Maarjamaa Rist annaks boikotile mõtte

INDREK SCHWEDE

Sportlaste boikotid on harva vabatahtlikud ning sellistena pealesurutud ja ebasiirad. Väheseid vabatahtlikke boikotte, mis meelde tuleb, on seotud eesti päritolu Islandi jalgpalluri Johannes Edvaldssoniga, kes keeldus osalemist 1975. aastal olümpiamängude valikmängus Nõukogude Liidu vastu Moskvas. „NSV Liidus mängimise kohta ütlesin Islandi Jalgpalliliidus, et nii kaua kui Eesti on okupeeritud, mina Venemaal mängima ei hakka ja ei sõitnudki kaasa,” rääkis ta Päevalehele (28. VII 1993). Tema käremeelsus polnud üllatuseks: Edvaldssoni isa Evald Mikson oli sõjaeelse Eesti koondise väravavaht ja poliitilise politsei töötaja, keda venelased Islandilt tagajärjetult välja nõudsid. Seevastu Johannese vend Atli Moskvat ei boikoteerinud ja käis venelastele meelehärmi valmistamas 1989. aasta MM-valikmängus, kus väikeriik tegi punaimpeeriumiga 1 : 1 viigi.

Boikottidel on reeglina kaks suurt häda: need teesklevad põhimõtteid ja karistavad eelkõige sportlasi. Küsimus katkestada spordisuhted Venemaaga kerkis ka Eestis teravamalt üles pärast Ukraina kohal 298 süütu reisija allatulistamist venelaste mahitatud terroristide poolt. Miks on need ligi kolmsada valdavalt lääne päritolu inimest tähtsamad kui Ukraina ja Gruusia sajad süütud tsiviilisikud, keda Venemaa on oma sõjategevusega tapnud? Ärevust tekitab ja tegutsema paneb vaenlase pähe poolkogemata allatulistatud reisilennuk, aga mitte pikaajaliselt plaanitud ning sihipäraselt rünnatud, hävitatud ja rikutud elud Ida-Ukrainas, Krimmis ja Gruusias. Kahest viimasest enam suurt ei räägitagi. Pehmelt öeldes on see inimsust solvav ning näitab, et boikotid on valikulised ja pigem reageeringud või tähelepanu tõmbamise vahendid mõnele hiljutisele sündmusele, mis unustatakse õige pea. Sest kui poliitiliselt motiveeritud boikotid oleks põhimõttelised, peaks küsima, mida teevad venelased Kuriili saartel või Petseris – meie diplomaatia hääletu alistumine ehk piirileping Venemaaga on mõlema riigi parlamendis endiselt ratifitseerimata. See tekitab küsimuse: milleks üldse sportlaste arvelt boikottida?
Tähelepanu saab tõmmata ka massidemonstratsioonidega kodumaal, näiteks mõne riigi saatkonna ees. Boikotile ei peaks sundima mitte teisi, vaid teostama seda ise jõupäraste vahenditega ja huvitatud kaaskodanikke aktiveerides, näiteks vastava riigi kaupu eirates või oma valitsust survestades. Spordiboikott oleks tõhus vaid siis, kui sellega ühineksid kõik. Alternatiiv oleks korraldus­õiguse äravõtmine ja võistluse viimine vastuvõetavasse riiki.
Valikuline oli ka olümpiaajaloo suurim ja tõhusaim boikott, kui USA suutis olulisel määral rikkuda 1980. aasta mänge Moskvas. Formaalselt toodi põhjuseks Nõukogude Liidu agressioon Afganistanis. Okupeeritud Balti riigid olid päevakorrast samamoodi maas nagu praegu Krimm ja Gruusia. Ometi on Eesti üheks peaosaliseks olümpiaajaloo võib-olla ainsas tõeliselt põhjendatud boikotis. Eesti on olnud ainus okupeeritud riik, kus olümpiat on peetud: Moskva suvemängude purjeregatt toimus Tallinnas.
Tublid olid väliseestlased, kes püüdsid oma institutsioonide kaudu läänes meie olukorda teadvustada ja saavutada vähemalt selle, et võistlejaid ei saadetaks Eestisse. Suurepäraselt hammustas olukorra lahti Norra purjetamisajakiri Seilsport, kus küsiti: mida ütleksid norralased, kui Hitler oleks võitnud Teise maailmasõja ja korraldanud taliolümpiamängud Oslos? Hollandi ajaleht De Telegraaf ilmutas artikleid pealkirjade all „Hollandi veesportlased orjastatud rahva juurde” ja „Venelased tähistavad Eesti anastamist olümpiaregatiga” – 21. juulil alanud olümpiaregatt oli Eesti NSV sünnipäev, mille ametlikud üritused toimusid ainult vene keeles.
On tähelepanuväärne, et neli juhtivat purjespordiriiki – Suurbritannia, Prantsusmaa, Austraalia ja Uus-Meremaa – osalesid küll Moskvas, kuid mitte okupeeritud Eestis. Tõsi, näiteks brittide puhul tuimastab seda muidu tähendusrikast fakti tõsiasi, et Moskvas võistlemisest loobusid ka maahoki, ratsutamise ja laskmise rahvuslik alaliit. Ülejäänud alaliidud pidasid Raudse Leedi Margaret Thatcheri survele vastu. Briti purjetamisliit lasi end mõjutada USA olümpiakomitee otsusest, et ameeriklased Moskvas ei võistle. Eesti okupeerituse fakt ei mänginud teadaolevalt mingit rolli. Prantsusmaad olevat suutnud regati boikoteerimisele veenda Pariisi emigreerunud filmirežissöör Vladimir-Georg Karassev-Orgusaar (Eesti Päevaleht 13. I 2014)!
Nii ehk teisiti: Tallinna olümpiaveelt kõrvale jäänud purjetajad ei teinud seda vabatahtlikult. Nende jaoks puudus boikotil mõte. See tuli ilmekalt esile Londoni 2012. aasta olümpiamängude aegu, kui kümme Briti purjesportlast, kellelt võeti võimalus seilata 1980. aastal Tallinna lahel, soovisid saada formaalset tunnustust toodud ohvrile. Lohutuseks kutsuti nad ühinema Briti delegatsiooniga Londoni mängude avamisel.
Nende sportlaste vastutahtsi tehtud boikotile saaksime tagantjärele mõtte anda meie. Eesti president võiks autasustada nimetatud nelja lääneriigi purjetajaid, kes boikoti tõttu Tallinnas võistelda ei saanud, riikliku teenetemärgiga. Kuigi Lõuna-Osseetia, Abhaasia ja Krimm võivad olla Venemaa käpa all, on nende territooriumide saatus veel nii värske, et vaevalt saadaksid maailma riigid oma sportlasi sinna kui Venemaale. Juriidiliselt ja sisuliselt oli sama lugu Eesti ja Tallinna olümpiaregatiga. Järelikult oli selle võistluse boikotil mõte. Ehk pakuks ordenid õiglust otsivatele purjetajatele selgust asjaoludes ja hingekosutust. Meie jaoks on küsimus elementaarses eneseväärikuses.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming