Kui mina oleksin Müürilehe peatoimetaja …

OTT KARULIN

Läksin kooli kuueaastaselt. Kuna aasta varem sündinud pidid koolireformieelse korra järgi alustama õpinguid seitsmeaastaselt, pandi minuvanused 0-klassi. Me ei tohtinud isegi koolivormi kanda, pidime pihikpükstes koolis käima. Nagu tited.Ka Müürileht istub justkui siiani 0-klassis. Mitte ainult Sirp ja teised sihtasutuse Kultuurileht väljaanded, vaid ka näiteks omaalgatuslik KesKus on aastaid varem omale koolivormi selga saanud ning valmis iga hetk mõne klassi vahele jätma, kui Müürileht liiga kiiresti järele hakkab jõudma. Üsna täbar olukord selles mõttes.

Kui mina oleksin Müürilehe peatoimetaja, lõpetaksin ma alustuseks Sirbi sabas jooksmise ja kannaksin oma pihikpüksid uhkusega välja. Looks trendi. Niikaua, kui Müürilehes nähakse vaid omaalgatuslikku, õhinapõhist Sirpi, mis kirjutab vaid sellest, mis Sirbi veergudele justkui ei sobi, puudub Müürilehel ka oma, iseseisev nägu. Vastandusest lähtuv identiteet pädeb vaid niikaua, kui on olemas vastane. Mõelgem kas või Eesti teatritele: nõukogude ajal, mil teatrisse mindi ridade vahele peidetud tõde kuulama, ulatus külastuste arv üle 1,5 miljoni, millest iseseisvuse esimestel aastatel jäi järele vaid napp pool, sest teatrid nagu ka ühiskond olid kaotanud oma vaenlase. Sama saatus ootab ka Müürilehte, kui Sirp otsustaks mingil põhjusel hakata samuti avaldama DJ-ankeete, teatrisäutse jms. Videomängudest ongi juba kirjutatud.
Müürileht ei tohiks olla müürilill, kes ootab kultuuripõranda ääres, kuni Sirp oma tantsukaardi täis on saanud, et siis ülejäänutega tants lahti lüüa. Tuleb ise jõhkralt esimese öö õigust nõuda ja panna Sirp olukorda, kus tema ainus võimalus on kajastada teisena, reageerida Müürilehes öeldule.
Selle saavutamiseks ei piisa intervjuudest „noorte huvitavate tegijatega”, on vaja teemakäsitlusi, probleemipüstitusi – kompetentsi. Kuulutada mõni kultuurinähtus mõttetuks vaid formaalsetel põhjustel – see on loodud riigi raha eest ja sellest kirjutab Sirp – on sobilik käitumine öises Kanalas Müürilehe festivalil, aga trükimusta see ei kannata. Vähemalt ei peaks kannatama …
Iseseisva identiteedi saavutamiseks ei piisa ka sellest, kui Müürileht lepib justkui paratamatusega, et vabatahtlikkuse alusel kaastööd tegevad autorid ongi vähese kogemusega ja kuna neile raha ka ei maksta, siis mida neilt ikka nõuda. Otse vastupidi – tuleb nõuda veelgi enam, et sundida riiki üle vaatama, keda ta rahastab. Sirbi peatoimetaja peaks iga Müürilehe ilmumise järel vähemalt kadedusest hambaid krigistama, kui mitte oma ülemuste juures ja kultuuriministeeriumis vaibal käima. Siiani pole kuuldavasti käinud, kuigi hammaste kriginat on justkui kuulda olnud …
Seejuures on selge, et Sirp vajas Müürilehte juba aastakümnete eest, sest kust mujalt need uued autorid tulema peaksid. Kõiki alustavaid noori ei jõua ka Sirbi kogenud toimetajad välja koolitada, aga kuskil peavad nad ju oma ristsed saama. Saagu siis selle asemel, et Facebookis oma üllitiste eest sõprade süvenemata antud „laike” koguda, parem kogemus Müürilehes, kus nendega vähemalt natukene ka tegeletakse. Kui seda ei tee  vabatahtlikud toimetajad, siis on lehel praeguseks piisavalt suurte ootustega lugejaskond, kes mingit haltuurat andeks ei anna. Ja ei tohikski anda, sest muidu jääbki Müürileht aastateks 0-klassi istuma, kuniks lõpuks saab võhm otsa ja enam ei ilmugi. Sellest oleks ääretult kahju, sest, nagu öeldud, on igal Sirbil oma Müürilehte vaja ja kogu Eesti kultuuriajakirjandusele tuleb kasuks, kui omaalgatuslikud väljaanded kauem vastu peaksid, sest tõsiseltvõetavus – ka oponendina – tuleb siiski pikkamisi.

Ott Karulin,
mitte Müürilehe peatoimetaja

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming