Juunikommunistidele küllap meeldiks Euroopa Liidus

VALLE-STEN MAISTE

Jaak Valge: tänapäevasel USA-kriitilisel hoiakul on vähem võimalusi teiseneda Venemaa-armastuseks, kui natsivastasusel Nõukogude Liidu armastuseks.Peagi ilmub sul raamat eesti vaimuinimestest, kellest said juunikommunistid. Kuidas jõudsid võõrvõimu teenistusse astunud kaasmaalaste teemani? On see sulle lihtsalt üks uurimisaines teiste seas, püüd mõista teatavat ajastut ja inimesi või räägivad teemavaliku juures kaasa su moraalsed veendumused, sotsiaalne närv ja isegi mure ühiskonna pärast?Jaak Valge: Selles mõttes küll üks uurimisteema teiste seas, et olen alati ajaloolasena tegelenud teemadega, mis mulle korda lähevad ja mille kohta arvan, et need võiksid ka teistele korda minna. Aga küllap teemade valikut suunavad ka moraalsed veendumused. Konkreetselt juunikommunistide vastu on mul alati huvi olnud, aga otsustavaks said kaks asja. Esiteks imestasin Venemaa Välispoliitika Arhiivis töötades hiljem juunikommunistideks saanute vestluste üle Nõukogude diplomaatidega, sest need kajastasid juba 1930. aastate alguses hoopis sovetimeelsemaid hoiakuid, kui varem olin arvanud neil olevat. Seejärel hakkasin neist vestlustest märkmeid tegema. Teiseks põhjuseks oli see, et mu projekti, millega plaanisin uurida edasi Eesti 1934. aasta riigipööret ja demokraatiate kokkuvarisemise põhjusi üldse kahe maailmasõja vahelises Euroopas, ei rahastatud. Kui see oleks juhtunud, siis oleks juba paar aastat tagasi sel teemal ilmunud rida artikleid ja paks raamat riigipöördest. Selle asemel hakkasin siis n-ö madala intensiivsusega punastega tegelema. See madal intensiivsus tähendab ikkagi seda, et viimasel kahel aastal olen kogu oma muust hädavajalikust teadus- ja õppetegevusest ülejääva energia sellele raamatule suunanud, s.t meediasse pole peaaegu midagi kirjutanud, konverentsidel olen väga vähe esinenud ning olen pidanud tegema kommertsprojekte, et oma eelarvet lappida. Mahuka teadusmonograafia kirjutamine ilma rahastuseta on luksus, mille pikaajalisem nautimine viib finantsilise suitsiidini. Pean olema ka väga tänulik oma kolleegidele demograafia instituudist, kes mu sellist töösuunda aktsepteerivad: meie instituudile oleks hoopis kasulikum, kui ma koguksin teadusbürokraatia silmis hinnatud punkte artiklite massilise tootmisega ingliskeelsete kõrvaliste ajakirjade jaoks.

Seoses Eesti ajaloo keskaja köitega teravnes debatt teemal, kuivõrd ajaloouurimine on ja võib olla ajendatud tänapäeva ühiskondlikest (ja ka kultuurilistest jne) probleemidest. Häälekas on koolkond, kes argumenteerib nende asjade suurema lahushoidmise vajaduse nimel. Olgu sajanditevanuste asjadega kuidas on. Su raamatus puudutatu näib küll tänapäevalgi vahetult illuminatiivne.
Oleneb, mida lahushoidmise all mõista. Selge on, et me vaatame minevikku oma kaasaja silmadega ja läbi oma eelistuste filtri. See, kes väidab, et ajaloolasena on ta alati objektiivne, on kas kiretu kuivik, pisut silmakirjateener või ei tunne ennast. Mu arvates võiks kõige tasakaalukam ajalookäsitlus kujuneda nii, et me tunnistame iseendile oma poliitilisi ja moraalseid eelistusi ning kontrollime oma tekste just arvestades neid omi „nõrku” külgi. Ma pole kindlasti nõus sellega, et ajaloolane peab oma tekste kohandama poliitiliste hinnangutega, ehkki seda teadlikult – rahastuse huvides – või alateadlikult, lihtsalt enese alalhoiu instinktist, tehakse. Olen ka varem arvanud, et ajaloolane võiks saada kõige huvitavamaid ja üleajalisemaid tulemusi, kui ta püüaks ajalooprotsesse vaadata ka kaotaja silmadega, sest kogu kaasaja kontekst surub teda nii ehk nii võitjate ajaloo kirjutamisele.
Juunikommunistid on olnud viimasel kahekümnel aastal Eesti ajalookirjanduses samuti kollaborantidena kaotaja seisuses. Laiemalt või pika sihikuga vaadates aga on nende ideed pigem võitnud – küllap nii Semperile, Vares-Barbarusele kui ka Andresenile meeldiks väga, erinevalt omaaegsest Eesti Vabariigist, elada tänapäeva Euroopa Liidus. Kui oleksin tahtnud – võib-olla natuke Eesti ajaloo keskaja köite autoritega sarnaselt – vaadelda minevikku tänapäeva Euroopa Liidu poliitilise peavoolu väärtuste seisukohalt, siis oleksin võinud katsuda neid näidata pimedas natsionalistlikus ühiskonnas progressiivseid ideesid kandvate, aga ahistatud isikutena, kelle tee Nõukogude režiimi teenriteks oligi neis oludes paratamatu, sest mitmekultuurilisi poliitilisi valikuid ju ei olnud. Loomulikult võib ka nii – see on autori valik –, aga ise olen katsunud neid mõlemaid lähenemisi vältida ning mõista tulevaste juunikommunistide motiive nende omas ajas. Euroopa Liidu väärtused ei ole igavesed, nii nagu ei ole igavesed olnud ühegi poliitilise moodustise või ideoloogia väärtused. Jah, loomulikult olen ka mina, nagu me kõik, neist tänapäeva hoiakutest või väärtustest mõjutatud ja see mõjutatus kandub paratamatult ka ajaloolaste, kaasa arvatud minu tekstidesse. Teadlikult võimendama minu arust seda ei peaks. Nii juhiksid poliitikud ajaloo kirjutamist, tegelikult võiks aga minevikust õppimine juhtida poliitikuid.

Ajaloo ja tänapäeva probleemide lahushoidmise vajaduse rõhutajad on koguni arvamusel, et ühiskonnas toimuva käsitlemisel on Ansipi, Maruste jt nendesuguste kommunisti-mineviku esiletoomine kohatu. Nii jõuame täielikku relativismi. Individuaalpsühholoogilisel tasandil ei ole enam mingit pikka kestust?
See on minu arvates teine asi. Aga selliste väidete esitajatele on kasulik meenutada, kuidas suhtutakse natsiminevikku.

Mina identiteedi suvalisust ja lõpmatut paindlikkust absoluutselt ei mõista. Võib-olla kusagil idas on kellelgi niisuguse identiteediga elamise kogemus. Meie kultuuriruumis pole keegi seda arusaamist ja kaasaelamist võimaldavalt kirjeldanud. Seega suhtun põhimõttekindlusetutesse ja kergelt pooli vahetavatesse inimestesse umbusklikult. Identiteet algab just pisiasjadest, et sa ei murra truudust ideaalidele just väikestes asjades. Väikestelt nurjatustelt kõrvalseisjate suhtes jõutaksegi selleni, et las kümned miljonid hukkuvad, peaasi, et kommunism teeb võidukäiku. Paljude kollaborantide puhul torkab silma just kergus, millega nad lähevad kaasa nurjatustega väikestes asjades.
Olen nõus, identiteedi paindlikkus näib ka mulle ebausaldusväärse isiku tunnusena. Aga küllap pead nõustuma, et meie kaasaja poliitikas domineerivad kõrgele jõudnute hulgas just sellised paindlikud. Võib-olla on see sulle ootamatu, aga ma ei käsitleks neid kolme tippsovetiseerijat – Andresenit, Semperit ja Vares-Barbarust – kollaborantidena. Jah, mõne definitsiooni järgi nad seda on, aga mu arvates ei ole see nende olemuse kirjeldamisel põhiline. Kollaborandid on minu arusaamise järgi need, kes pööravad ennast oma ühiskonna vastu. Aga nemad ei pidanud juba 1920. aastate algusest Eesti ühiskonda oma ühiskonnaks, nad olid truud teistele ideaalidele. Teine asi on see, et nad jätsid kohati ühiskonnale mulje, et nad hoolivad Eestist. Erakirjavahetusest selgub, et Eestil oli nende identiteedis algusest peale väga väike tähendus. Nad tundsid, et nad on neilt arvamust küsimata siia geograafilisse piirkonda ja keeleruumi istutatud, kust neil väljapääsu pole, ning see tekitas neis ahistatust. Neil ei olnud, erinevalt meist, võimalust Eestist lahkuda samal ajal oma elatustaset säilitades. Meie ajal oleks Vares-Barbarus võinud olla näiteks USAs tipparst ja mitmel alal andekad Semper ja Andresen kõrgepalgalistel euroametnike kohtadel, millega kaasneks ohjeldamatu reisimine, kuid mis jätaks aega ka kirjatööle. Aga neis väikestes asjades, mida meenutad, olid nad 1920.-30. aastatel suhteliselt põhimõttekindlad, tegid tihti otsuseid, mis neile nende isikliku heaolu seisukohalt hästi ei mõjunud. Ei ole nii, et nende kollaboratsionism avaldus juba maast madalast mingites ebaeetilistes tegudes, vastupidi, nad olid altruistlikud, põhimõttelised, andekad ja värvikad isiksused. Siis, kui nad Nõukogude masinavärgi mutrikesteks sattusid, siis pidid nad ka oma minaga vastuollu minema. Kindlasti pidi millalgi toimuma ka murdumine. Aga mina oma raamatus „Punased I” selle ajani veel jõudnud pole, ning ei taha ka seda praegu kommenteerida.

XX sajandi traumaatiline kollaboratsionismi kogemus on paljudel ühiskondadel. Selle märgid ulatuvad filosoofiast (Sartre’ist Arendtini) praegusaja päevapoliitiliste pusledeni. Millised kollaboratsionismi käsitlused on sulle kõige enam mõju avaldanud ja millised kollaboratsionismi märgid sind enim painavad, su tähelepanu röövivad?
Mina olen rohkem lugenud autoreid, kes käsitlevad Nõukogude kommunismi külgetõmmet ehk siis mõne lähenemise järgi kollaboratsionismi põhjusi. Kui ma ise selle teemaga veel ei tegelenud, jätsid mulle tugeva mulje Andres Küngi „Tuule lapsed” ja Arthur Koestleri „Pühendatud”, aga ka Solženitsõni „Gulagi arhipelaag”. Hiljem olen muidugi palju lugenud. Viimasel ajal on uusi vaatenurki sel teemal avanud Ludmilla Stern ja Michael David-Fox. Kõige veenvamaks on mulle aga jäänud Paul Hollanderi juba 1981. aastal ilmunud klassikaline „Poliitilised palverändurid” („Political Pilgrims”), kus Nõukogude-meelse kollaboratsionismi eeldusena käsitletakse võõrandumist oma ühiskonnast. Värskematest autoritest tundub mulle veenev Mihhail Rõklini ja Emilio Gentile lähenemisviis. Nemad käsitlevad kommunismi ja marksismi usuna. Aga märkidest … paneb mind jätkuvalt imestama, missuguse kergusega meie poliitladvik, kes suuresti Eesti patriotismi pedaalil talludes valituks on osutunud, tegelikult meie rahvuslikke huvisid eirab.

Kas kollaboratsionismi valmidus rahvuseti erineb? Kas kultuurikogemus ja ajalooline pärand on olulisteks teguriteks kollaboratsionismi taustal? Et nt leedukatel on suurriigi kogemus ja seega nad sulanduvad, alluvad ja häbenevad oma väiksust vähem kui põlvest põlve ainult alistuma, roomama ja laveerima pidanud eestlased. See on muidugi spekulatsioon, kuid kas põhimõtteliselt sellesuunalistel arutlustel üldse on mõtet?
Tõsi, võõrvõime on Eestist palju läbi käinud ja eestlased on pidanud nendega kuidagi hakkama saama. Kui kollaboratsionismi käsitleda kitsalt, koostööna võõrvõimuga, küllap meil siis seda kogemust jätkub. Kui tugeva ja vägivaldse režiimi poolt okupeeritud ühiskonnas poleks kollaborante, vaid kõik oleksid vastupanuvõitlejad, siis see ühiskond häviks füüsiliselt. Kui kõik oleksid kollaborandid, siis häviks ühiskond vaimselt. Nii et neis halbades tingimustes on vaja ellujäämiseks parasjagu ühte ja teist. Ning neid mõlemaid on meil ka olnud. Minu arvates oleks meil vastupanuvaimu Nõukogude režiimile võinud siiski rohkem olla, aga see on puhtalt minu isiklik eelistus. Kui kollaboratsionismi käsitleda laiemalt, ka enesesalgamise ja „oma” vägivaldse režiimiga kaasatöötamisena, siis ma küll ei usu, et eestlased kollaboratsiooniga rohkem sina peal oleksid kui mõni teine rahvas.
   
Su raamat rakendab ülihuvitavalt lähiajal võidukäiku teinud uurimisperspektiive, ideeajalugu, ka eraelu ajalugu jne. Kuidas jõudsid niisuguse põneva poliitilist ja eraelu ajalugu põimiva lähenemislaadini?
Küllap ma jõudsin ikka oma huvist ja neist teadmistest lähtuvalt, mis mul on. Nimme moodne pole ma tahtnud olla, aga eks ta jah, natuke ebatraditsiooniline lähenemisviis on. Enn Tarvel, kellega sellest juttu oli, julgustas isikukeskselt lähenema ning mu head kolleegid-demograafid, eriti Allan Puur, juhendasid mind rahvastikuteaduse meetodeid ja uurimustulemusi korrektselt kasutama. See raamatu osa – marksismi ja kommunismi ajalugu Eestis –, mida esialgu lihtsalt õhukese taustana mõtlesin kasutada, paisus suureks, raamatusse trügis Viktor Kingissepp ning tema sabas ka mõni teine päriskommunist. Mõtlen, et ega see halb olnudki – eks me ajaloolastena olemegi neile generatsioonidele, kes Nõukogude ajal kompartei ajalugu kohustuslikult õppisid, sellise mittekommunistliku, „tegeliku” partei ajaloo käsitluse võlgu.

Osundad oma raamatus põnevalt, kuidas NL fastsineeris meie intelligentsi värske moraali, sh seksuaalmoraali osas, võimaldades lahutusi, aborte jne. Tänapäeva Venemaa liigub vastupidises suunas, ent seegi on ideedega paeluda püüdmine. Kuidas sulle tundub, kuivõrd on Venemaa positsioneerumisel seksuaal- jm moraaliküsimustes (terroristid keelasid ropendamise jms) mõju maailma ja Eesti inimestele?
Eks see ole tänapäeva Venemaal hea propagandaleid, nii nagu omal ajal Nõukogude Venemaal vastupidine leid. Minu arvates ei pea me Venemaa õnge hakkama – nii nagu meie meedia on teinud – vastandades osalt kunstlikult meie nn euroopalikke ja Venemaa seksuaalmoraali väärtusi. Euroopa tugevus peaks olema just arvamuste paljususes ja üks neist arvamustest on ka konservatiivne vaade, s.t antud juhul kooseluseaduse vastane lähenemine. Kooseluseaduse läbisurumine selliste meetoditega, nagu Eesti Päevaleht seda on teinud, s.t avaliku arvamusega manipuleerides ja teisi arvamusi alla surudes, on just Putini Venemaale omane.

Ameerika-, sh globaliseerumisvastasus on maailmas üsna levinud. Euraasia Liit üritab sõnades liikuda mingisuguse teist laadi majanduse suunas. Savisaar esitleb end heal meelel selle majandusmudeli õpilasena. Aga üldiselt kipuvad lääne mahakandjad Ladina-Ameerikat kõige etaloniks seadma. Kuivõrd on Venemaa eestveetaval Euraasia Liidul ja sellega kaasas käival idealistlikul sõnavahul potentsiaali Ladina-Ameerika kõrval mingiks ideaaliks saada?
Ma ei usu, et Venemaa või Ladina-Ameerika suudaksid pakkuda mingit korralikku alternatiivi USA ja lääne majandus- ja elulaadimudelile. Nad on sellesama lääne elulaadi teatava omapäraga versioon. Mõni Ladina-Ameerika ühiskond, näiteks Brasiilia, võiks meile anda ettekujutuse, missugune on pikaajaliselt välja kujunenud mitmekultuuriline ühiskond, ja meie peaksime küsima, kas näeme Brasiilias oma ideaali. Arvan, et Venemaa poliitika pole kaugeltki kõiges läbinisti negatiivne ning meie ja Venemaa demokraatias on tegelikult väiksemad erinevused, kui tahaksime teada. Kui aga lääne kommertslikule elulaadile miski tõsist alternatiivi pakub, siis on minu arvates selleks mõned moslemiühiskonnad, näiteks Iraan, oma turvalisuse, sõbralikkuse, püüdlusega võrdsuse poole. Aga ükski ühiskond ei ole ideaalne. Meie võiksime olla piisavalt tugevad, et meist rohkem või meist vähem erinevaid ühiskondi kõigi oma miinuste ja plussidega rahulikult hinnata. See rahulik hindamine ei peaks tähendama hüsteerilist ette hukkamõistu, mida meie poliitikud ja meedia teevad, aga ka hoopiski mitte nende pimesi imetlemist, mida omal ajal tegid lääne marksistlikud intellektuaalid ehk kasulikud idioodid, nagu Radek, Zinovjev ja Stalin neid nimetasid.

Sarnaselt esimese vabariigi aegse oma kodumaa vastu astumisega näevad lääne ja ka Eesti kriitikud oma koduühiskonnas märksa enam probleeme kui nt Venemaal. NL võis massiliselt oma inimesi tappa, kõigi ideaalidega küüniliselt ümber käia ja need pahupidi pöörata alates emantsipatsiooni ja seksuaalvabaduste lõpetamisest kuni rahuarmastuse agressiooniks pööramiseni, kodumaa kodanlased olid ikka hullemad ja kõige suuremad vaenlased. Niisuguseid New Left Reviewst ennast pöördesse lugenud vaimuinimesi jagub meilgi. Kuidas on võimalik, et selline „väikeste erinevuste nartsissism” pöördub oma rahva ja kodumaa vastu?
Minule on veenev lähenemine, mis peab kommunismi ja marksismi usuks. Religioossele inimesele on omane mõningaid tegelikkuse külgi üle võimendada ja teisi mitte märgata. Kui nende arvates oli kommunism juba ette põhimõtteliselt hea ja kapitalism ja eesti rahvuslus juba ette põhimõtteliselt halb, siis polnud nüanssidel enam suurt tähendust. 1930. aastatel oli veel üks põhjus, miks paljud intellektuaalid – eriti juudi taustaga intellektuaalid Nõukogude Liitu kriitikavabana käsitlesid –, nimelt tundus Nõukogude Liit natsi-Saksamaa kõige järjekindlama vastasena.
Aga jah, oma ühiskonda kritiseerides vajatakse tihti ideaali, moraalne nördimus oma maa puuduste vastu tundub siis nürim, kui ükski teine ühiskond ei ole kritiseeritavast parem. Nii juhtubki, et suur osa inimesi, kes on võõrandunud omaenda ühiskonnast, kaldub teisi ühiskondi idealiseerima. Hollander kirjeldab, kuidas ta 1970. aastate algul, Vietnami sõja ajal pidas loenguid Rootsi üliõpilastele. Nood kritiseerisid USAd ning kui ta päris, mis on nende ideaalriik, siis oli vastuseks Albaania. Hollander leiab, et niisuguse endale täiesti tundmatu maa valimine kinnitab täiusliku sotsiaalse korra mudeli otsingu sümboolset iseloomu.
Ma arvan, et tänapäevasel USA-kriitilisel hoiakul on siiski vähem võimalusi teiseneda Venemaa-armastuseks kui omaaegsel natsivastasusel Nõukogude Liidu armastuseks. USA-vastase kriitika üleminek Venemaa-armastuseks on loogilisem Lääne-Euroopas, Eestis mitte võimatu, aga mitte nii loogiline. Ka mulle on USA poliitika kohati täiesti vastuvõtmatu, ning et Eesti riigijuhid selle kohati valjuhäälselt, kohati tegudega ja kohati vaikides heaks kiidavad, on mulle alandav, aga sel tundel pole küll mingit lootust Putini-armastuseks üle minna. See, et mul meie praeguse presidendi, välisministri, kaitseministri, keskkonnaministri ja rahandusministri pärast häbi on, ei tähenda, et ma oleksin võõrandunud oma Eesti ühiskonnast. Aga ma pole kindel, kas nemad pole meie ühiskonnast võõrandunud.
     
Ehkki Eesti kultuuriline areng viimasel kahel kümnendil on olnud kujuteldamatult võimas, on ka neid, kellele nagu Vares-Barbarusele on eesti kultuur liialt kipakas, et üks suur isiksus ja vaim võiks sellise sees rahuldust tunda, ja Eesti iseseisvus sellisena õieti mõttetu.
Võrreldes esimese iseseisvuse ajaga on meie mentaliteet palju muutunud. Tegelikult on Eestis seda laadi mõtteviisi minu arvates rohkem kui toona, ka tipp­intellektuaalide seas. Toona oli ajastu poliitiline taust rahvuslik ning kosmopoliitsed intellektuaalid tundsid ennast ahistatuna, nüüd on täpselt vastupidi. Toonased poliitilised hoiakud olid põhimõttelisemad, kirglikumad, ideoloogilised vahejooned selgemad. See poliitika, mis meile Brüsselist meie endi poliitikute kaudu peale surutakse, on ju meie põhiseaduse preambulaga vastuolus. Mõisted on hägustunud, demokraatia pole enam rahva valitsus, iseseisvus pole ühiskonna õigus ise põhimõttelisi küsimusi otsustada ja relvavõitlus pole sõda. Inimesed on vanemad ja mugavamad, sissetulekutase ei sunni enam selgeid poliitilisi hoiakuid võtma, pealegi näib paljudele, et sellest pole nii ehk nii kasu, sest meid juhitakse mujalt.

Kui jälgid inimesi, kes oma kodumaad Eestit kritiseerides ei pelga kiita Venemaad ja Putinit, siis millised on nende peamised motiivid ja kui palju erinevad need eelmise sajandi esimese poole kodumaa vastu astunute omadest? Kuidas sulle tundub, kas Putini-sõbraliku valitsuse võivad uue aja Ždanovid vabalt, valdavalt eestlastest, kokku panna?
Vaata, mina siin Saaremaal elades ei tea selliseid. Ning Tallinnas elades ma ilmselt ei suhtleks nendega. Moskva-meelse valitsuse saaks vabalt kokku, ehkki arvan –
võib-olla naiivselt –, et mitte esimese ešeloni poliitikutest ja intellektuaalidest. Tänapäeval ei pea oma ühiskonna vaimseks hülgamiseks ilmtingimata Moskva-meelne olema.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming