Teaduse järelkasv teadusreformi järellainetuses

TARMO SOOMERE

Eestil on midagigi nende kvalifikatsiooni väärilist pakkuda maksimaalselt ühele kolmandikust noortest doktoritest.Mõne nädala eest riikliku teadusraha taotlejatele saadetud eelteated konkursi tulemuste kohta tõmbasid joone alla lõviosale teaduse finantseerimise reformist. Arvamused selle eesmärkide, kulgemise ja ilmnenud probleemide üle on ülimalt polariseerunud. Reformi eestvedajad on toimunut valgustanud enamasti positiivses ja riigiametnikud pigem „käsk-on-vanem-kui-meie” võtmes. Need, kellel on hästi läinud –tänu taevale ja Eesti Teadusagentuurile (ETAg), olen ka mina nende seas –, on olnud kas kaasakiitvalt või viisakalt mõistvad, sõltuvalt lootuste täitumise astmest. Kes rahast ilma jäid, on vahel tuld ja tõrva pritsinud, aga enamasti lihtsalt nõutuks jäänud. Märgilise tähendusega on, et neid viimaseid on väikese Eesti kohta päris palju saanud. Nüüd on aeg küsida: kuidas edasi?

Murdlaines näoga vastu müüri
Kuigi reformi algusest ei ole kulunud kolme aastatki, on Eesti teadus juba sattunud olukorda, millega võrreldi võimsa idanaabri oma pärast valel ajal valesse kohta sattunud MH17 allatulistamist. Parafraseerides Viktor Šenderovitšit (Postimees 19. VII): korraliku varustuse (taristu) ja mõistliku toetusega (vajaduspõhise finantseeringuga) teadusookeani lainetel surfamisega kaasneva väikese närvikõdi (tippteadust hindavad konkursid) asemel avastame äkki, et murdlaine kannab meid otse näoga vastu muuli. Oleme olukorras, kus pärast kuueks aastaks ette nähtud teadusraha kiiret ärajagamist esimese kolme aastaga on kümnetel asjalikel, produktiivsetel ja lõviosas Eestile vajalikel teadusrühmadel, kes praegu joone alla jäid, järgmisel kolmel aastal minimaalsed võimalused riigilt teadusraha saada. Tõenäoliselt mureneb selle ajaga meie teaduspüramiidi jalamilt (sest tippteadus nii väga ei kannatanud) üsna suur tükk.

Vähe raha, palju teadlasi
Olukorra tõsidust illustreerib ETAgi hindamisnõukogu avalik kiri haridus- ja teadusministrile 7. VII. Tsiteerin: „Meie arvates on Eesti teadussüsteem jõudnud tänaseks murdepunkti: senised rahastamismahud ei taga ühiskonnale vajalikus mahus teadusuuringuid ega teadlaskonna kestlikkust. Küsimus on täna selles, kui suurel hulgal teadlasi Eesti riik ja ühiskond endale lubada soovivad ja suudavad. [—] Eestis jääb rahastuseta kümneid uurimisrühmi, kelle uurimistöö rahvusvaheliste hinnangute kohaselt peaks saama rahastatud.”
Muul, milleks on riikliku teadusrahastuse kasinad võimalused, on olnud samas kohas alates 2008. aastast (ja inflatsiooni arvel pigem järsemaks ja kõrgemaks muutunud). Põhimõtteline piirang, mida akadeemik Jaak Aaviksoo ministrina ei väsinud kordamast, on lihtne: (lisa)raha ei ole ega tule. Pidanuks olema selge, et kui tema midagi avalikkuse ees ütleb, siis nõnda on ja jääb. Lootus sureb viimasena, nii et ju varjas seda muuli heade kavatsuste (millega põrgusse viivad teed on sillutatud) unistusteroosa udu. Seda udu keerab üles jätkuv retoorika teadus- ja arendustegevuse olulisusest. Kes aga viitsib otsida, näeb kerge vaevaga, et prognoositavad numbrid näitavad selle valdkonna finantseerimise vähenemist nii riigi kui ka Euroopa Liidu vahenditest. Seega, pole parata, teadlasperel tuleb püksirihma pingutama hakata.
Raha on alati vähe ja sellegi vähese jagamine tekitab kaklusi ka edaspidi. Sisulised probleemid paiknevad mujal. Mõnda mainin siin vaid lühidalt. Teaduses on tavaliselt esindatud nii projektipõhised kui ka järjepidevusepõhised uuringud. Eestis on teaduse finantseerimine kujunenud üle 80% ulatuses (akadeemik Urmas Varblase andmetel) projekti­põhiseks. See, mis on Eestile pikas perspektiivis vajalik, on delegeeritud teadusasutuste otsustada. Jätkuvad vaidlused selle üle, kuidas arvestada valdkondadevahelisi (nt loodusteaduste ja tehnikateaduste) erisusi. Hinnete hajuvus ja vastuolulisus näitab, et me ei ole suutnud välisekspertidele selgeks teha, mida ja millises skaalas nad hindama peaksid.
Karastunud teadlaste jaoks on vohav volatiilsus ja loteriiefekt muidugi ebameeldiv. Siiski on see tulest, veest ja vasktorudest läbi käinud, raskekujulise teadlase diagnoosiga (Sirp 5. IV 2013) seltskond seni peaaegu et stoilise rahuga käimasolevat eksperimenti talunud. Neist lähikümnenditel ilmselt lahti saada ei õnnestu. Imelik küll, aga see stabiilsuse ilming on üks suuremaid probleeme, mille ees tegelikult seisame.
On väga tõenäoline, et kõnesoleva reformi tagajärjel väheneb märgatavalt teadlaste (töökohtade) arv. Paralleelselt väheneb ka vajadus õppejõudude järele, sest lähiaastatel kõigisse ülikoolidesse noori lihtsalt ei jätku. Radikaalsed hinnangud pakuvad, et riiklikest teadusrahadest suudetakse ülal pidada 500–600 täiskohaga töötavat teadlast. Vähem radikaalsed räägivad tuhandest. Paistab aga kujunevat tõsiasjaks, et peame arvestama teadlaspere vähenemisega ligikaudu kolmandiku võrra, mis on 2020. aastaks vähemalt 500 inimese jagu. Need pole juhuslikud inimesed tänavalt. Neil kõigil on vaieldamatult hea haridus, nii mõnelgi on see saadud maailma tugevatest ülikoolidest. Lisaks treenitud mõtlemisvõime ebaharilike ja keerukate ülesannete lahendamiseks ja lahenduste dokumenteerimise kogemus ehk artiklite ja aruannete kirjutamine. Seega väga kõrge kvalifikatsiooniga inimressurss, mis on meie ühiskonna üks olulisi rikkusi.
Muidugi pole selle rakendamine muudes eluvaldkondades lihtne, aga küsimus on pigem nõudluses. Teaduste akadeemia seminaril 24. X 2012 ilmnes, et tööstuses, panganduses jm on vajadus doktorikraadiga spetsialistide järele minimaalne, võib-olla kümmekond inimest igal aastal. Riigitööl ei ole neid niigi palju vaja, olgu pigem tänulikud, kui doktorikraad kohataotlemist ei sega. Nende lootuste täitumise kohta, et doktorikraadiga inimesed loovad oma ettevõtte ja panevad püsti kõrgtehnoloogilise tootmise, ei ole palju statistikat, ja silmapaistvat tendentsi selles suunas liikumise kohta samuti ei paista. Jäme rehkendus ütleb seega, et teadustöölt tõenäoliselt lahkuvate inimeste rakendamine muudes majandusharudes või riigitööl on lähema kümmekonna aasta jooksul hädapärast realistlik.

Küsitav strateegia keerulisel ajal
Saatan on aga peidus hoopis mujal. Meie kõrgelennulised strateegiad rõhutavad üksteise võidu, kui vajalik helgesse tulevikku jõudmiseks on uute doktorite ettevalmistamine. Ligi kümme aastat tagasi võeti kurss 300 doktorile aastas („Teadmistepõhine Eesti 2007–2013”, lk 25). Jõuti (aastatel 2010–2012 keskmisena) 205ni. Uus versioon ütleb, et „doktoriõppe tõhusus [on] väike ja sellest ei piisa majanduse struktuuri muutusteks ega ühiskonna vajaduste täitmiseks” (Eesti teadus- ja arendustegevuse ning innovatsiooni strateegia 2014–2020, „Teadmistepõhine Eesti”, lk 5). Tõepoolest, meie kaasajal ei ole ükski suhteliselt piiratud loodusvaradega ühiskond ilma teaduspõhise lähenemiseta rikkaks saanud. Tsiteeritud kiri ministrile ütleb aga, et vähemalt see osa strateegiast, mis puudutab teadlaste taastootmist, ei ole realistlik. Pole isegi teada, mida oleks vaja taastoota, ja see, mis on, on üledimensioneeritud. Selles mõttes on kiri pretsedenditu, sest truualamlikud kodanikud, kaasa arvatud ETAgi hindamisnõukogu liikmed, ei tohiks ju valitsuses ja riigikogus kinnitatud strateegias kahelda.
Survega toota rohkem doktoreid kui ei kunagi varem kaasnevad suhteliselt kergesti reguleeritavad ja välditavad aspektid, nagu doktoriõppe kvaliteedi langus, plagiaatide sagenemine või teaduskraadi üldine devalveerumine. Märksa tõsisemaks mureks on kujunemas, mida nende tublide inimestega peale hakata. Eelnevast ilmneb, et nad peavad kümmekond aastat konkureerima tööturul nendega, kes lähitulevikus teadlasperre enam ei mahu. Vähem kui tuhande professionaalse teadlase ja märksa väiksema arvu doktorikraadiga õppejõudude taastootmiseks piisab 50 kaitsmisest aastas. Doktorant kaitseb ligikaudu 30aastaselt ja teenib pärast seda ühiskonda 35–40 aastat. Kui rahvaarvu eeldatav vähenemine juurde arvestada, on raske ette kujutada, kuidas suudame pakkuda kvalifikatsioonile vastavat rakendust rohkem kui 60 värskele doktorile aastas.

Akadeemilisse kogukonda on pikk tee
Heidaksime pilgu arvu 300 taha, mida meie strateegiad kuulutavad kui mäejutluse keskset sõnumit (regula aurea e kuldreegel: tee teistele ainult seda, mida tahad, et sinulegi tehtaks). Paneks õige end nende noorte inimeste rolli, keda ahvatleme teadustööle, ja jälgiks, kas see, mida neile teeme, on regula aurea vaimus. Selleks tasub lugeda Uku Masingut, kes ühena vähestest mõistis ja teistelegi elavalt selgeks tegi, et ajaloos võivad ju olla sajandid ja aastatuhanded, aga iga minevikus elanud inimese päevas oli 24 tundi nagu meilgi. Need tunnid olid sama pikad kui meil ja kõigil neil, kellest kõneleme statistiliste ühikutena, oli ja on sama palju kannatusi, lootusi ja rõõme kui meil kõigil.
Kõneleme seega kolmesajast meie parimast pojast ja tütrest, sest ega me ju igasuguseid doktorantuuri ei taha. Enamasti on nad täis indu ja soovi midagi ära teha ja meie muidugi lisame hagu nende tulihingelistele püüetele. Nad on kõik läbi teinud magistrantuuri, nii et neil on korralik, ajale vastupidav kõrgharidus. Et jõuda doktorikraadini, tuleb neil investeerida ligikaudu 10 000 tundi töösse kirjandusega, laboris, välitöödel, vajalikeks kursusteks, artiklite kirjutamiseks jne. Akadeemilises maailmas tippu jõudmiseks tuleb olla kaks kuni neli aastat järeldoktor välismaa ülikoolis või teadusasutuses.
Kogu see seiklus kestab ligikaudu kümme aastat. Selleks ajaks on eakaaslased loonud perekonna, kasvatanud lapsed teismeikka, maksnud ära suurema osa kinnisvaralaenust ja sulandunud oma kodukoha keskklassi sotsiaalsesse võrgustikku. Võiks ju olla nõnda, et neil kolmesajal on selle võrra paremad võimalused saada hea töökoht ja huvitav töö haritud ja intelligentses kollektiivis. On küll, aga mitte Eestis. Juba toimus teadusraha koondamine kitsamasse spektrisse. Edasi kummitab teadlaste arvu vähenemine, mis kitsendab võimalust, et noor teadlane leiaks endale sobiva koha. Institutsionaalse uurimistoetuse võitnud kollektiivis on see päris keeruline. Selle juht ja põhitäitjad on sarnaselt pärisorjadega mitmeks aastaks toetuse külge kinnistatud. Et nende palgast üldiselt palju üle ei jää, tuleb oodata, et keegi sureb või emigreerub. Sest raha ei ole ega tule paljude aastate jooksul. Kuigi pensionilemineku vanus tasapisi tõuseb, pakub lohutust ehk see, et teadlaste ja õppejõudude seas on vanemate teadlaste osakaal suhteliselt suur.

Pilk tulevikku
On loogiline, et tööle hakatakse võtma neid, kes on võitnud mõne arvestatava projekti. Maailmapraktikas on päris tavaline, et ülikool või uurimisasutus maksab veerandi või kolmandiku palgast ja ülejäänu tuleb kandidaadil endal otsida. Arvatavalt peaks see ju üsna lihtne olema – vaid mõne aasta eest oli turul sadu Eesti Teadusfondi grante. Olukord on muutunud. Eesti Teadusfondi enam ei ole. Noortele andekatele teadlastele on teadusreformi käigus loodud rahastusinstrument nimetusega „personaalse uurimistoetuse stardiprojekt”, mis kolme aasta jooksul toetab säravate ideede kallal töötavaid väikesi kollektiive.
Jälle on saatan end peitnud pisiasjadesse, seekord nii väikestesse numbritesse, et neid tuleb lausa luubiga otsida. Nimelt anti selliseid grante igal aastal vaid kümmekond (2012. a 16, 2013. a 9). Et raha ei ole ega tule, ei ole ka lootust, et see arv oluliselt suureneks. Teisisõnu, igal aastal on vaid maksimaalselt kümnel Eesti noorteadlasel (sest konkurss on ju rahvusvaheline ja ka teistel rahvastel on tublisid tütreid ja poegi) vähemalt teoreetiline võimalus oma uuringutega iseseisvalt jätkata. Mis saab kolme aasta pärast, sellest reeglid ja soovitused vaikivad. Kui praegune strateegia teoks saab, on juba lisandunud 900 konkurenti.
Kõik toodud arvud on osa statistikast, seega maailma suurimast valest. Aga kalk tõsiasi on, et Eestil on midagigi nende kvalifikatsiooni väärilist pakkuda maksimaalselt ühele kolmandikust neist noortest doktoritest, keda muudkui tahame koolitada. Lev Landau armastas öelda, et 1/3 on väike parameeter, mida võib oluliste asjade analüüsil enamasti ignoreerida. Teisisõnu, põhiosa oma noorest doktoritest hakkame kasvatama selleks, et neist kas loobuda või siis rakendada kohtades, kus nende kvalifikatsiooni ei vajata. Kas kavatseme siis riikliku poliitika tasemel sihikindlalt investeerida tohutult vahendeid ja aega kõrgelt kvalifitseeritud ressursi loomisesse, millel pole perspektiivi?

Innustamine või pettus?
Regula aurea’ga ei ole kirjeldatud tegevusel midagi pistmist. Pigem teeme seda, mida ei oleks tahtnud, et meiega tehakse. Nimetada võib seda mitut moodi ja kindlasti võib leida üksikuid näiteid, mille puhul just nõnda toimimine on õige. Mõistan paljude ebalust tegeliku elukutse valikul ja soovi raskeid valikuid edasi lükata, teisisõnu, lapsepõlve pikendada. Medali teine külg ei pruugi meile meeldida: me lihtlabaselt varastame sadadelt tublidelt noortelt nende elu parimad ja ilusaimad aastad. Nende omavaheline ülitihe konkurents ei ole ju mõistlik eesmärk, pigem on see ressursi raiskamine. (Selle viimase sõna sisu tuleb paremini esile soome keele oskajatele.) Akadeemik Tarmo Uustalu sõnadega väljendudes: me petame järjepidevalt oma akadeemilisi lapsi neid teadusmaailma ahvatledes. Nad ei oska ju arvatagi, et alates mingist hetkest visatakse nad mängu, kus ellujäämine on umbes sama tõenäoline kui surmasaamine Vene ruletis: sel aastal sai finantseerimise seitse TTÜ taotlust 29st.
ETAgi ja selle hindamisnõukogu kritiseerimine või ümberkorraldamine on seega võitlus tagajärgedega. Keskne probleem on, et teaduse finantseerimise reformi alustati kiirustades, teaduse kui ökosüsteemi funktsioneerimise eripära ignoreerides või siis selle vetruvusele (resilience) lootes. See on kujunenud üsna imelikuks, avantüüri tunnustega nähtuseks, mis on saavutanud teatavat edu bibliomeetrilises numeroloogias, kuid järjekindlalt kaldunud äärmustesse ning ignoreerinud kesktee võimalusi, eesti keeles: kainet mõistust. Nõnda kajastub see teadus- ja innovatsioonipoliitika seire programmi aruannetes (nt „Eesti teadusfinantseerimise instrumendid ja teaduse rakendatavus majanduses: poliitikaanalüüs tänase TAI süsteemi väljakutsetest ja võimalustest. TIPS uuringu 5.1 lõppraport”, TTÜ Ragnar Nurkse innovatsiooni ja valitsemise instituut, Erkki Karo, Rainer Kattel jt. Tallinn 2014). Lisaks on produtseeritud sellises mahus alusetut ja kohati otseselt eksitavat retoorikat, et isegi suhteliselt hästi kursis olevatel inimestel on raske olukorras orienteeruda.
Kui vabanduseks tuua, et errare humanum est, tasuks õppida pühalt Augustinuselt: eksimine on inimlik, aga eksimusse jäämine on saatanast. Tulevikule mõeldes tuleks fookusesse võtta teaduse kui ökosüsteemi uuesti ülesehitamine. Kardan küll, et selleks peame ära ootama uue põlvkonna, kellel demokraatias ja vabas riigis elamise mõttes ei oleks enam varbavahed sõnnikused. Aga et üldse selleni jõudmise lootus säiliks, on juba nüüd tarvis tõsiselt modifitseerida teaduspoliitikat, mitte kustutada järjest puhkevaid tulekahjusid või kosmeetiliselt korrigeerida üksikuid reegleid.
Alustada saab lihtsatest asjadest, aga kindlasti tuleb loobuda gigantomaaniast ja orienteeruda kvaliteedile. Esimeses järjekorras saab ja tuleb teha selliseid liigutusi, mis vähendavad ressursside raiskamist, ei tekita lisakulutusi, võimaldavad olemasolevaid vahendeid paindlikult kasutada, vähendavad koormust, seega annavad aega atra seada.
Kindlasti on üksikutes valdkondades karjuv puudus uute doktorite järele, aga see on teine teema. Kaine mõistus ütleb, et kui vann juba kõvasti üle ääre ajab, tuleb kraan kinni keerata, mitte vahtu juurde peksta, et olukord „Võsareporteri” kaameras kenam välja näeks. Praeguses olukorras, kus järgmise kolme aasta jooksul tuleb turule väga vähe teadlaste töökohti, on doktorantuuri vastuvõtu radikaalselt vähendamine üks väheseid mõistlikke võimalusi.

Kaine mõistus soovitab varasemat valikut
Kolleegid välismaalt on palju kordi küsinud: kui teil vaid üks neljast sandisti finantseeritud doktorandist oma töö tähtajaks lõpetab, miks te ei vali siis seda üht välja ja ei finantseeri teda näiteks kolmekordselt? Ülejäänute peale pole ju mõtet raha kulutada. Meie ebalevate vastuste taga on vist jäänused nõukogudeaegsest filosoofiast, kui raha tuli Moskvast. Meil on aga tarvitada vaid meie enda (maksumaksja) raha selleks, et parimal võimalikul moel toota sellist kõrge kvalifikatsiooniga ressurssi, mis meie riiki edasi viib, mitte ei jää töötukassa toetada (Sirp 8. VIII).
Kolleegide küsimus viitab ühele olulisele paradigmale. Me suuname hulga noori inimesi ligikaudu kümne aasta pikkusele seiklusele, et alles siis teha valik, kes jätkab teadusmaastikul ja kes peab mujal õnne otsima. Küsimuse mõte on: äkki teeks valiku varem, hiljemalt esimesel-teisel doktorantuuriaastal? Kogenud õppejõud ja juhendajad teavad ju üsna täpselt, kellel magistrantidest on teadustöö jaoks sobiv kombinatsioon akadeemilisest võimekusest ja isikuomadustest. Kui valikut nihutada 6–10 aastat varasemaks, saame valituid mitu korda paremini finantseerida, aga ka nõuda, et nad täielikult õpingutele ja teadustööle pühenduksid. Kes seiklusrühma ei mahu, läheksid siis kohe tegelema sellega, kuhu nad muidu alles kümme aastat hiljem jõuaksid.
Varase valiku puhul on määramatus ja eksimused suhteliselt sagedased. Praeguses süsteemis on riigieelarvelise doktorandi stipendium seotud konkreetse isikuga. Kui doktorant loobub õpingutest, ei saa ülikool tema stipendiumi teiste toetamiseks kasutada. Kui aga mõni saab oma doktoritööga varem valmis, on varane kaitsmine töörühmale sisuliselt rahaline karistus. Ei tohiks olla keeruline jätta ülikoolile vabad käed otsustada, kuidas sellistel juhtudel stipendiumi jääke kasutada. Kui ülikoolid on institutsionaalsete taotluste seast lausa kohustatud esile tooma (ideaalselt Eesti riigi jaoks) strateegiliselt olulisi suundi, siis doktorantide sõelumise ja järelvalikuga tulevad nad kindlasti toime.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming