Elektroonikat võiks rohkem olla, aga raamatud peaksid alles jääma

OTT KARULIN

Sarnaselt x- ja y-generatsiooniga puudub üksmeel ka z-generatsiooni algusdaatumi osas: enamjaolt peetakse silmas uuel aastatuhandel sündinuid, kuid mõned teoreetikud käsitavad z-generatsioonina kõiki pärast 1990. aastat sündinuid. Igal juhul iseloomustavat seda põlvkonda, keda on nimetatud ka postgeneratsiooniks, kaks olulist aspekti. Esiteks on nad esimesed, kes kasvanud üles infotehnoloogiaga; maailmas, kus igasugune info on mõne kliki kaugusel ning puudub vajadus veeta pikki tunde raamatuid lugedes. Teiseks on z-generatsioon elanud pideva terrorismivastase sõja ajal ning sellega kaasneva ühiskondliku ebakindluse, sh viimaste aastakümnete suurima majandussurutise tõttu on neil arenenud sotsiaalne õiglustunne ning keskkonnasäästlikkus. Neist eeldustest lähtuvalt on ka järgmise intervjuu küsimused. Intervjuu toimus Arvamusfestivalil ning vastajateks kaks 8. klassi õpilast, z-generatsiooni esindajat. Ott Karulin: Kuidas te end tavaliselt tutvustate? Gregor Nepste: Mina olen Gregor ja ma vist tavaliselt ei tutvustagi end kuidagi teisiti, kui et olen Gregor. Markus Edvard Mälgand: Ja minu nimi on Markus Mälgand ja tere, inimesed!

Karulin: Kas teie jaoks on oluline, et te olete eestlased?

Nepste: On, aga ma ei pea vajalikuks, et ma toon enda kohta välja mingeid iseloomulikke sõnu. Vestluse käigus selgub see niigi.

Karulin: Milles see eestlaseks olemise olulisus väljendub? Kas teil hümni sõnad on peas?

Nepste: Jah.

Mälgand: Mul ka.

Karulin: Laulupeol käite?

Nepste: Jah.

Mälgand: Mina ükskord käisin, aga sel aastal mitte.

Karulin: Mida veel eestlaseks olemine teie jaoks tähendab?

Nepste: Et sa oskad eesti keelt ja sööd Eesti toitu.

Mälgand: Et sa oled patriootlik Eesti suhtes, oskad eesti keelt ja tead Eesti ajalugu ja asju.

Karulin: Milles see patriotism väljendub?

Mälgand: Selles, et sa armastad oma isamaad – hoiad loodust, käid valimistel ja muu selline.

Karulin: Te olete siis üsna keskkonnateadlikud.

Mälgand: Ma püüan jah prahti mitte väga maha visata, sest ma ei taha, et maailm oleks reostatud või midagi sellist.

Karulin: Kes teile seda õpetanud on?

Nepste: Me oleme kogu aeg teadnud seda. Varem see mind nii väga ei huvitanud, aga kui ma hakkasin mõtlema, et mis juhtuks siis, kui kõik kogu aeg prahti maha viskaks, siis ma enam kunagi ise ei tee seda.

Karulin: On üsna suur tõenäosus, et te olete esimesed, kes 16aastaselt kohalike omavalitsuste valimistel hääletada saavad. Kui te peaksite täna valima minema, teaksite te, keda valida?

Nepste: Umbes.

Karulin: Mille põhjal te selle valiku teeksite?

Nepste: Jutu järgi. Kui see tundub veenev, siis ma valin.

Mälgand: No mitte Edgarit.

Karulin: Kui kursis te olete erakondade ja nende erinevustega?

Nepste: Neli põhilist on.

Mälgand: Ärge minu otsa vaadake.

Karulin: Tahate te valima minna?

Mälgand: Mingit suurt tahtmist pole, aga võib ka.

Nepste: Kui saab, siis ikka tuleb minna.

Karulin: On teil piisavalt teadmisi, et valik teha?

Nepste: Ei. Ma arvan, et see võtab ikka aega, kuni ma kõik kandidaadid läbi vaatan ja õige otsuse teen.

Karulin: Millal te päeva jooksul esimest korda mõne vidina kätte võtate?

Nepste: Tavaliselt õhtul. Ma pole väga suur arvutifänn või midagi sellist.

Mälgand: Mul tavaliselt mingi aeg peale kooli. Mul on ka koolis iPad kaasas, aga tundide ajal ma seda ei kasuta, ainult vahetundidel.

Karulin: Kui palju te päevas internetis aega veedate?

Nepste: Mingi kaks tundi umbes.

Mälgand: Ma ei tea, mina vist natsa rohkem.

Karulin: Ja mis te seal peamiselt teete?

Nepste: Ma loen uudiseid, käin Facebookis ja põhimõtteliselt ongi kõik.

Mälgand: Mina käin You Tubeʼis … Ma väga palju internetis ei olegi, pigem mängin muid mänge. Ma jälgin ka erinevaid kanaleid, näiteks Smosh on väga mõnus, see on komöödiakanal, kus igal reedel on uus klipp.

Nepste: Ma kuulan You Tubeʼis pigem muusikat räpist rokini. Kui ma hakkaks artistide nimesid ütlema, siis ma jääksingi rääkima.

Karulin: Too ikka mõned näited, keda ma võib-olla ei teagi.

Nepste: Okei. Räpparitest meeldib mulle A$AP Rocky, eestlastest Metsakutsu … Suurt Papat väga ei kuula.

Mälgand: Ma kuulan pigem teilegi tuntud nimesid. Metallicat näiteks.

Karulin: Mida te You Tubeʼist ja Facebookist veel saate?

Nepste: Informatsiooni. Maailma kohta. Sõprade kohta. Mingite ürituste kohta.

Mälgand: Mina vaatan põhiliselt uudiseid telekast.

Karulin: Mis teile viimase aja uudistest silma on jäänud?

Mälgand: Oluline on see, et seakatk võib Eestisse jõuda. Obama tuleb mingi aeg Eestisse. Siis veel lennukatastroof – telik oli lõhki. Siis lasti veel mingeid veoautosid kontrollida, mis osutusid pooltühjaks.

Karulin: Milline on teie seisukoht praegu Ukrainas toimuva suhtes?

Nepste: See pole õige, sest see on ikkagi Ukraina ja Venemaa võttis lihtsalt võimu ja jõuga Krimmi üle.

Karulin: Kui palju te üldse telekat vaatate?

Mälgand: No mina täiesti igapäev ei vaata, aga vahepeal ikka mingeid filme. Kui mul oleks hästi palju raha, siis ma läheksin vist päris hulluks ja ostaksin endale hästi palju filme, et vaadata, kas need on head või mitte.

Karulin: Miks sa neid endale tasuta veebist alla ei laadi?

Mälgand: Ma ei oska seda kirjeldada, aga DVD pealt telekast suurelt vaadates on see tunne, et sa omad seda filmi. Sa saad sõpradele ka näidata DVD-karpi, et näete, mul on see film olemas, ma lausa ise ostsin selle endale. See on kuidagi parem tunne, kui see, et sa vaatad seda filmi digitaalselt kusagil internetis.

Karulin: Millised on olnud need saated või filmid, millega te üles kasvasite?

Mälgand: „Tom ja Jerry”.

Nepste: Ma vaatasin ka „Tomi ja Jerryt” ja siis veel „Kass Oggyt”.

Mälgand: Vot jah, mina ka tegelikult.

Karulin: Millised Eesti filme te vaadanud olete?

Nepste: „Kevade”, „Röövlirahnu Martin”.

Mälgand: Mulle ka „Kevade” meeldis, aga „Suvi” polnud enam nii hea ja huvitav. „Kevades” oli vahepeal hea koomiline toon, aga „Suvi” oli puhas komöödia, kus kõik olid juba täiskasvanud ja kümme korda igavamad.

Nepste: Paljudele noortele meeldibki vaadata filme, kus on noored ja nende probleemid. Neile on mõnusam kaasa elada.

Karulin: Olete te vaadanud ka „Nimesid marmortahvlil”?

Nepste: Olen. Jube oli.

Karulin: Sisu või teostuse mõttes?

Nepste: Sisu.

Karulin: Kui oluliseks te peate, et iga Eesti mees peaks minema sõjaväkke?

Nepste: Päris oluliseks. Siis saab isamaad kaitsta.

Mälgand: Ma ei ütle midagi.

Karulin: Mis on teie viimase aja suurim elamus?

Nepste: Oligi laulupidu.

Karulin: Mida see pakkus?

Nepste: Isamaalisuse tunde, ühtsustunde.

Karulin: Millist kultuuri te veel tarbite?

Nepste: Teatris käin. Raamatuid loen nii, kuidas koolis antakse.

Mälgand: Põhiliselt jah raamatuid, mida koolis antakse. Ise hakkasin „Sõrmuste isanda” triloogiat lugema. Teatris käin pigem kooliga.

Nepste: Ma lugesin just Andrus Kiviräha „Mees, kes teadis ussisõnu” läbi.

Karulin: Kas teile selleks suveks ka kohustuslikku lugemist anti?

Nepste: Anti, aga keegi ei tea, mida.

Mälgand: Ma isegi ei teadnud, et anti.

Nepste: Eelmisel aastal pidime elulugusid lugema. Ma lugesin Robbie Williamsist. See tundus lõbus lugemine.

Mälgand: Mina lugesin Bill Gatesist. Ta ju leiutas Windowsi, ta on üks Microsofti loojatest! Raamat ise oli ka normaalse pikkusega.

Karulin: Kui tihti te käite kunstinäitustel?

Nepste: Kaks korda olen vist käinud, aga ei mäleta, mis need olid.

Karulin: Olete te käinud klassikalise muusika kontserdil?

Mälgand: Võib-olla olen, aga võib-olla ka mitte.

Karulin: Ooperis või balletis?

Mälgand: Ei! Ei taha. See on nii igav ju! Ma olen kuulnud küll kuskilt raadiost … Iga lugu, mis on armastusega seotud, on põhimõtteliselt igav.

Karulin: Millist kultuuri te ise teete? Teil on vist selle aasta lõpuks koolis üks loovtöö teha, mis see olema saab?

Nepste: Ma teen moedisainist: võtan vanad või väikseks jäänud riided ja teen neist siis uued moekad riided.

Karulin: Taaskasutus on praegu tõesti väga oluline teema, aga kuidas sina selleni jõudsid?

Nepste: Alguses ma tahtsin lihtsalt kangastest teha, aga kuna mu emps tegeleb sama asjaga, siis ta pakkus selle idee välja, kuna see on suur probleem tänapäeval.

Mälgand: Mina teen ühe filmi teatud tehnikas. Ma ei oska eesti keeles öelda, aga inglise keeles on see stop motion [stoppkaader animatsioon – toim]. Ma filmi teemat ei ole veel sada protsenti ära otsustanud, aga mind huvitab just see tehnika.

Karulin: Kuidas teil koolis muidu läheb –
olete te seal õnnelikud?

Nepste: Mitte väga. Liiga palju õppida antakse. Kui meil on näiteks ühes päevas kuus tundi, siis sama palju antakse ka õppida järgmiseks päevaks ja väga palju vaba aega ei jää. Kui on mingi loominguline ülesanne, siis teed muidugi rõõmuga ära, aga kui on näiteks matemaatika või eesti keel, kus on palju õppida, siis on kuidagi keeruline.

Mälgand: Jah, koolitööd on vastikud. Ja vara ülesärkamine ka. Minu jaoks on ka väga tüütud töövihikuülesanded, sest seal peab väga palju kirjutama. Kui nad on huvitavad, siis ma võin need ära teha, aga kui on keerulisemad ja aru ei saa, näiteks matemaatikas, siis on alati väga vastik ja pean väga kaua üleval olema, et need ära teha.

Karulin: Kui kodutöid ei antaks, kuidas te siis õpiksite?

Mälgand: Ma oleksin rõõmuga valmis olema veidikene kauem koolis, kui kodutöid poleks. Kodutöö on lihtsalt üks kõige halvemaid asju üldse. Kui koolipäev oleks pikem, saaksin kodus terve aja puhata.

Nepste: Ma küll ei tahaks. Pigem võiks lihtsalt vähem korraga kodutöid anda, sest neid saaks lihtsalt nädala peale ära jagada.

Karulin: Milline oleks teie arvates ideaalne koolitund? Milline see klassiruum võiks olla?

Nepste: Ma ei tea, aga kindlasti mitte liblikate ja lilledega. Rohkem disaini võiks olla.

Mälgand: Õhku võiks palju olla ja ei ühtegi herilast. Normaalne istekoht, kust näed, mis tahvlile on kirjutatud.

Karulin: Kui palju selles klassiruumis tehnikat peaks olema?

Mälgand: Palju. Vahepeal võiks teha midagi sihukeste aparaatidega – näiteks me just tegime bioloogias midagi nendega.

Nepste: Tahvelarvutid äkki? Seal saaks päris palju asju ära teha, matemaatikas näiteks ja eesti keeles ehk ka.

Karulin: Nii et raamatute kaasa tassimine võiks jääda minevikku?

Mälgand: Jah.

Nepste: Ei. Rohkem elektroonikat võiks küll olla, aga raamatud võiksid ikka ka jääda.

Karulin: Milleks?

Nepste: Ma ei tea, lihtsalt võiksid olla. Näiteks 50:50 raamatuid ja tehnoloogiat.

Karulin: Miks peab üldse koolis käima?

Mälgand: Õppida, õppida, õppida, õppida. Et saada tarkust, et hiljem tööd teha.

Karulin: Sa käid koolis, et tööle saada?

Mälgand: Nojah. Koolis ju õpitakse vajalikke oskusi.

Karulin: Sul, Gregor, on ilmselt vähem pragmaatiline lähenemine.

Nepste: Et inimkond lolliks ei jääks. Et inimesed oleksid intelligentsed ja saaksid aru, kui nad üksteisega räägivad. Muidu on nii, et üks räägib toolist ja teine mõtleb toolijalast.

Karulin: Mida te pärast kooli teete?

Nepste: Ma käisin kergejõustikus ja tulin tantsust ka just ära. Aga ma plaanin veel kergejõustikusse minna, et nagu lihtsalt vormi hoida.

Mälgand: Mina käisin karates. Ma tahtsin enesekaitset õppida, aga enam pole mul suurt motivatsiooni jätkata ja tuju käia.

Karulin: Miks sa enesekaitset õppida tahtsid?

Mälgand: No mis siis, kui sind tänaval keegi ründab? Siis võiks ju ta ikka ära blokkida.

Karulin: Tunned sa end Eestis turvaliselt?

Mälgand: Tunnen ikka jah, sest see, kui keegi on proovinud mind rünnata, on ainult ühel korral juhtunud ja siis ma oli väiksem, aga nüüd ma olen käinud karates ja olen veidikene suurem ning usun, et ma peaksin vastu.

Karulin: Mis teile selle turvatunde annab, kui te näiteks Tallinnas liigute?

Nepste: Võib-olla see, et peale minu on seal veel inimesi. Miks mulle meeldib Tallinnas elada, on see, et seal on kõige rohkem võimalusi, kõik on käe-jala juures. Näiteks need, kes elavad maal, peavad kusagile teise linna sõitma, et riideid osta.

Karulin: Kujutate te ette, et võiksite kunagi maal elada?

Mälgand: Väga ei kujuta küll. Ma pole väga suur õues olemise fänn ja putukad on lihtsalt väga vastikud.

Nepste: Ma olen elanud maal. Vahelduseks linnale on see päris mõnus.

Karulin: Kas Eestis oleks võimalik maal elada?

Mälgand: Võimalik oleks vist küll, aga väga suurt rõõmu ei oleks.

Nepste: Talvel on raske. Siis sa ei saa ise midagi kasvatada.

Karulin: Mõtlete te juba ka, kas minna ülikooli ja mida seal õppida?

Nepste: Jah, lähen õppima – disaini.

Karulin: Eestis?

Nepste: Võib-olla välismaal, aga ma pole selle peale veel väga mõelnud.

Mälgand: Ma väga veel ei tea, mida edasi õppida võiks.

Karulin: Kujutate te ette, et te elaksite terve elu Eestis?

Nepste: Pigem ei. Välismaale minek avardab küll silmaringi, aga ma läheksin sinna ainult mõneks ajaks.

Mälgand: Nii väga mitte. Kui palgad lähevad paremaks, siis võib-olla, aga kui palgad jäävad samaks, siis kolin mujale.

Karulin: Kus see mujal võiks olla – Inglismaal, Soomes …

Mälgand: Väga vahet vist pole.

Nepste: Kindlasti mitte Soome. See on liiga tavaline kuidagi. Liiga lähedal. Tahaks kaugemale kuskile – vähemalt nii kaugele, et teine kellaaeg oleks.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming