meile õpetama kui mitte muud, siis vähemalt alandlikkust ja tagasihoidlikkust nii suhetes üksteise kui ka ümbritseva keskkonnaga. Inimeseks olemise minevik, olevik ja tulevik on kõik lahutamatult seotud tööriistade, tehnoloogiate, leiutiste ja praktikaga. Tehnoloogiad seovad meie elusid, identiteeti ja tegevust ning osalevad nii meie koha loomisel maailmas kui ka inimese mina kujundamisel. Elades bioloogilise olendina oma kultuurilist ja sotsiaalset elu selles inimese poolt kujundatud maailmas, on meile oluline seda tunnustada ja tunda.
Rügada rasket tööd, surra noorelt mõne rõveda haiguse kätte ja enne seda veel näha, kuidas suurem osa su lapsi sureb – see ei ole küll tulevik, kus ma tahaksin elada. Meie tehnoloogiline tsivilisatsioon on küll väga kaugel täiuslikkusest, aga mul on vähemalt võimalus seda iga päev veidi paremaks muuta.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming